Kreeka kriis: kõik ülehomse varna

Viljar Veebel,  Tartu ülikooli Euroopa kolledži õppejõud

On üsna naiivne arvata, et Kreeka, Portugal ja Iirimaa suudavad kas või keskpikas perspektiivis oma võlgu tagasi maksta.
Füüsiliselt seda raha, mille Kreeka või Portugal peaks laenajatele tagasi maksma, neis riikides ei ole ja seni kuni me neile oma sääste anda ei kavatse või Euroopa Keskpank nende tarbeks uut komplekti eurosid ei trüki, tuleb ääreriikide võlaprobleemile leida raamatupidamislik lahendus.

Selleks et midagi tagasi maksta, peaksid need riigid esmalt saama ekspordisektori  toimima ja väliskaubandusbilansi positiivseks. Viimasel 20 aastal ei ole seda Kreekas ega Portugalis aga veel kordagi suudetud. Seni on vanade võlgade intresse makstud ikka uute ja suuremate laenudega.

Praktikas näeb maksevõime ja  laenude tagasimaksmine välja hoopis teistmoodi. Nimelt pakub Kreeka valitsus järgmisel aastal 30 miljardi euro summas aeguvate võlakirjade eest nende hoidjatele näiteks 45 miljardi eest uusi 30-aastaseid võlakirju, mille maksetähtaeg paikneb kauges 2042. aastas. Protsess oleks seejuures rangelt vabatahtlik ja lähtuks eelkõige võlakirjahoidjate huvidest. Kreeka valitsuse jaoks on tegemist ühtede paberilehtede teiste vastu vahetamisega. Ainus huvitav osa nende jaoks on saada selle vastutulelikkuse eest ports uusi laene.

Laenu teenindamisest piisab

Kreeka, Portugali ja Iirimaa finantsprobleemide lahendamise esimene samm on mõista, mida osapooled aktsepteeritava ja teostatava finantslahenduse all üldse silmas peavad. Nende riikide rahanduse kordategemise all mõeldakse eelkõige võlgnikriikide jooksva laenude teenindamise võime säilitamist ilma finantsturgu raputamata.

Staažika laenusuhte tulemus on praeguseks loogilisest loogilisem: Kreeka, Portugal, Iirimaa ja Hispaania on endiselt rahatud, aga nüüd ka hiiglasliku võlakoormaga, kuid laenuandjad on endiselt heal järjel. Osa antud laene on intressimaksete ja teenustasude kaudu laekunud tagasi neid väljastanud pankade kontodele, osa aga leidnud võlgnikriikidesse tehtud eduka ekspordi kaudu tee Saksamaa ja Prantsusmaa suurfirmade kasumisse.
Euroala stabiilsuse seisukohalt pole probleem mitte ääreriikide rahapuuduses, vaid neile raha laenanud pankade usaldusreitingutes, mis mõjutab nende intresse ülejäänud Saksamaa ja Prantsusmaa (aga ka EL-i laiemalt) klientidele.  Reitingutele on saanud ohtlikuks liigne kogus aeguvaid võlakirju laenajate bilanssides, mida ääreriigid oma jõududega enam refinantseerida ei jaksa.

Kiireid lahendusi paistab kaks. Esiteks luua eraldi üksused, kuhu kõik need lootusetud võlakirjad kokku kogutakse. Esialgu on selle konteineri nimeks Euroopa Keskpank, tulevikus aga loodav Euroopa stabiilsusmehhanism. Teine variant on muuta lootusetud võlakirjad ühe raamatupidamisliigutusega taas täiesti reitingukõlblikeks, vahetades lühema tähtajaga (lähema viie aasta jooksul maksmist nõudvad) võlakirjad ümber 30-aastasteks võlakirjadeks.

Tehing, mida terve mõistusega väikeinvestor ilmselt ei teeks, on suurtele laenajatele täiesti ideaalne: saadavad intressid on turu keskmise tootlusega võrreldes väga head ja lähemad 30 aastat pole vaja muretseda, et valitsused nende võlakirjade lunastamisega hätta jäävad. Seega peaksid juhtide boonused ja lisatasud ka järgmistel aastatel prisked tulema. Laenajate jaoks läheb aga olukord isegi pare­maks: kui Kreekast ei olnud neil niikuinii lootust midagi saada, siis nüüd, korras bilansiga, on loota heldet intressi ja refinantseerimist rahaturult.

Kõik peaks korras olema ka reitinguagentuuride silmis, sest varem lootusetud varad on muutunud pikaajaliselt hea intressiga ja väikese riskiga toodeteks. Pealegi on Kreeka valitsustel aastakümnete pikkune kogemus, kuidas üle jõu käiv võlg heade nõustajate abi ja manipulatsioonidega riigi raamatupidamises hoopis suure edu ja majanduskasvuna paistma panna.

Esmapilgul ja lühiajalises mõttes muutuks Kreeka (ja teiste ääreriikide) maksevõime hoopis paremaks: kaoks ära iga-aastane surve võlakirju refinantseerida, turg rahuneks, valitsus suudaks taas ka jooksva eelarvedefitsiidi katteks laene saada ja majandus saaks selle tulemusel kasvama hakata. Pealegi on riik oma olemuselt ju igavene nähtus ja kui tänane riigivõlg näiteks saja aasta peale ära jagada, ei paista see tõesti isegi kreeklastele üle jõu käiv.

Kuivõrd keskpankade analüütikud (Märten Ross, EPL 28.6) on välja hüüdnud, et üle 150% ulatuv riigivõlg SKT-st on täiesti talutav, siis miks peaks mingeid fundamentaalseid probleeme tekkima ka näiteks 190% riigivõlaga, eriti kui potentsiaalsete laenuandjate heakskiit on juba olemas? Eesmärk on ju ikkagi vaid laenude teenindamisvõime, mitte tagasimaksmine.

Kui ei laena, siis…

Kreeka ja teiste laenajate jaoks on loogika lihtne. Mida suuremaks õnnestub laenukoormust kasvatada, seda mõjusamad on tulevikus ähvardused intressimaksed katkestada, kui ei olda valmis praegustest veel suuremateks järeleandmisteks. Selles mõttes on Kreeka või Portugali võlakiri võrreldav külapoe ees õlut joova päevavarga võlakirjaga, kes kuulutab kõva häälega, et võib hommepäev kaineks saada, tööle minna ja kõik võlad ära maksta. Tõepoolest, see ei oleks teostamatu, kui ta ainult pihta suudaks hakata. Selle asemel tundub talle aga lihtsam ähvardada laenajaid „kui sa mulle rohkem ei laena, siis pühi eelmistest laenudest ka suu puhtaks” ja saadud rahaga uus pudel õlut osta. 

Keskmist eestlast puudutab see lugu sedavõrd, et 30 aasta pärast pensionile minnes võib ta avastada oma pensionifondis sambatäie eriti hea reitinguga Kreeka, Iirimaa ja Portugali võlakirju, mida nende riikide valitsused meie kõigi parema tuleviku nimel sooviksid lunastamise asemel 50-aastaste võlakirjade vastu vahetada. Loodetavasti ei ole Eesti valitsus selleks ajaks üle võtnud Lõuna-Euroopas levinud ettekujutust, milline on normaalne riigivõlg ja eelarvedefitsiit, ning me ei pea edasi pärandama riiki, mille võlad on SKT-st ligi kaks korda suuremad.

http://www.epl.ee/artikkel/600102