ESM ehk lugu sellest, kuidas Goldman Sachs vallutas Euroopa

Ellen Brown – 19.07.2012


Goldman Sachsi poolt kavandatud riigipööre, mis Ameerika Ühendriikides ebaõnnestus, on Euroopas peagi teoks saamas – st asutamisel on maksumaksjate rahadega tagatud püsiv, pöördumatu ja ümberlükkamatu päästefond pankadele.


2008. aasta septembris õnnestus Henry Paulsonil, endisel Goldman Sachi juhatuse esimehel, USA kongressilt välja nõuda 700 miljardi USA dollarini ulatuv päästepakett pankadele. Ent eesmärgi saavutamiseks oli Paulson sunnitud kasutama äärmuslikku lunimisstrateegiat, mis hõlmas endas ähvardusi maailma rahandussüsteemi kokku kukkumisest kuni riikliku sõjaseisukorra kuulutamiseni. Mis peamine – nimetatud abipakett kujutas endast ühekordset meedet. Paulsoni katse luua USA-s pankade päästmiseks püsiv organ (nn TARP – Troubled Asset Relief Program) põrkus kongressi vastuseisu vastu ning oli määratud läbi kukkuma.


2011. aasta detsembris õnnestus Euroopa Keskpanga presidendil Mario Draghil, endisel Goldman Sachsi Euroopa divisjoni asepresidendil, ilma kelleltki luba küsimata heaks kiita 500 miljardi euroni ulatuv päästepakett Euroopa pankadele. Nimetatud sammule järgnes Eurotsooni rahandusministrite vastu ööd aset leidnud kohtumine 2012. aasta jaanuaris. Üksnes minimaalset meediapoolset kajastust leidnud miitingul võetigi vastu otsus asutada Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) nime kandev alaline päästefond. Põhimõtteliselt on ESM institutsioon, mille võimuses on asetada Eurotsooni liikmesriikide valitsustele piiramatu võlakohustus. Seega kujutab ESM endast süsteemi, millega liitunud riikide maksumaksjatel lasub ühepoolne kohustus teha ESM-ile väljamakseid ja seda niipea kui ESM-i bürokraadid seda tarvilikuks arvavad.


Esmapilgul tundub nagu oleks Euroopa pankurite riigipööre õnnestunud ilma sisulise vastupanuta. Lõppude-lõpuks toetavad ESM-i nii eurotsooni riikide valitsused, nende võlausaldajad kui ka “turg” ja seda kõike selle nimel, et rahaturgudel võiks jätkuda riigivõla ostmine. Võlausaldajate nõudmiste rahuldamise nimel ei ole ükski ohver liiga suur, sest kus võiks veel leiduda raha, et finantseerida Eurotsooni liikmesriikide rusuvaid riigivõlgu?


Ent alternatiiv pankade võlaorjusele on tõepoolest olemas. Kuid enne alternatiivi formuleerimist on meil vaja kõigepealt mõista, miks ESM-i lepingu läbisurumine kujutab endast sisuliselt Euroopa Keskpanga vaikset ülevõtmist Goldman Sachsi poolt.


ESMi varjukülg


ESM on alaline päästefond, mis on mõeldud asendama ajutise iseloomuga Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa Finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) ning seda niipea kui ESM-i aluslepe on ratifitseeritud liikmesriikide poolt, millede kapitali sissemaksed ületavad 90% fondi kogumahust – miskit, mis peaks eeldatavasti juhtuma 2012. aasta juulis. [Tuleviku vorm on kasutusel, kuna käesolev artikkel avaldati esmalt 2012. aasta aprillis – tõlkija märkus.] Algselt 2011. aastal saksa keeles Youtube’is ilmunud video pealkirjaga “The shocking truth of the pending EU collapse!” (Šokeeriv tõde peatselt saabuvast Euroopa Liidu kollapsist) paljastab ESM-i olemuse piisava selgusega, õigustamaks videos sisalduva tsiteerimist alljärgnevas:



“Euroopa Liit kavandab uut aluslepet, mille nimeks on Euroopa Stabiilsusmehhanism, ehk ESM: tegemist on võlaleppega…, mille omakapitali maht on planeeritud ulatuma 700 miljardi euroni.”


Küsimus: Miks just 700 miljardini? [Tõenäoline vastus: summa suurus oli ilmselt mõeldud jäljendama USA kongressi poolt 2008. aastal heaks kiidetud $ 700 miljardi suurust abipaketti.]


[Artikkel 9]: “…ESMi liikmed kohustuvad tingimusteta ja pöördumatult tegema kapitali sissemakse… seitsme päeva jooksul pärast sellise nõude saamist.”


Seega, niipea kui ESM vajab raha, antakse meile seitse päeva, et täita meile pandud rahaline kohustus. Kuid mida ikkagi tähendab “tingimusteta ja pöördumatult”? Mis juhtub, kui rahvas valib riigi parlamenti esindajad, kes on raha ESM-ile andmise vastu?


[Artikkel 10] Juhatajate nõukogu võib korrigeerida lubatud aktsiakapitali ning vastavalt muuta artiklit 8.”


Küsimus: Seega 700 miljardit eurot on üksnes algsummaks!? Sellest nähtub, et ESMile on antud õigus nõuda fondi täitmist piiramatus ulatuses ja millal iganes vaid heaks arvatakse ning meil lasub artiklist 9 tulenevalt “tingimusteta ja pöördumatu” kohustus maksta!?


[Artikkel 32, lõige 3]: “ESM, tema omand, vahendid ja varad on… puutumatud igat laadi kohtumenetluse osas”


Küsimus: Seega ESMile on antud õigus meid kohtusse kaevata, ent meil ESM-i vastu sellist võimalust ei ole!?


[Artikkel 32. Lõige 4]: “ESMi omand, vahendid ja varad on… puutumatud täitev-, kohtu-, haldus- või seadusandliku tegevuse raames toimuva läbiotsimise, arestimise, konfiskeerimise, sundvõõrandamise või muu kinnipidamise, ülevõtmise või sekkumise osas.”


Küsimus: Aga see tähendab ju seda, et tegelikult puudub ESM-i üle kontroll nii meie valitsustel, parlamentidel kui mis-tahes demokraatlikel seadustel. See on tõepoolest hämmastavalt suure võimuga leping!


[Artikkel 35] (ESMi)… “juhatajate nõukogu esimehel, liikmetel ja asendusliikmetel, direktorite nõukogu liikmetel ja asendusliikmetel, samuti tegevdirektoril ja muudel töötajatel on kohtulik puutumatus protsesside osas, mis puudutavad nende ametikohustuste käigus sooritatud tegusid, ning kõigi oma ametlike dokumentide osas.”


Küsimus: Seega kõik isikud, kes on seotud ESM-iga omavad sisuliselt isikupuutumatust? Neid ei ole võimalik mitte millegi eest vastutusele võtta?


ESM-i lepe asutab sedasi uue valitsustevahelise organistatsiooni, millele me oleme kohustatud seitsme päeva jooksul pärast organisatsiooni enese nõudmist kandma üle piiramatus koguses raha. Kusjuures tegemist on organistatsiooniga, mis võib meid kohtusse kaevata, ent mida ennast ei ole võimalik mitte mingisugsel viisil ega tingimustel kohtusse kaevata ning mille ametnikud naudivad samasugust õiguslikku immuniteeti! Sõltumatud audiitorid puuduvad ja mitte ükski kehtivatest seadustest ESM-i suhtes ei kohaldu? Riiklikud valitsused on selle organisatsiooni ees võimetud ja kõik Euroopa riigieelarved on asetatud rahvusvahelise organisatsiooni kätte, millel ei ole mingisugust mandaati rahvalt, kelle vara üle ta tegelikult valitseb? Kas see ongi “Tuleviku Euroopa”? Kas see ongi uus Euroopa Liit? Liit, milles suveräänsed rahvusriigid on hävitatud?



Goldman & Sachsi kaheksajalg haarab Euroopa oma kombitsaisse


Möödunud novembris vannutati minimaalse meediakajastuse tingimustes ametisse Euroopa keskpanga uus president. Jean Claude Trichet’ vahetas Euroopa tipp-pankurina välja endine Goldman Sachsi juhtivpankur Mario Draghi. Draghi ei kulutanud palju aega tegemaks pankade hüvanguks seda, mida Euroopa keskpank (EKP) on keeldunud tegemast Eurotsooni liikmesriikidele – st avas ülimadala intressiga krediidiliinid. Nagu prantsuse kommentaator Simon Thorpe tabavalt märkis:



“21. detsembril “laenas” EKP Euroopa pankadele 1% intressiga, 3-aastase tähtajaga kokku 489 miljardit eurot. Sõna “laenama” saab antud kontekstis kasutada üksnes väga tinglikult. Kuna EKP-l ei ole raha, mida tegelikkuses laenata, siis oli tegemist järjekordse näitega rahatrükkimisest.


523 panka neelasid hiigelsumma alla momentaanselt. See on lausa hullumeelsus! EKP loodab, et need pangad kasutavad neile pakutud odavat krediiti mõistlikel eesmärkidel – nagu näiteks selleks, et tagada soodsamatel tingimustel finantseerimist Kreekale, mis on hetkel sunnitud raha saamiseks nõusutma võlakirjaturgude poolt pakutava 18%-lise intressiga. Samas ei ole raha sihtotstarbe osas mingisuguseid garantiisid ja kui pangad otsustavad EKP-lt saadud odava raha lihtsalt jagada tippjuhtide boonusteks või liigutada maksuparadiisidesse, siis ei ole midagi parata.”



18% intressikohustus tähendab, et võlakoormus kahekordistub vaid nelja aasta jooksul. Justnimelt intressimaksetes, mitte võla põhiosas peitubki kurja juur, mis on ruineerimas nii Kreekat kui teisi võlglasriike. Thorpe pakub probleemile oma arutluskäigus välja ilmse lahenduse:



“Aga miks ei võiks vajaminevad summad laenata välja Kreeka valitsusele otse? Või siis näiteks Portugali valitsusele, mis peab momendil laenama raha 11,9% intressiga? Või Ungari, Iiri või Itaalia valitsustele, mis on sunnitud rahaturgudelt laenu saamiseks tasuma hetkel vastavalt 8.53, 8.51 ja 7.06%-ni ulatuvaid intressimakseid?”



Šabloonvastuseks kõige kainemõistuslikumale küsimusele tsiteeritakse reeglina Lisaboni Leppe Artiklit 123, mis keelab Euroopa keskpangal väljastada laene otse riikidele. Ent Thorpe jätkab arutluskäiku järgnevalt:



“Minu arusaamise kohaselt on artikkel 123 mõeldud selleks, et välistada võimalus, et rahva poolt valitud valitsused annavad keskpangale käsu trükkida liigsete valitsuskulude katteks raha. See on põhjuseks, mis tuuakse alatasa välja, et õigustada vajadust hoida Euroopa keskpank riikide valitsustest sõltumatuna. Hüva… Kuid olukord, milleni me oleme tänapäeval jõudnud, on ju võrreldamatult hullem! Sisuliselt elame tänapäeval situatsioonis, kus Euroopa keskpank on kontrollitud täielikult erapankade poolt. “Andke meile kohe pool triljonit eurot odavat raha!” Aga palun… Mario hoolitseb selle eest, ilma, et oleks vajadust kellegagi konsulteerida. Kummatigi on pankadele väljastatud raha hetkeks, mil EKP jõuab väljastada sellest teavitava pressiteate, nende kontodelt juba kadunud.”



Kui EKP töötaks valitud rahvasaadikute järelvalve all, siis säiliks meil vähemalt mingisugune ülevaade Euroopa rahandust haldava organi üle momendil, mil valime oma rahvasaadikuid. Ent seltskond, kes on tänapäeval haaranud võimu Euroopa võimuinstrumentide üle, on nüüdseks väljunud igasuguse kontrolli alt.


Tõde on see, et Goldman & Sachs ning finantsisitidest tehnokraadid on kaaperdanud Euroopa. Demokraatiast on saanud vaid sõnakõlks ja seda kõike ettekäändel, et tagada keskpanga “sõltumatus” valitud rahvaesindajate “kuritarvituste” eest. Ent valitus ja rahvas on üks või vähemasti peaks olema ning demokraatlikult valitud valitsus peaks esindama rahvast. Eurooplasi on kelmusega sunnitud loobuma oma armastatud demokraatiast üksnes selle nimel, et loovutada võim kontrollimatutele finantspiraatidele – kurss, mille jälgedes tundub tänapäeval liikuvat enamus maailma riikidest.


Selle asemel, et allkirjastada drakooniline ESM-i leping, oleks eurooplaste jaoks võrreldamatult eelistatum tühistada lihtsalt Lisaboni leppe artikkel 123, mis lubaks koheselt Euroopa keskpangal väljastada raha otse hädasolevate liikmesriikide valitsustele. Alternatiivselt oleks mõeldav, et eurotsooni liikmseriigid läheksid majandusliku suveräänsuse taastamise teed, taastades oma riiklikud keskpangad. Need oleksid võimelised väljastama intressivaba raha, et finantseerida rahvuslikult olulisi majandusprojekte. Kuigi tegemist ei ole originaalse mõttega, on seda sammu kasutatud ajaloos korduvalt ja vägagi edukalt (nt Austraalias ja Kanadas).


Paraku elame tänapäeval maailmas, kus raha loomise ning krediidi väljastamise funtksioonid on muudetud parasiitilike rantjeede monopoliks – privileegiks, mida kasutatkse selleks, et pigistada riikide majandussüsteemidest elumahlad välja. Sellepärast ongi kriitiliselt oluline, et raha loomise võime tagastataks riiklike valitsuse pädevusse, sest krediit on avalik hüve, mida peab haldama ja väljastatama pidades silmas ühiskonna kui terviku huve.


Artikkel avaldati algselt ingliskeelsena portaalis Global Research. Artikli autor Ellen Brown on advokaat ja organisatsiooni The Public Banking Institute president. Oma üheteistkümnendas raamatus pealkirjaga “Võla võrgustik” selgitab ta, kuidas erapanganduse kartell on usurpeerinud rahvalt raha loomise funktsiooni ja kuidas rahvad võivad selle tagasi võita. Tema kirjutisi võib leida aadressilt http://WebofDebt.com ja http://EllenBrown.com.


http://www.decivitate.ee/?news_id=1153


 


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid