Karm sõnum: elame 1930ndate-laadse suure depressiooni lävel

The Guardiani majandustoimetaja Larry Elliott kirjeldab oma arvamusloos, kuidas maailm seisab 1930ndate suure depressiooni ehk väga tõsise kriisi ootuses. Kõik näevad tumedaid jõude kogunemas, aga neil ei ole relvi või tahet nendega efektiivselt tegeleda.


Elliott kirjutab nii:


Eelmisel nädalal Washingtonis toimunud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF)  kohtumine näitas, et maailma majanduses on algamas sõjalaadne olukord. Fondi igaaastane kohtumine oli sel korral nagu riikide diplomaatide viibimine 1930ndate Rahvasteliidu istungitel. Kohalolnute eesmärk oli igal juhul vältida järgmist sõda, aga neil ei olnud aimugi, kuidas seda teha. Nad näevad tumedaid jõude kogunemas, aga neil ei ole relvi või tahet nendega efektiivselt tegeleda. On tunda kohmetut ning rahulolematut vaikust, kui maailm ootab, kas keskpankurid, rahandusministrid ja bürokraadid on varasematest vigadest õppinud. Kas nad võitlevad oma viimast sõda?


Elliotti sõnul tekkis pärast kriisi suur tahtmine naasta maailima, mida me enne teadsime. Riigid soovisid saavutada eelarvetasakaalu ning normaalseid intressimäärasid. Aga see osutus võimatuks.


Kuus aastat pärast seda, kui maailma pangandusel oli surmalähedane kogemus, on intressimäärad endiselt hädaolukorra tasandil. Keskpangad peavad jätkuvalt majandust stimuleerima.


On olnud lootus, et meeletu hulk väga odavat raha leiab tee tootlikuse tõstmisele orienteeritud ettevõtetesse. Et tehtud erainvesteeringud juhiksid meid tugevama ja tasakaalus kasvu juurde. Nii ei ole läinud. IMF tõi väga õigesti välja, et raha ei ole läinud mitte majanduslike riskide võtmiseks vaid finantsiliste riskide võtmiseks. Pankadele kehtestatud karmimate reeglite kõrval on arenenud tugev, kuid peaaegu kontrollimatu varipanganduse süsteem. Taastumine sõltub taas aina kasvavast laenukoormusest nagu enne 2007. aastat. Keskpankurid teavad aga, et intressimäärade tõstmine viiks riikide majandused taas langusesse. Nad hoiavad pöialt ja loodavad parimat.


Samal ajal on majanduslanguse pärandiks kõrge töötuse määr ja kasvav ebavõrdsus. Riikides, kus töökohti on juurde loodud, nagu Suurbritannia, on need reeglina madalapalgalised kohad. Vähese tootlikkusega kohad. Kasumid on taastunud, reaaltulu aga mitte.


IMFi peadirektor Christine Lagarde ütleb, et ebavõrdsusega tuleb võidelda. Fond on teinud uuringu, et suurem sissetulekute võrdsus on majanduskasvule hea. Sõnapaar „ühine heaolu” oli kõikide Washingtonis koos istunute huulil.


Skeptikute sõnul on aga võiltus ebavõrduse vastu võlts. Lagarde ajab õiget asja, aga nõu, mida tema asutus (IMF) riikidele annab, ei ole muutunud.


1950ndatel ja 60ndatel tagasid võrdsema heaolu neli vaala: tugevad ametiühingud; ümberjagamine maksude kaudu; kõrged avaliku sektori kulutused; ja finantssektori ohjeldamine. Mõnele riigile, näiteks Saksamaale, on küll öeldud, et nad võiks enam raha paigutada taristusse, kuid üldiselt ei ole IMF ühegi eelnevalt nimetatud variandi pooldaja. Sõnum on niisiis, et Lagarde ja tema ametikaaslased on küll mures ebavõrduse pärast, kuid mitte sedavõrd, et midagi ette võtta.


Nüüd aga tuleb see koht, kus võrdlus 1920ndate ja 30ndate aastatega muutub hirmutavaks. Esimese maailmasõja tekitatud probleemidega ei tegeldud piisavalt. Oli vaja suurt depressiooni ja veel üht suurt sõjalist konflikti, enne kui hakati tegema olulisi muudatusi. On väga suur oht, et ajalugu kordab end.


IMF näiteks teab, et Euroopas on olukord väga kehv, kuid nad on võimetud midagi muutma. Ülejäänud maailmas juhib IMFi tegemisi see, mida Ameerika Ühendriikide rahandusministeerium tahab. Eurotsoonis teeb IMF seda, mida Saksamaa tahab. Saksamaa soovib muuta euro tänapäevaseks kullastandardiks, kus iga riigi eelarve on tasakaalus. Saksamaa saab aga eurotsooni, mis on poolpermanentses mõõnas. Praegusel Status quol on siiski alternatiivid: täielik poliitiline liit; liidu lagunemine; Saksamaa Marshalli plaan Euroopale; või helikopteriga raha külvamine. Lõppude-lõpuks üht neist variantidest ka kasutatakse.


IMF teab ka seda, et keskpankade poolt juurde antav raha on leidnud varipanganduse kaudu tee areneva turumajandusega riikidesse ja arengumaadesse. Nad teavad, et investorid on riskide suhtes ettevaatlikud. Nad teavad, et kui need investorid joostes lahkuvad, siis saavad paljud valusalt kõrvetada.


Nende vigade kõrvaldamiseks ei ole aga mehhanismi. Nagu ei ole seda ka pankrotti minevate riikide jaoks. Argentiina näide peaks siin olema selgeks ajendiks, et luua süsteem. Selle asemel kõnnib kogu maailm justkui unes riikide võlakriisi poole.


Praegusel hetkel on hea mitte midagi teha. Rikkad saavad oma elu nautida. Rahvusvahelised korporatsioonid võivad vaestel riikidel nahka üle kõrvade tõmmata ja maksta makse mujale, kui üldse makstakse. Elatasutase võib jätkuvalt langeda ning võlakoorem kasvada.


Ainult tõeline ehmatus võib viia mõtestatud tegevuseni.


http://arileht.delfi.ee/news/uudised/karm-sonum-elame-1930ndate-laadse-suure-depressiooni-lavel.d?id=69931437


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid