Pangandussüsteem lõhkeb meie silmade all

Finantssüsteem on õhku lendamas. Ärge kuulake eksperte; vaadake üksnes arve. Reutersi teade eelmisest nädalast: “USA pangad võtsid Föderaalreservist rekordilise summa laenu, peaaegu 188 miljardit dollarit päevas, mis näitab, et keskpank astus äärmusliku sammu pangandussüsteemi vee peal hoidmiseks rängimas finantskriisis pärast Suurt Depressiooni.” Föderaalvõimud avasid mitmeid “oksjonikeskkondi”, et luua muljet, nagu tegeleksid maksejõuetud pangad äritegevusega edasi, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Nad on surnud; nende kohustused ületavad nende varasid. Nüüd on föderaalvõimud meeleheitel, sest pangaseifides lebavad hüpoteegiga tagatud väärtpaberid (HTV), mille väärtus ulatub sadadesse miljarditesse dollaritesse, on kogu süsteemi pankrotti viinud ning föderaalbilanss lõhki minemas. Tulevikus pole HTV turu taastumist ette näha ja pangad ei suuda oma lühiajalisi võlgu pikendada.

Ohus on ka Föderaalreserv ise. Seega läheb käiku plaan B; see tähendab kogu kahjuliku sodi kallamist maksumaksjate kraesse enne, kui nad aru saavad, et terve süsteem on kokku kukkumas. Selle nimeks on Paulsoni Plaan, 700 miljardi dollari suurune ülekohus, mille on juba maha laitnud kõik meie riigi teenekad majandusteadlased.

Reuters: “Föderaalreservi andmete kohaselt ulatusid esmasvahendajate poolt Esmasvahendajate Krediidiasutuse ning pühapäeval Goldman Sachsi, Morgan Stanley ja Merrill Lynchi jaoks loodud teise asutuse ning nende Londonis baseeruvate tütarettevõtete kaudu võetud laenud kolmapäeva seisuga 105.66 miljardi dollarini.”

See näitab vaid üht; nad on kõik hädas. Föderaalreservi ringlusse suunatud laenud on vaid katse kinnistada müüti, et pangad pole veel rahast lagedad. Bernanke on sidunud nöörid erinevate kehaosade külge ja tõmbab neid piisavalt tihti, et jätta muljet, nagu need tegelikult elaks. Kuid Wall Streeti mudel on lõhutud ja kautsjoni lisamisel pole mõtet.

Eelmisel nädalal toimus digitaalne rünnak pankadele, millest enamik inimesi polnud iialgi kuulnud; “reaalajas” varing. Michael Gray artikkel ajalehes New York Post kirjeldas üksikasjalikult sündmuste arengut. Järgnevalt on toodud lõik Gray loost “Peaaegu armagedon”:

Neljapäeval seisis turg armagedonist 500 tehingu kaugusel…Kui Rahandusministeerium ja Föderaalreserv poleks tol hommikul 105 miljardi dollari suuruse likviidsussüstiga kiiresti sekkunud, oleks Dow Jones võinud kukkuda 8300 punkti tasemele – 22-protsendine langus! –  veel ajal, mil tööpäeva algust kuulutava kella hääl alles börsivõlvide all kõlas. Kauplejate sõnul, kes nõustusid rääkima vaid anonüümseks jäädes, ujutasid 500 miljardi dollarini ulatuvad müügitellimused rahaturufondid enne avamist üle. Rahaturu kapitaliseerimise kogusumma moodustas sel hommikul umbes 4 triljonit dollarit.

Paaniline müük oli otseselt seotud krediiditurgude seiskumisega – muuhulgas 52 miljardi dollari suuruse koondamisega kommertsväärtpaberite osas – ning kuulujuttudega täiendavate rahaturufondide ‘dollaripiiri ületamisest,’ ehk langemisest alla 1-dollarilise aktivate puhasmaksumuse.

Föderaalreservi dramaatiline 105 miljardi dollari suurune likviidsussüst oli neljapäeval täpselt piisav, et takistada peamistel võtmekontodel müügitellimuste rahuldamise jätkamist ja rahatormi vallapäästmist, mis oleks võinud suure osa USA majandusest seisma panna.

Kommertsväärtpaber on määre, mis hoiab finantsturu töökorras. Kindlustunde kadumisel võtavad investorid oma raha välja, tavalised äritoimingud muutuvad võimatuks ja turud varisevad kokku. Kogu lugu. Seetõttu, et taastada avalikkuse kindlustunnet tugevate juhtimisvõtete ja käitumisega, mille eesmärgiks oli investoreid veenda, otsustas president Bush pidada parimal eetriajal pika kõne, milles teatas, et kui Paulsoni abipaketti viivitamatult käiku ei lasta, haihtub riigi majandus auruna õhku.

Eelmisel nädalal langes kommertsväärtpaberiturg (millest suur osa tugineb hüpoteegiga tagatud väärtpaberitele) 61 miljardi dollari võrra, jõudes 1.702 triljoni dollarini, mis on madalaim tase pärast 2006.aasta algust. Seega annab Paulsoni kautsjonisumma efektiivse tagatise KVP-dele, ent ka lugematule arvule hüpoteegiga tagatud tuletisinstrumentidele, mille jaoks hetkel turg puudub. USA maksumaksja ei satu üksnes tinapommina kukkuva kinnisvaraturu keskele, vaid talle langeb kaela kogu finantssüsteem koos väärtusetute autolaenutagatiste, kahanevate õppelaenutagatiste, rebenevate kodulaenutagatiste ja vankuvate krediitkaarditagatistega. Terve mäekõrgune võlakoorem on kogunemas kurnatud maksumaksja ning üha rohkem kortsu tõmbuva paberdollari õlgadele.

Kuidas arvutas rahandusminister Paulson välja, et pangandussüsteemi rekapitaliseerimine läheks maksma 700 miljardit dollarit? Või hindas ta lihtsalt rahasummat, mille võiks laadida ministeeriumi kaubaautole, kui see teele asub, et tema Goldman Sachsi sõbrad trükivärvist lõhnavate rahatähtedega üle külvata? Asja iva on selles, et Paulsoni arvutustesse polnud kaasatud ühtegi majandusteadlast ning neid ei saa usaldada. Tegemist on puhtalt meelevaldse, “märkmepaberi” tüüpi kavandiga. Nagu ütleb Bloomberg: Shveitsi investor Marc Faber, kes on tuntud paljude tarkade otsuste poolest, usub, et kahjud võivad ulatuda 5 triljoni dollarini:

“Marc Faber, Hong Kongi firma Marc Faber Ltd. peadirektor, ütles, et USA valitsuse rahandussüsteemi päästepaketi koostamiseks võib vaja minna kuni 5 triljonit dollarit, mis on seitse korda rohkem, kui rahandusminister Henry Paulsoni nimetatud summa….

“700 miljardit dollarit ei tähenda tegelikult midagi,” ütles Faber teleintervjuus. “Ministeerium käib lihtsalt selle summa välja, lõppsumma võib aga ulatuda 5 triljoni dollarini.”

Enamik inimesi, kes neid teemasid jälgivad, usaldaksid pigem Faberi, kui Pausloni hinnangut. Oma viimases blogisissekandes ütles majandusteadlane Nouriel Roubini: “Kongress ei konsulteerinud ühegi professionaalse majandusteadlasega ega kutsunud neid esitama oma seisukohti kongressi istungile, kus arutati rahandusministeeriumi päästeplaani.”  Roubini lisas:

Rahandusministeeriumi plaan on häbiväärne: see on päästerõngas hoolimatutele pankuritele, laenuandjatele ja investoritele, mis ei vähenda üldse laenuvõtjate ja finantssurve all olevate majapidamiste otsest laenukoormat, ning maksumaksjale läheb see väga kalliks maksma. Ning plaan ei tee midagi, et lahendada tõsist survet rahaturgudel ja pankadevahelisel turul, mida ähvardab süsteemi lagunemine.

Roubinil on igas aspektis õigus. Seni on üle 190 prominentse majandusteadlase soovitanud Kongressil 700 miljardi dollari suurust “väljaostueelnõud” mitte vastu võtta. Üha rohkem jõutakse üksmeelele, et niinimetatud “päästepakett” ei puuduta keskseid majandusküsimusi ja võib halva olukorra veelgi halvemaks muuta.

Pankurite vandenõu

Finantstööstuse esindaja Paulson on juhtfiguur pankurite vandenõus, mille tulemused määravad Ameerika majandusliku ja poliitilise tuleviku eelolevatel aastatel. Vandenõu juhid on vähendanud juba niigi kurnatud pangandussüsteemi likviidsust kümnete miljardite dollarite võrra, et tekitada külmumine pankadevahelistes laenudes ja kiirendada aktsiaturu kokkuvarisemist. Nende arvates sunnib see Kongressi Paulsoni 770 miljardi dollari suurust väljaostupaketti vastu võtma ilma liigse vastupanuta. See on väljapressimine.

Praegu ei tea keegi, kas vandenõulastel õnnestub edu saavutada ja oma poliitilist jõudu süsteemi tugeva majanduslöögi abil veelgi koondada, kuid nende plaan liigub jõudsalt edasi, samal ajal kui majandus jätkuvalt katastroofi suunas libiseb.

Abisumma on pannud kihama rohujuure tasandi liikumise, mis ummistab kongressi fakse ja telefoniliine. Helistajad on ülekaalukalt vastu igasuguse abi andmisele pankadele, mis omaenese kahjulike hüpoteegiga tagatud varade koorma all vanguvad. Üks analüütik ütles, et Kongressile saabuvatest kõnedest on 50 protsenti sisuga “Ei” ja 50 protsenti “Jumala pärast, ei”. Eelnõul pole praktiliselt üldse rahva toetust.

Bloomberg News: “Erik Brynjolfsson Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Sloan’i Koolist ütles, et tema peamiseks kriitikaobjektiks on ‘uskumatu kontrollimatu vabadus, mille see rahandusministrile annab. See on kaasaegses demokraatias pretsedenditu.’

“Ma kahtlustan, et osa sellest, mida me laenuturgude külmutamises näeme, on suurte rahandustegijate strateegiline käitumine, kes püüavad abist kasu lõigata,’ ütles David K. Levine, St. Louis’ Washingtoni Ülikooli majandusteadlane, kes uurib likviidsuspiiranguid ja mänguteooriat.’” (Mish’i ülemaailmse majandustrendi analüüs)

Brynjolfssoni kahtlused on vägagi põhjendatud. Karl Denninger väljaandest “Market Ticker’s” kinnitab, et Föderaalreserv on pangandussüsteemi likviidsust vähendanud, püüdes avaldada Kongressile survet uue seadusandluse vastuvõtmiseks. Denninger kirjutab:

Kehtivate Föderaalreservi Fondide kurss on püsinud tänaseks viis päeva vähemalt 50 baaspunkti võrra 2% sihtpiirist allpool, ning viimasel kahel päeval on sellega kaubeldud 75 baaspunkti allpool. IRX nõuab viivitamatut kursipiirangut. Slosh jäeti viimasel nädalal tahtlikult ilma rohkem kui 125 miljardist dollarist, ning alanev vesi tõi soost päevavalgele ühe laiba – Washington Mutuali -, mida ründas sedamaid ilma ette teatamata JP Morgan. Isegi WaMu’s peadirektor ei teadnud rünnakust enne, kui see juba läbi oli….Föderaalreserv nimetab end ‘sõltumatuks keskpangaks.’ Midagi sellist nad ei ole; praegu tegutsevad nad süütajatena. Föderaalreserv ja Rahandusministeerium on väitnud, et tegemist on ‘likviidsuskriisiga’; see ei ole nii. Tegemist on maksejõuetuse kriisiga, mille teket on tahtlikult võimaldanud Föderaalreserv, Rahandusministeerium ja teised meie valitsuse regulatiivasutused.

Vastupanu rohujuure tasandil, mille eesotsas seisavad internetiblogijad (nagu Mish, Roubini ja Denninger), näitab, et nad suudavad mobiliseerida kümneid tuhandeid “hangudega talupoegi” ning olla oluliseks faktoriks poliitiliste otsuste langetamisel. Kasulik on ka valitud ametnike (nagu näiteks senaator Richard Shelby) olemasolu, kes seisavad kindlalt põhimõtete eest ja ei minesta esimese püssirohusuitsu peale (nagu tema värisevate põlvedega demokraatidest kolleegid). Shelby on vastu pidanud kogu juhtkonna poolt tuleva surve raskusele, mis Apalatshi mägede kivivaringuna tema peale on vajunud. Selle tulemusena püsib siiski väike võimalus, et eelnõu tuleb riiulile asetada ning tööstuse esindajad peavad siirduma tagasi ausa mängu juurde.

Riigi majandusolukord halveneb pidevalt. Tööstuslike kestvuskaupade tellimuste arv vähenes eelmisel kuul 4.5 protsenti, laovarud aga suurenesid. Tööpuudus on kõrge ja kinnisvarakriis süveneb. Credit Suisse prognoosib paariks järgmiseks aastaks hüpoteegi väljaostuõiguse kaotusi kokku 10.3 miljoni ulatuses. Sellised arvud pole juhuslikud, vaid moodustavad osa suuremast skeemist, mille eesmärgiks on kasutada rahanduspoliitikat vahendina jõukuse siirdamiseks ühelt klassilt teisele, halvendades samal ajal riigi üldist majanduslikku heaolu. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et riigi peamised võlausaldajad tõstavad praegu mässu, mis võib tõenäoliselt sulgeda kapitalivoolu USA turgudele, saates dollari põhja ning vallandades deflatoorse krediidi kokkuvarisemise. Järgnev lõik pärineb Reutersilt:

Hiina juhid on palunud kohalikel pankadel lõpetada pankadevahelistel rahaturgudel laenuandmine USA rahandusasutustele, et vältida võimalikke kaotusi finantskriisi ajal, teatas South China Morning Post neljapäeval. Hiina Panganduse Regulatiivkomisjoni keeld kõikide valuutade pankadevahelisele laenamisele puudutas USA pankasid, kuid mitte teistest riikidest pärit laenajaid, lisati aruandes.

Bloomberg News teatas, et Dallase Föderaalreservi Panga president Richard Fisher on tavadest üle astudes abirahaettepanekut kritiseerinud, öeldes, et see “tõukab USA valitsuse sügavamale rahanduskriisi kuristikku.”  Lõik Bloombergilt:

Rahandusminister Henry Paulsoni plaan finantsasutuste probleemsete varade ostmiseks asetab ‘viimase õlekõrre kohutavalt koormatud kaameli selga, mida föderaalvalitsuse arvestusraamat endast kujutab,’ ütles Fisher täna New Yorgis peetud kõnes. ‘Me oleme vajunud sügavale hiiglaslikku rahanduskeerisesse.’…Võla- ja aktsiaturgudel toimunud atakid ja vapustused on põhjustanud pillava ja hoolimatu käitumise pidev orgia, mitte liiga range rahanduspoliitika,” ütles Fisher New Yorgi Ülikooli Rahaturuagentide Klubis.

Kindlasti ei saa hüperboolset “ülelaenamist ja hoolimatut käitumist” ravida “selle võimendamisega.” Tegelikult ei käsitle Paulsoni abiplaan üldse põhiprobleeme, mida varjatakse demagoogia ja ähvardustega. Väärtusetud varad tuleb maha kanda, maksejõuetutel pankadel tuleb lasta laostuda, ning kelmid ja kurjategijad, kes korraldasid selle finantsrünnaku riigi rahalaegastele, tuleb vastutusele võtta. 

Dollarikäibe madala intressimäära, “kerge raha” pummelungi kurbi tagajärgi võib nüüd näha kõikjal. Täis pumbatud kinnisvara ja aktsiate väärtus sööstab põhja, kui õhk tohutust aktsiamullist välja tungib. FDIC tuleb rekapitaliseerida—võib-olla 500 miljardi dollari ulatuses–, et tasandada prognoositud hoiusekadusid langevates pankades, mis jäävad varade deflatsiooni ja üha rohkem kahaneva krediidi risttule vahele. Langus on tulekul, kuid majanduslikku kokkuvarisemist on siiski veel võimalik vältida, kui Paulsoni ekslikust plaanist loobutakse ning rakendatakse korrektiivmeetmeid, et anda riigile kindel finantstugipunkt. Market Ticker pakub välja raamistiku kriisi toimiva lahenduse jaoks, kuid tegutseda tuleb kiiresti, et saavutada usk suurte süsteemimuutuste tulevikku:

1—Viia kõik bilansivälised “varad” tagasi bilanssi, ning suruda hindamismudelid ja eravarade tunnused Tasemest 3 välja, muutes need 10Q-deks ja 10K-deks. Seda tuleb teha kohe. : (Teiste sõnadega, teha lõpp Enroni-tüüpi raamatupidamispettustele ja mitte lubada pankadel määrata oma “väärtusi” kahtlastele varadele)

2—Viia kõik OTC tuletisinstrumendid reguleeritud börsile, mis sarnaneb sellele, mida kasutavad registreeritud optsioonid väärtpaberiturgudel. See teeb kahjutuks tuletisinstrumentide ajapommi. Andke turul kauplejatele 90 päeva; kõik, mida 90 päeva jooksul ei registreerita, kuulutatakse kehtetuks; laske kauplejatel üksteist kohtusse kaevata, kui nad ei suuda kapitali piisavust tõestada. (Kui tuletisinstrumentide kauplemislepingud võivad “reguleeritud” süsteemi kahjustada, peab selline kauplemine toimuma valitsuse rangete eeskirjade järgi)

3—Viia kõikide asutuste oma- ja laenukapitali suhe vähemalt tasemele 12:1. 2004.aastal langetas SEC tahtlikult maaklerite/vahendajate oma- ja laenukapitali suhte piiri; enne seda oli piiriks 12:1.  Igal pankrotistunud firmal oli oma- ja laenukapitali suhe nimetatud varasemast 12:1 piirist vähemalt kaks korda suurem.  Andke selleks aega kuus kuud ja nõudke iga kuu 1/6 ülejäägi vähendamist. (Toim: “Struktureeritud rahanduse” mudeli kokkuvarisemine on tingitud peamiselt liiga kõrgest oma- ja laenukapitali suhtest. Näiteks Fannie Mae ja Freddie Mac omasid 80 dollarit võlgu iga 1 kapitalireservi dollari kohta, kui nad valitsuse kontrolli alla võeti.)

Kui abiraha tuleb, siis peab see olema õige suurusega. Paulsoni 700 miljardi dollari eelnõu ei aita kõrvaldada sügavaid struktuuriprobleeme finantsturgudel; see lükkab üksnes arvete õiendamise päeva pisut kaugemale tulevikku, nihutades samal ajal kahjulike varade eest tasumise koorma maksumaksja õlgadele.

Mike Whitney elab Washingtoni osariigis. Talle võib kirjutada aadressil fergiewhitney@msn.com

http://www.lifeaftertheoilcrash.net/Archives2008/WhitneyDetonationSeptember29.html