Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele

Kuigi riigikogus äsja vastu võetud otsus krediidimulli kollapseerumisel vaesunud rahva maksutulude lubamisest Euroopa suurpankade kahjumite kattevaraks (vt lähemalt siit) oli samm, mida siinkinkirjutaja pidas ootuspäraseks, ei olnud plaanis lühikokkuvõtet protsessi olemusest avaldada enne “Majanduslike mõtiskluste” artiklitesarja teise (raha, panganduse ja olemust põhjalikumalt seletava) osa ilmumist (artiklitesarja sissejuhatust ja esimest osa vaata vastavalt siit ja siit). Ent võttes arvesse ülekaalukat avalikku huvi, pidasin vajalikuks järgnev arutluskäik avaldada kiirendatud (ja seetõttu ka mõnevõrra lihtsustatud) korras.

Käesolev kirjutis lähtub eesmärgist anda lühiülevaade eurotsooni “finantssüsteemi stabiliseerimise” nime taha peidetud protsessist, mille kaudu toimub majandussubjektide poolt loodud reaalsete varade siirdamine pelgalt virtuaalset väärtust “tootvale” finantssektorile. Täpsustusena väärib mainimist, et järgnevalt kirjeldatu näol on tegemist mehhanismiga, mis ei ole piiratud üksnes eurotsooniga, vaid mis toimib üksnes ebaoluliste kõrvalekalletega kõikides riikides ja majandus-kaubandustsoonides, kus majandusringluse regulatsioon on üles ehitatud teenima rahasüsteemi kontrollivate finantskontsernide huve.

Teema sissejuhatuseks aga meenutagem käesoleva aasta mais De Civitates ilmunud uudistekomplekti: “Euroopa riikidele väljastatavad ‘abilaenud’ teenivad kommertspankade huve” (De Civitate, 05.05.2011)

Täpsemalt paljastab ülalosundatud uudises vahendatud viidetes sisalduv informatsioon väärarusaama, mille kohaselt Euroopla Liidu ja IMFi rahadega päästetakse Euroopa Liidu liikmesriike. Nimetatud müüti propageerides juhitakse avalikkuse tähelepanu kõrvale protsessi tegelikult olemuselt, mis peitub asjaolus, et kõikide ELi ja IMFi laenupakettide kohustuslikuks põhitingimuseks on nõue, mille kohaselt riigid peavad kulutama laenu põhiosa kommertspankade toetuseks (tegevus, mida maskeeritakse võimalikult mitte midagi ütleva keelendi abil “finantssüsteemi stabiliseerimiseks”). Sedasi muudetakse laenupaketid vastu võtnud riikide maksusüsteemid suuresti kommertspankade subsideerimismehhanismiks, mille maksubaas kanaliseeritakse üha vähem riigi sotsiaalmajandusliku tugistruktuuri tagamisele ning üha enam võlgade teenindamisele. Tegemist on protsessiga, mille käigus tõstetakse kõikides riikides olulisel määral üldist maksukoormust, vähendatakse avalikke teenuseid, alandatakse miinimumpalku, suletakse haiglaid, müüakse minimaalse hinnaga maha viimased riigiettevõtted (mis lähevad peaasjalikult investeerimispankade ja suurte “private equity” firmade valdusesse), kärbitakse sotsiaaltoetusi, jne. Tegemist on protsessiga, millel on kaks peamist tagajärge.

Esiteks hävitavad laenupaketid veelgi Euroopa Liidu liikmesriikide omariiklusvõimekust, muutes need sotsiaalmajandusliku struktuuri üleval hoidmiseks senisest märksa sõltuvamaks Euroopa Liidu fondidest. Teiseks tugevdab mastaapne avalike fondide siire erapankade toetuseks veelgi kommertspankade positisoone majandusringluse kõige priviligeeritumate subjektidena. Maksimaalse üldistusmäärana võib seega väita, et tegemist on protsessiga, mis teenib parallelselt rahvusriikide üleste finants- (suured kommertspangad) ning poliitiliste organisatsioonide (Euroopa Liit) võimutäiuse tugevdamise eesmärke, lagundades samas jõuliselt viimaseid suveräänsete riikide isemajandamist/isevalitsemist võimaldavaid aluseid. Sedasi suunatakse siseriiklik maksutulu üha enam riikide võlgade teenimiseks, samas kui riigi sotsiaalsfääri ja infrastruktuuri ülevalhoidmine muutub üha enam sõltuvaks Euroopa Liidu ning teiste rahvusriikide-üleste (peamiselt Rahvusvaheline Valuutafond ning Maailmapank) institutsioonide armust. Sellest tulenevalt ei teeni aset leidvad protsessid tegelikkuses mitte hätta sattunud rahvusriikide päästmise, vaid lagundamise eesmärki.

Kes mõistavad hetkel lahti rulluvate sündmuste ajaloolist tausta, teavad, et tegemist on tsükliga, mis leiab aset keskmiselt 60-70 aastaste intervallidega, kus pankade poolt tekitatud võlapüramiidi kokku kukkudes omandavad finantskartellid märkimisväärse osa 2-3 inimpõlve vältel loodud rikkusest. Kes viimase 300 aasta finantsajalugu lähemalt tunnevad, on teadlikud ka sellest, et nimetatud protsess lõpeb alati (sõltuvalt protsessi haardest) globaalse ja/või lokaalse valuutasüsteemi reformiga, et mäng võiks alata uuesti.

Rikkuse finantssektorile siirdamise protsessidünaamika on järgmine.

Esimene faas

Protsess saab alguse hetkest, kui kommertspangad, mille poolt väljastatud laenud moodustavad maailmas circa 95% rahana käibivatest vahenditest, tõmbavad krediidiraha kraane järsult tugevasti koomale (nn. credit crunch) millele järgneb ettevõtete ja eraiskute massiline pankrotistumine (mäletatavasti sisenesime antud faasi 2008-2009). Siinkohal on oluline mõista, et kogu järgnevalt kirjeldatud protsess on võimalik üksnes tänu asjaolule, et pangad on pankrotistumise eest terve majanduskriisi vältel ainsate majandussubjektidena kaitstud, sest kõige suurema häda korral avavad keskpangad suurimatele (nn. too big to fail) kommertspankadele sisuliselt 0% intressiga diskontolaenude võimaluse, millega pangad saavad oma kohustusi (peamiselt teiste kommertspankade ees) katta. See on privileeg, mida ühelegi teisele majandussubjektile (st. nendele, kes oma tööga pankade poolt loodud rahale reaalse väärtuse annavad) ei võimaldata. Keskpangad annavad ülimadala intressiga või 0% intressiga krediiti üksnes kommertspankadele, mis seda laenates kasvatama hakkavad ning mida (tüüpiliselt 5-10%, aga krediitkaartide puhul ka näiteks 50-60% määraga) eraisikutele edasi laenavad. Oluline erinevus peitub seega selles, et erinevalt kommertspankadest ei saa ükski teine makseraskustesse sattunud majandussubjekt reeglina finantsturgudelt enam kas üldse laenu, või saab seda üksnes erakordselt kõrge intressiga, mis enamasti representeerivad üksnes pankroti lühikest ja pikka teed.

Pseudoreligioosse mantra staatusesse tõstetud müüt vajadusest “tagada finantssüsteemi stabiilsus” kanaliseerides aina suurem osa reaalmajandusliku tootmisega tegeleva sektori lisaväärtusest mitte midagi tootvale pangandussektorile on ilmsesti absurdne. Kuigi see vastab tõele, et keeruka majandussüsteemi eksisteerimine oleks täiesti võimatu ilma raha ja panganduseta, on ühtlasi ka tegemist süsteemidega, mida on erinevalt tööstusinfrastruktuurist võimalik kiiresti restruktureerida, reformida ning mis peamine – mille individuaalseid ettevõtteid on tegelikkuses mitte kõige keerulisem, vaid justnimelt kõige lihtsam asendada. Sellepärast on individuaalsed suurpangad tegelikkuses mitte kõige asendamatumad, vaid vastupidi – kogu majandusringluse kõige lihtsamini asendatavad ettevõtted, kuna tegemist on pelgalt virtuaalväärtust tekitavate majandussubjektidega. Ilmestades abstraktset printsiipi konkreetse näitega võib müüdi suurte finantskontsernide asendamatusest lõhkuda järgmise näitega:

Jättes kõrvale energeetikafirmad, on väljaande Forbes Global 2000 andmetel Ameerika Ühendriikide suurimaks reaaltööstuslikuks ning pangandusettevõtteks vastavalt Genral Electric ning Bank of America. Kuigi üks ettevõtetest on suunatud reaalsete ning teine virtuaalsete väärtuste loomisele, on tegemist samaväärse suurusega ettevõtetega, mille peamised majandusnäitajad on nii käibe (vastavalt 156 ning 150 mrd. USD) kui ka ettevõtte turuväärtuste poolest (vastavalt 169 ja 167 mrd. USD turukapitalisatsiooni 2010. aasta alguse seisuga) praktiliselt võrdsed.

Mõistmaks, kas majanduse seisukohalt on asendmatuteks pigem reaaltootmisega tegelevad või virtuaalväärtusi (võlga) tootvad ettevõtted, sooritagem järgmine mõtteeksperiment ja kujutagem ette olukorda, kus General Electric korporatsioon koos kõigi oma varade, tootmissisendite ning infrastruktuuriga hävineb. Tegemist oleks olukorraga, kus kaotatud industriaalvõimekuse taastamine võtaks ka riigi poolt koordineeritud strateegilise sihtprogrammi raames parimal juhul mitmeid dekaade, ent tõenäolisemalt umbes pool sajandit. Ent juhul kui hävineks mitte tööstusliku tootmisega tegelev General Electric, vaid Ameerika Ühendriikide suurimaks finantsettevõteks olev Bank of America, ei kuluks samaväärse võimekusega finantsinstitutsiooni loomiseks vajamineva circa 6000 kontori ja kontoritarvete, serverite, arvutiterminalide, valguskaabli ning pangatransaktsioone võimaldavate krüptograafiliste algoritmide asendamine ilmselt aastatki. Mõistagi kehtib antud printsiip universaalselt ning teooria finantsettevõtete asendamatusest paljastub pelgalt poliitilise võimu usurpeerinud finantsoligarhia ise-enese huve teenivaks müüdiks.

Kummatigi on tegemist müüdiga, mis on loonud olukorra, kus kõik reaaltootmisega tegelevad ettevõtted ning väikesed pangad võivad hävineda, ent suured panganduskonsernid ei kanna enam praktiliselt mingisuguseid majanduslikke riske. Sedasi on suurte panganduskonsernide mitte midagi tootev tegevus muudetud kasumlikumaks kui mis-tahes reaaltootmisega tegelev ettevõtlus. Antud asjaolu seletab ka esmapilgul võimatuna näivat olukorda, kus pangad on võimelised teenima rekordilisi kasumeid ka tingimustes, kus praktiliselt kogu reaalne majandus nende ümber kiratseb.

See on sedasi nii Eestis (vt siit) kui ka laiemas maailmas (vt siit).


Teine faas

Kuna rahamassi kahanedes ei suuda ettevõtted varasemalt võetud laene pankadele enam tasuda, plahvatab kogu majanduses kollapsitsükkel (debt-deflation). See on nn. “ideaalne torm” kus rahamass on vähenenud ja üha rohkem pankrotistuvad ettevõtted peavad üha enam müüma oma vara pankadele intressimaksete katteks (mis ise on ainsatena keskpanga kaitsva tiiva all pankroti eest turvatud). Majanduskriisi arenedes kahanevad pankrotistuvate ettevõtete ja eraisikute varade väärtused (kinnisvara, inventar, osakud, patendid jne) oluliselt, mis garanteerib omakorda asjaolu, et pangad omandavad arvukate pankrotimenetluste käigus alati maksimaalse koguse reaalset vara, olles ise samas mitte-midagi samaväärset tootnud. See on vara, mille väärtus hakkab märkimisväärselt kasvama alles siis, kui pangad teatud aja möödudes rahakraanid uuesti lahti keeravad ning pankrottide laines omandatud vara turgudele tagasi müüma asuvad.

Ent kust saab “turg” raha, et pankade poolt pankrotilaine käigus omandatud vara tagasi osta? Mõistagi üksnes pankadelt endilt. Seega omandavad pangad pankrotistunud isikutelt reaalsed varad, müües need pärast laenukraanide taaskordset avamist mõne aasta pärast märgatavalt (sageli kordades) suurema hinnaga tagasi eraisikutele ja ettevõtetele. Sedasi teenivad pangad nii majanduskriisi käigus omandatud vara müügi kui ka vara ostmise finantseerimiseks väljastatud laenude intresside pealt.