Hardo Pajula: Frankfurdi koerakisma

Peagi saavad Euroopa Keskpangas jämeda otsa enda kätte need, kes pooldavad kriisi lahendamist inflatsiooni abil, ennustab kolumnist Hardo Pajula ja seletab, milliste Frankfurdis EKP «mausoleumi tribüünil» toimuvate vahetuste tõttu ta nii arvab.

Kui me nüüd kvartalile joone alla tõmbame, siis näeme, et tihti tahavad riigi A elanikud ülejäänud Euroopalt rohkem osta kui teised neilt. Maksebilansis väljendub säärane olukord riigi A jooksevkonto puudujäägina.

Et üksiku majapidamise tasandil tähendab krooniline jooksevkonto puudujääk seda, et perioodi kulud on sama perioodi tuludest kestvalt suuremad, siis on defitsiidil kolm võimalikku tagajärge: majapidamise arvelduskonto jääk peab olema vähenenud, see peab olema müünud oma varasid või siis laenu saanud. Et nii arvelduskonto jääk, majapidamise varade hulk kui ka võlausaldajate kannatlikkus on piiratud ressursid, siis peab kõnealune leibkond varem või hiljem oma poodlemisharjumused üle vaatama.

Euro käibeletulekust alates on Kreeka keskmine puudujääk ulatunud 12 protsendini ja Portugali oma 10 protsendini SKTst. Kuigi ülejäänud kolme praegu tulipunktis oleva riigi näitajad on oluliselt paremad, halvendas euro kasutuselevõtt kõigi viie välistasakaalu. Nii näiteks oli Kreeka keskmine defitsiit 1999. aastale eelnenud tosina aasta jooksul vaid veidi üle ühe protsendi SKTst.

Asi on siin selles, et ­eurotsooni sünd suurendas märkimisväärselt puudujääkidega riikide kolmandat põhiressurssi: võlausaldajate kannatlikkust. Veel paar aastat tagasi kuulus kahtlus, et mõni Euroopa Liidu valitsus võiks oma võlakohustused täitmata jätta, ühemõtteliselt majandusdüstoopia valdkonda.

Viimastes kvartalites on usaldamatus aga hüppeliselt kasvanud. Et võlasuhtel on kaks poolt, siis on nii puhtmajanduslikus kui ka moraalses plaanis väga raske leida ühtegi põhjust, miks peaks maksumaksja kõik kahjud enda kanda võtma. Ent üleminek ühelt reeglistikult teisele on äärmiselt keeruline; kõik väärotsused on juba tehtud ning järsku teadvustatud ohu tagajärjeks on olnud ulatuslik kapitalipagu äärealadelt tuumiku poole.

Maksebilansi statistika keeles tähendab see, et eelmainitud riigi A elanikud ostavad nüüd muust Euroopast senisest tunduvalt usinamalt ka finantsvarasid, peaasjalikult nõudeid tuumik-Euroopa usaldusväärsemateks peetavatele pankadele. Majanduse mikrotasandil tähendaks see siis umbes seda, kui oma töö kaotanud pereisa hakkaks paaniliselt oma sõpradele laenu andma.

Sellise spetsialisti arvelduskonto jääk oleks aga varsti nullis ja ühes sellega saabuks ka valus teadmine, et ju vist midagi on nüüd ikka päris valesti läinud. Teiste sõnadega, elu enda mängureeglid sunnivad igaüht meist majanduslikust kitsikusest lõpuks ikkagi mingit mõistlikku väljapääsuteed otsima.

Riikide majanduskäitumist suunav normistik jätab oiutule rapsimisele tunduvalt rohkem ruumi. Kõige selgem ja armutum reeglistik oli 19. sajandi majandusliku õitsengu nurgakiviks olnud kullastandard. Selle toimemehhanismi on kõige lihtsam selgitada kahe riigi näitel.

Oletame, et riikides B ja C ringlevad täpselt ühesugused kuldmündid. Kui nüüd riigi B elanikud riigist C tunduvalt rohkem kaupu tahavad osta kui C omad neilt, siis voolab B kuld pikkamööda C-sse, B kahanev rahamass põhjustab seal deflatsiooni ning C kasvav rahahulk selles vastupidi jällegi inflatsiooni. Ühel hetkel on B kaubad nii palju odavamad, et kuld hakkab jälle vastupidi voolama ja pikas perspektiivis on jooksevkonto enam-vähem nullis.

See kõik kõlab paberil väga lihtsalt ja loogiliselt, ainuke konks on selles, et Belle Époque ei olnud mitte kõigile ühtviisi ilus. Suurim vahe tänapäevaga seisnes selles, et riiklik hoole­kandevõrgustik oli pea olematu ning deflatsiooniga kaasnev majandussurutis räsis suurt osa tollal veel valimisõiguseta vaesemat rahvast pahatihti õige tigedalt.

Kui eurotsoon oleks kullastandardil, siis liiguksid praegu üle Püreneede ja Alpide Põhjamere poole hästi turvatud väärismetallikoormad. Sellega kaasnev deflatsioon oleks aga nii karm, et sellest tingitud poliitiline meelepaha muudaks nende koormate turvamise väga kulukaks.

Lõppude lõpuks on võtmeküsimus tööhõives, ja selleks et Lõuna-Euroopa sotsiaalse vastutustunde keskbüroode ja jätkusuutlikkuse peavalitsuste arvukates tornmajades istuvatest ametnikest ei saaks üleöö Püreneedes redutavaid röövleid, on võlausaldajate endi huvides möödapääsmatut deflatsiooni pisut pehmendada.

Teisisõnu, ühishuvi eest seisev ja laiemat pilti aduv avalik sektor peaks osa erasektori väljaveetud kullakoormatest hädasolijatele uuesti tagasi saatma. Kuigi seda on jõudumööda ka tehtud, kulgeb kriis palju kiiremini kui valitsuste valmidus seda eelarvemeetmetega leevendada.

Seetõttu olekski kulla­standardil töötav Euroopa tõenäoliselt juba praegu elamiseks suhteliselt ohtlik paik.
Bretton Woodsi järgses maailmas täidab kulla rolli baasraha, s.o kirje keskpanga passivas. Gillian Tetti tabavas võrdpildis on baasraha suhkrutükike, mille ümber pangandussüsteem jahvatab kohevat suhkruvatti (lähemalt vt PM 12.2). Eurosüsteemi tehiskulda sünteesib ­Euroopa Keskpank (EKP), millel – ja see on siinkohal väga tähtis – on 17 osakonda.

Olukorras, kus erasektor oma eurod tuumik-Euroopasse viib, peaks idee järgi käivituma kullastandardile omane kohanemismehhanism. Selle mahendamiseks nõiuvad ääreala keskpangad oma pangandussüsteemile tehiskulda juurde, nende kommertspangad jahvatavad sellest raha, mille nende erasektor jälle riigist välja viib.

Kommertspankade tehingute koondaruanne jõuab viimaks nende keskpankadesse ja eelkirjeldatud ühesuunalise rahaliikluse tagajärjeks on olukord, kus Saksamaa keskpank omandab järjest rohkem nõudeid ääreriikide keskpankadele.

IMFi endine peaökonomist Simon Johnson kirjutas selle aasta juulis, et ühekokku on tuumikriikide keskpankadel viie suurima võlgnikriigi vastu kogunenud umbes 340 miljardi euro eest veksleid. Nii on Johnsoni järgi eurosüsteemi keskpankade arveldussüsteemist kujunenud ühisraha elushoidmise põrandaalune intensiivpalat.

«Niipea kui Bundesbank nõuaks võlgnevuse tasumist kullas või väärtpaberites, mida äärealade keskpangad ei saa ise luua, oleks eurol kriips peal,» kirjutas Johnson.

Keskpankade arveldussüsteem viibki meid aga juba loo alguses mainitud konkreetse tekini, mille all pureleb avalikkuse eest varjatult kitsas tehnokraatide ring. Teki liikumise ja urina järgi võib aimata, et vastamisi on kaks parteid: inflatsionistid ja deflatsionistid.

Esimesed nõuavad järjest rohkem tehiskulda, teised arveldussüsteemi intensiivpalatina kasutamise lõpetamist. Ent lõpuks alluvad demokraatia tingimustes ka EKP koridorides liikuvad asjamehed rahva tahtele, ning nagu Johnson minu arvates õigesti märgib, osutab see pigem inflatsionistide võidule.

«Sedamööda kuidas Euroo­pa probleemid kasvavad, saavutavad hädasolevate riikide esindajad EKP juhtorganites ülekaalu.»  Kui Trichet novembris lahkub, on viis kuuest juhatuse liikmest kriisis või kriisi veerel olevatest riikidest.

Säärase jõuvahekorra juures on raske uskuda, et EKP säilitaks ka edaspidi oma praeguse inflatsioonivaenuliku hoiaku. Nii võibki prognoosida, et pureluse lõpus ronib teki alt võitjana välja lõhutud kõrvadega inflatsiooninäoline buldog.

http://www.e24.ee/559848/hardo-pajula-frankfurdi-koerakisma/