Mõtteterad tulevastele miljonäridele

Alar Tamming

16. veebruar 2012
AS Tavid on kahekümne aastaga kasvanud väikesest paari töötajaga valuutavahetusputkast rahvusvaheliseks kuues riigis tegutsevaks ettevõtteks. Kuidas see on õnnestunud? Mis on Tavidi edu alus? Jagan siinkohal Äripäeva palvel oma kogemusi, millest noortel Gasellidel võib abi olla.

On teatud põhimõtted, mida oleme 20 aasta jooksul järginud ja mis võivad kõrvaltvaatajale, eriti just alustavale ettevõttele, tunduda kummalised. Näiteks põhimõte, et kui raha pole, siis äri teha ei saa. Tavid ei ole kunagi võtnud laenu, sest meie seisukoht on see, et laenu võtmine on raha teenimine pankadele. Tavid on kogu aeg arenenud oma teenitud raha arvelt ja hoolimata laenukapitali puudumisest saavutanud rentaabluse 25-35% aastas kogu oma tegevusaja jooksul. Näiliselt sama kummaline põhimõte on ka järgmine – mitte kunagi kasutada  kindlustust ei raha, kulla ega selle transpordi korral, sest taas on see raha teenimine kellelegi teisele, meie eelistame seda teenida oma firmale. Küsimus ei ole ainult ära makstava raha hulgas, vaid allesjäänud raha saab firma kasutada oma arenguks, selle asemel et pank saaks seda taas välja laenata ja lisaprotsente teenida. Tsükkel, mis tavaliselt toodab pangale kumulatiivset kasumit, on meil pööratud enda poole.

Ühe edu aluse panin paika peale Tavidi aastast tegutsemist. Nimelt töötasin esimesel aastal 14 tundi päevas praktiliselt ilma puhkepäevadeta. Siis sain aru, et see pole edukus, kui 40-ndaks eluaastaks teenid miljon dollarit ja sured infarkti ning otsustasin, et see energia mis ma olen kulutanud firma arenguks, tuleb suunata õigete inimeste otsimiseks. Selliste, kes oleksid andekamad kui mina. Teatavasti on ülemustel kalduvus andekaid inimesi, ja eriti teistsuguse mõtlemisega inimesi, konkurentsi kartuse tõttu mitte tööle võtta. Mulle aga meeldib ühe USA presidendi iseloomustus, kelle kohta öeldi, et ta kogus enda umber inimesi, kes olid tunduvalt andekamad kui tema. Olen veendunud, et kahekümne aastaga olen ma selle eesmärgi täitnud ja usun, et Tavidis töötab praegu kümmekond minust andekamat ja võimekamat inimest.

Üks edu aluseid on olnud selge aktsionäride struktuur. Olen näinud kümneid kordi kuidas firmad, mis on ülesehitatud sõprussuhtele, lendavad vastu taevast nii finantsiliselt kui emotsionaalselt. Raha tähendus on inimestele väga kummaline. Kõik arvavad, et raha ei tohiks mõjutada inimestevahelisi suhteid, kuid reaalsus on teistsugune. Aktsionäridel tekkivad kohe hõõrumised, sest mõlemad pooled on veendunud, et just tema on see, kes firma edukaks on teinud, olgu selleks panuseks töö või finantsid. Tavidis on asi selgelt paigas. Aktsionäride arv on olnud miinimumi  ehk ühe peal enamuses oma tegevusajast, kuid see-eest on võtmekohtadel olevate töötajate palk otseselt olnud seotud ettevõtte kasumiga. Sisuliselt on nad olnud aktsionärid, kuna saavad palka kasumlikkuse järgi, kuid juriidiliselt mitte, mis tähendab, et kui nad töölt lahkuvad, siis mingeid hüvesid sellega ei kaasne. See põhimõte on omanike ja tegevjuhtide vahekorra selgitamisel olnud kasulik esimesel kümnel aastal. Umbes 15 aastaga peavad juhid muutuma omanikele partneriteks, et firma suudaks edaspidigi edukas olla. See on ka toimunud Tavidis ja 17% aktsiatest kuulub praeguseks hetkeks tegevjuhtkonnale. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis mina eelistan ühisest ärist välja kasvanud sõprust, mitte sõprusele rajatud äri.

Loomulikult pöörab Tavid suurt tähelepanu töötajatele, alates sellest, et nende palk on ca 20-30% suurem kui antud tegevusalal keskmiselt ja lõpetades kõikvõimalike tegevustega, mille eesmärgiks on see, et töötajad oleksid Tavidisse tööle tulles õnnelikud.

AS Tavidil ei ole 20 tegevusaasta jooksul olnud ei aasta-, kasumi- ega reklaamieelarvet. Oleme veendunud, et need ei too mitte ühtegi lisasenti ega aita ettevõtte arengule kaasa, küll aga tekitavad segadust ja palju paksu verd. Seda on ka näha maailma tasandil, kus ei suudeta ette ennustada reaalselt majanduses tomivaid muutusi. Tavid peab aga täpset arvestust eelmisel päeval, nädalal, kuul, aastal toimunu üle, et saaks operatiivselt otsustada mis suunas liikuda. Soov planeerida on inimese loomusesse sisse ehitatud, kuid paraku teeb reaalsus oma korrektiivid. Planeerimist ei tohi segi ajada visioonidega. Need on Tavidil alati olemas olnud ja iga otsuse korral on vajalik pildiliselt ette kujutada, kuidas see toimib. Reklaami puhul on Tavidil lihtne lähenemine – võib teha igasugust reklaami, mis toob sisse rohkem kui selle peale kulutatakse, reklaami eelarvet ei ole.  Jätta kasumlik reklaam tegemata, sest eelarves pole raha, tähendaks seda, et järgmine aasta oleks eelarves veelgi vähem raha. Kuidas aga kasumlikul ja mittekasumlikul reklaamil vahet teha, seda ei ole võimalik lihtsate sõnadega seletada, eelkõige soovitan kasutada intuitsiooni.

Laienemine välisriikidesse on toimunud samuti otsese plaanita. Eelkõige on laienemine aset leidnud vabade ressursside olmasolul ja sobiva, andeka juhi leidmisel, kes on valmis panustama oma elust paarkümmend aastat sellele, et ära lahendada materiaalsusega seotud probleemid. Iga järgneva riigi puhul on laienemine lihtsam, sest juba oled teadlik, et seadusandlus on igal pool erinev, töötajate kultuuritaust teine ja läbirääkimiskultuur meile mõistmatu. Küll on aga võimalik ette näha, millised probleemid tekivad aasta, kahe või viie möödudes.

Eduka arengu juures on olnud väga oluline selge teadlikkus sellest, mis me teeme. Firma, mis tegeleb kõigega, ei tee mitte ühtegi asja hästi. 20 aastat on meie eesmärgiks olnud pakkuda valuutavahetuses kliendi jaoks kõige paremaid hindu ja viimasel 8 aastal oleme tegelenud investeerimiskulla müügiga, et  anda inimestele võimalus säilitada oma vara väljaspool traditsioonilist finants- ja pangasüsteemi. Antud suundasid on meil plaanis ka jätkata.

AS Tavid on teadlik ka sellest, et firmadel on nii nagu kõigel muulgi siin maailmas oma elutsükkel. Sünnile järgneb kasv, seejärel küpsus ning lõpuks vanadus ja hääbumine. Lõputu kasv, maakera  lõplike ressursside juures, ei ole paraku võimalik. Kuid teadlikkus oma lõplikkusest ei takista Tavidit tegutsemast nii nagu arvaksime, et  oleme igavesed.

Kui mõni noor Gasell sellest mõtisklusest enda jaoks kasvõi ühe idee sai, siis on selle loo kirjutamine läinud asja ette…