Online-intervjuu: loe, mida oma säästudega peale hakata

Lugejate küsimustele vastanud SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel kinnitab, et oma vaba raha tasub investeerida, selle asemel, et seda lihtsalt pangaarvel hoida. Ta paneb aga kõigile südamele, et ilma riskimata raha teenida pole võimalik.

Olen 2 aastat hoidnud raha ühe aasta hoiusel. Hoiuse tähtaeg lõpeb jaanuaris ja hetkel pole küll ühtegi panka pikaajalisele hoiusele enam mõtet panna, kuna intressid on olematud. Ei tahaks raha väga pikaks ajaks kinni panna aga nii aasta-kaks oleks OK. Ja väga suurt riski ka ei tahaks võtta. Summa 400 000 krooni.

Esiteks mõiste „väga suur risk,“ mida mainisite on väga individuaalne ning subjektiivne. Teiseks ajaline piirang „aasta-kaks“ seab võimalikele kasutatavate investeerimisinstrumentide valikule ning võetavatele juba selged piirid. Selge on aga see, et sellises madalate intressimääradega keskkonnas peab tänasel päeval mõningasegi tootluse teenimiseks vähemalt mingeid riske võtma.

Mina isiklikult vaataksin praeguse piiratud info korral sellise investeerimisfondi suunas, mis vastaks alljärgnevatele parameetritele:

– Taotleks positiivset tootlust üle teie investeerimishorisondi.
– Annaks pikemas perspektiivis hea osaluse riskantsete varade hinnatõusus.
– Limiteeriks maksimaalset kaotust lühemas perspektiivis.
– Hajutaks riske võimalikult paljude varaklasside vahel.
– Oleks kõigile neile parameetritele ajalooliselt edukalt ka vastanud.

Kui tõenäoliseks peate oluliselt ajaloolist keskmist ületava inflatsiooni tekkimist järgmise paari aasta jooksul? Millist varaklassi sellisel juhul eelistada?

Ajaloolist konteksti vaadeldes tundub mulle isiklikult ebatõenäolisena, et avaliku sektori (kuid miks ka mitte kodumajapidamiste) võlaprobleem lahendataks arenenud maailmas ilma ajaloolist keskmist ületava inflatsioonita. Ühendriikidest on kõlanud juba signaale, et ajaloolist keskmist ületav on „mingi perioodi jooksul“ aktsepteeritav, sest „pikaajaline keskmine“ võib sellisel juhul ikka ajaloolise keskmise piiresse mahtuda, kuna just elati läbi deflatsioonilise surve periood.

Kui varaklassidest rääkida, siis saab rääkida sellest, mis ajalooliselt inflatsiooni vastu kaitsnud on – tööstuslikud- ja väärismetallid. Ise ma eelistaksin lähenemist, kus portfell sisaldaks rohkem varaklasse, sest volatiilsuse vähendamine on minu hinnangul olulisem eesmärk, kui seda sageli adutakse. Ka on mul raske eemale hoida nende piirkondade aktsiariskist, kus eksisteerivad eeldused kasvu jätkumiseks – riigi finantside hea olukord, kodumajapidamiste madal võlakoormus, suur noorte ja tarbimishimuliste inimeste hulk.

Tahaksin iga kuu palgast panna näiteks 15% kõrvale ükskõik mis reservideks. Sellised reservid võiks olla vajadusel kiirelt kättesaadavad ehk mingi tähtajaline hoius pole ilmselt parim variant. Hetkel on selleks 2 erinevat pangakontot, samas lisakontol raha hoidmine pole kuidagi ka „raha teeniv“ variant. Ühesõnaga, kas on madala riskitasemega ja mõistlikke (raha sisse ja väljakandmine pole kallis) ning mugavaid (raha saab kiirelt kätte) võimalusi, et oma reserve „ladustada“?

Eksisteerib erinevaid kasutushoiuse variante, kuid neilt makstavad intressid rõõmust rõkatama just ei pane. Seega jõuame selleni, et varianti teenimiseks ja ladustamiseks justkui pole. Me oleme keskkonnas, kus saab kas teenida või ladustada. Teenimiseks peab juba aga ka riske võtma.

Mis on teie TOP valik täna Balti aktsiaturgudelt? Mitme aastases perspektiivis?

Üksikute aktsiate osas pole ma õige inimene vastama. Olen spetsialiseerunud seitsmel varaklassil baseeruvate portfellide juhtimisele ning tegelen seetõttu suurema pildiga.

Tere, mul on 100 000 krooni vaba raha, mida sellega teha?

Sellisele küsimusele on pea võimatu vastata teadmata mitmeid olulisi parameetreid teie kohta. Esiteks ei tea ma seda, millise osa teie varadest antud summa moodustab? Teiseks ei tea ma seda, millised on sellele rahale seatavad ootused ja eesmärgid. Kolmandaks ei tea ma ka seda, millise inimesega on teie puhul tegemist – noore mänguri või tasakaalukama keskealisega. Neljandaks ei tea ma ka seda, mida tähendab „vaba raha“ – kui kauaks see näiteks vaba on?

Seetõttu loodan, et siin intervjuus antud teiste küsimuste vastused äkki avavad veidi seda, kuidas mina maailma näen ning aitavad mingite mõteteni jõua, mida selle rahaga peale hakata.

Kui palju Teie isiklikult iga aasta oma sääste paigutades tulu saate? Kui suure osa olete paigutanud oma säästudes pikaajaliste väärtpaberite alla? Miks minu pensionifondist ei saa pärida sentigi minu lähedased sugulased kui ma ära suren, juhul kui mu osakute pärijad ei ole ühegi pensionifondi liikmed?

Ma ei näe põhjust säästude paigutamiseks kuidagi teisiti kui see toimub minu poolt juhitavates portfellides. Seega taotlen aktsiaturgude tootlusega võrreldavat tootlust üle äritsükli (ca viis aastat). Nö rahas hoian nii palju kui vaja, kuid nii vähe kui võimalik.

Pensioniteemalise küsimuse puhul eeldan, et jutt käib II sambast. Tunnistan et, ei saa päris hästi aru, millele küsija viitab öeldes, et „…pensionifondist ei saa pärida sentigi…kui pärijad pole ühegi pensionifondi liikmed?“. Hetkel on võimalik II samba osakute pärimine nii, et pärija taotleb kas päritavate osakute a) kandmist enda pensionikontole või b) nende tagasivõtmist. Esimest saab teha vaid juhul kui isikul on pensionikonto.

Lihtsustatult, pensionikonto saab olla vaid isikul, kes on liitunud II sambaga. Selles mõttes tõesti ei saa osakuid pärida kui pole II sambaga liitunud. Küll aga saab nõuda osakute tagasivõtmist ehk vahetada osakud rahaks. Seda saavad teha kõik füüsilisest isikust pärijad sõltumata sellest, kas neil on pensionikonto või mitte. Viimasel juhul on lihtsalt tagasivõtmise avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg pikem.

Hoiustamine või investeerimine sõltub paljuski reaalintressi suurusest. Kuna nominaalintress on väga madal, inflatsioon aga tõusutrendis, siis kui suurt negatiivset laenu reaalintressi te prognoosite lähemateks aastateks?

Tunnistan – ei oska öelda. Nagu ülejäänud küsimuste vastustest välja tuleb, arvan ma, et ajaloolisest keskmisest kõrgem inflatsioon on tõenäoline. Samas ei tasu unustada, et ma võin täiesti vabalt ka eksida.

Eesti riigile oleks kõige parem kui Eesti inimesed investeeriksid oma ettevõtetesse, mitte teadmatusse, kuhugi kaugele välismaa fondidesse. Miks propageeritakse Eestimaist nii vähe ja arvatakse, et Eesti firmad ei suuda kasvada ja areneda? Miks välispangad on nii eestivaenulikud?

Ma olen patrioot, kuid patriotism ei tundu mulle raha teenimise kontekstis sugugi hea argumendina. Ikkagi mingil määral emotsioon ja emotsioon on raha surm. Millessegi raha paigutamine peab baseeruma sellel, et tuvastatakse selles varas, millesse paigutus tehakse, leiduv fundamentaalne väärtus/pikaajaline potentsiaal. Kui seda suudetakse teha kuidagi paremini või kiiremini sellepärast, et tegemist on kodumaise ettevõttega, siis tõepoolest – laseme käia!

Mis puudutab nii siinse ärikeskkonna kui kohalike ettevõtete kasvu ja arengut, siis pean tunnistama, et ma olen viimase kümne aasta arengutes mõnevõrra pettunud. Kus on kohalike poolt omatavad teie poolt mainitud „Eesti firmad,“ mis korralikult raha teenivad ning tõepoolest kasvavad ja arenevad?

Mida arvata forexturul kauplemisest? Naabrimees vähemalt kahekordistab summa igal aastal. Kaupleb minu rahaga ka. Mina ka õnnelik. Kas mõni pank ei võiks sellist teenust pakkuda? Kas Eestis on oskajaid?

Ma soovitaks tutvud statistikaga, mitu protsenti (alustavatest) kauplejatest oma kapitali „huugama“ paneb ning veelgi enam – mitu protsenti suudavad pikemas perspektiivis ka päriselt raha teenida. Nende numbrite nutusus ilmselt jahutaks entusiasmi, et mitte öelda hasarti, päris tublisti. Oskajaks peaks mina seda, kes stabiilselt päriselt raha teenib ning kelle kogemust mõõdetakse aastatega. Jah, ka selliseid on.

Kui suureks hindate tõenäolist hoiustel oleva raha odavnemise protsenti lähiaastail ja mis oleks alternatiivvariant riskikartlikule hoiustajale?

Nagu ühe varasema küsimuse vastamise puhul öeldud sai, ei taha ma numbrite välja ütlemise libedale teele minna.

Riskikartlikule hoiustajale on täna head alternatiivi raske pakkuda. Kõik pikemajalise ostujõu säilitamise meetodid eeldavad minu poolt välja pakutus stsenaariumi puhul paigutusi varadesse, mida üldiselt käsitletakse riskantsetena. Samas eks hakka hoiustajadki tasapisi mõtlema ostujõu säilimisele ning sellele, et mis siis täpselt ikka riskantne on.

Olen aastaid investeerinud Teie panga investeerimishoiuse kaudu ja võib öelda, et peaaegu rahul. Küsimus selline, et miks ei ole selle investeerimishoiusega kliendile ikkagi täit selgust. Hoiuse tingimustes kirjas,et kindla aja tagant vaadatakse seal näiteks valuutakursid üle ja täpsustatakse alusvara algväärtuse ja lõppväärtuse muutumine, aga minul pole üldse kuskilt neid näha. Rääkimata sellest , et terve investeeringu jooksul olen nagu kotis, ei tea palju oled teeninud juba, palju on reaalne tootlus .No midagi võiks ikka edastada kliendile?

Olen ka ise investeerimishoiuste suhteliselt aktiivne kasutaja ning oma tehnilise informatsiooni ammutan siit – https://www.seb.ee/cgi-bin/unet3.sh/un3.w?act=INVDEPOSITS_NEND. Loodan, et see on abiks.

Mis prognoosi annate dollarile? Kas on pikemas perspektiivis üldse mõtet hoida või oleks viimane aeg vahetada põhja- ja idamaade valuuta vastu?

Mul oleks isiklikult sügavalt vastumeelne hoida midagi sellist, millel on head eeldused pikemas perspektiivis oma ostujõudu „kenasti“ kaotada. Selge on see, et mingite järjekordsete probleemide tekkimisel turgudel tormatakse ikka uisapäisa dollarisse, seda küll, sest nii on ju alati olnud – seal on ju likviidsus. Samas kahtlen ma väga, kas sellised liikumised kannatavad kirjeldamist muu sõnaga kui „ajutine.“ Seega võib dollar teha minu arvates küll akrobaatilisi trikke tugevnemise suunas, kuid ma ei usu, et ka sellisel juhul tahetaks dollaris kaua istuda. Jõuame selle ajutisuse juurde tagasi.

USA majanduspoliitikate ohjajate näpud sügelevad selgelt selles suunas, et saaks aga trükimasinale taas hääled sisse. Erinevate toormete viimase paari kuu liikumine viitab minu arvates sellele, et dollari tervis on kõike muud kui hea. Nüüd muidugi tekib küsimus, mida siis selle dollari asemel omada? Ilmselt tasuks oma mõtteviisi muutmist alustada mõttest, et äkki tasuks panustada nende riikide valuutadele, mille makromajanduslik tervis on hea või väga hea?

Mida arvate kullast kui investeeringust?

Minu poolt juhitavates portfellides on kulda ja kullatootjate aktsiaid olnud alates 2009. aasta algusest. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on kuld osutunud ajaloolises plaanis heaks kindlustuskomponendiks perioodidel, mil finantssüsteemi toimimises on tõrkeid. Teiseks on väärismetallid ajalooliselt olnud ka hea kaitse inflatsiooni vastu. Tööstuslikud metallid on seda funktsiooni täitnud samas küll paremini ning hetkel tunneks ma antud kontekstis huvi lisaks kullale ka vase ja alumiiniumi ning – miks ka mitte – hõbeda vastu.

Lisaks kummitab kuskil kuklas siiski mõte, et raha juurdetrükkimisel pole teoreetilist piiri, kuld on aga siiski piiratud ressurss. Miks kuld aga keerulistes olukordades on ajalooliselt de facto raha positsiooni omandanud, seda ma seletada ei oska. Kohati antud temaatikaga seoses tekkiva üliemotsionaalsusega ja esoteerika ja müstikaga flirtivate argumentidega ma igatahes kaasa ei lähe. Kuld on minu jaoks investeerimisinstrument nagu iga teine. Mulli ma hetkel veel ei usu, sest ajalooliselt on mullide mastaabid olnud hoopis suuremas. Lisaks tundub ka, et suhtena globaalselt ringlevate finantsvarade mahtu pole kuld veel piisavalt populaarne, et ettevaatlikuks muutuda. Paljud varahaldurid alles tasapisi avastavad, et – ohhoo, tegelikult õigustab praegune keskkond väärismetallide omamist küll.

Kuidas näete isiklikult makropildis inflatsiooni-deflatsiooni situatsiooni arenemas? ECB on suuresti BuBa järgi üles ehitatud ning tundub, et Euroopas monetaarpoliitikast tulenevat inflatsiooni lähitulevikus veel näha ei ole. Samas on FEDi monetaarpoliitika juba pikka aega väga lõdva olnud ning arvestades viimase aja arenguid võib üsna kindlalt väita, et QE jätkub. Sellest tulenevalt peaks ka Hiina monetaarpoliitika väga lõdvaks jääma. BOJ on kusagil kahe vahepeal.

Seega, kõike seda arvesse võttes ning ajaloole tuginedes soovin ma hea meelega kuulda/lugeda, mida teie arvate? Kas peale jääb inflatsioon või deflatsioon ning miks?

Ma ei ole enam päris kindel, et Euroopa Keskpank nii väga Bundesbank’i ideede edasikandja oleks. Kevadine abipakett, kus viimastel aastatel, et mitte öelda aastakümnetel pehmelt öeldes vastutustundetult käitunud riikide probleemid osaliselt korralikumate riikide kanda suruti, on minumeelest selge indikatsioon sellest, et Euro on palju rohkem näiteks prantslaste raha kui näiteks oma raha pangakontol eurot hoidev DEMi kindlusega saksa memmeke uskuda tahaks. Arvestades seda, kui suures hädas need riigid on, kus punast veini juuakse, siis jääb üle vaid oodata järgmiseid samme Euro strukturaalsema nõrkuse suunas. Rääkimata veel sellest, et keskkonnas, kus dollar (USD) nõrgeneb, ei ole tugev euro ka asi, mille kontekstis saaks end mugavalt tunda.

Mis puudutab inflatsiooni ja deflatsiooni teemat, siis minu isiklik loogika on siinkohal lihtne. Esiteks pole deflatsioon mitte mingil juhul objektiivne vältimatus, vaid majanduspoliitiline (teadlik) valik. Rahapakkumist saab praeguses poliitikute ja keskpankurite ausõnal baseeruvas rahasüsteemis teoreetiliselt ilma piirita suurendada ja sellega deflatsiooni „tappa.“ Teiseks ei ole deflatsioon majanduspoliitika ohjajatele ka meeldiv valik, sest siis peab mingil hetkel ikkagi tegelema maksejõuetute pankade ja alafinantseeritud pensionifondidega. Seega on mul endal vägagi raske eeldada, et „liigse pinge eemaldamine süsteemist“ toimuks läbi deflatsiooniliste protsesside. Pigem ohverdatakse siiski (mingil määral) raha ostujõud ning vähemalt „paberil“ kõik kohustused siiski täidetakse. Deflatsioonilise šoki ja likviidsuskriisi poolt tekitatud olukord, kus maailma lõpu kaugust mõõdeti tundidega, on kõigil veel meeles, ning seda stressi pole majanduspoliitika ohjajatel vaja.

Olen tudeng ja töötan. Iga kuu jääb palgast üle. Ja tahaks teada, mida saaks iga kuu nende 5000 krooniga ette võtta? Koguaeg loen uudiseid ja just välismaa aktsiate kohta. Oleks kindlasti suur soov investeerida USA aktsiatesse, aga kas nii väikse summaga on üldse mõtet seda teha? Pank võtab ühekordse teenustasu, % aktsiate pealt ja ka palju muid asju. Sama ka eesti aktsiate kohta, olen Eesti Telekomi edukalt väiksemat raha investeerinud ja tagasi rohkem saanud, aga selle juures mulle ka ei meeldinud, et igakord on korralik teenustasu tehingute pealt. Kas siis nii väikse rahaga polegi mõtet investeerida kui oma saadud kasum läheb niikuinii teenustasude alla? Millised lühiajalised või pikemaajalised (pool aastat – aasta) oleksid kasulikud?

Taas pean mainima, et ajalised piirangud kitsendavad võimalusi oluliselt. Kui neid ei oleks, siis vastaks ma sellele küsimusele täpselt sama moodi nagu ma vastasin esimesele küsimusele. Samal ajal tasuks end ka harida ja siis järk-järgult vaadata juba edasi muude instrumentide suunas. Teenustasudest paraku pääsu ei ole. Ka leian ma, et kuus üle jääv selline summa ei ole kindlasti liiga väike endale esimeses küsimuses kirjeldatud lahenduse järkjärguliseks soetamiseks.

http://majandus.delfi.ee/news/intervjuu/online-intervjuu-loe-mida-oma-saastudega-peale-hakata.d?id=34386045