Peeter Koppel: võitlus süsteemi püstihoidmise nimel

Euroopa võlakriis kipub üha rohkem meenutama olukorda, kus põlevat maja kustutada üritavad tuletõrjujad vaidlevad kõige üle, alates kustutusämbri värvist ja veevõtukohast ning lõpetades sellega, kelle abikaasa on kõige ilusam, tuli aga levib juba kandvate konstruktsioonideni.

Isegi meil räägivad heatujulised lipsustatud mehed televisioonis sellest, kuidas eurotsoonist lahkub mingi perioodi jooksul nii- või niimitu riiki. Tegelikult aga hakkab kõnekoosolekute ja intellektuaalselt huvitavate arutelude aeg läbi saama ning vaja on kiiret tegutsemist.  

 Tõepoolest, euroala võlakriis hakkab vähemalt turgude meelest võtma proportsioone, mis seavad küsimärgi alla euro või isegi Euroopa Liidu tuleviku. Vundament on mäda, riigid ei suuda vananeva rahvastikuga päris kindlalt senist priiskamist ega laenamist jätkata ning vaja on fundamentaalseid muutusi – seda eelkõige endiste heaoluühiskondade mentaalsuses.

Samas ei tasu endale teha illusioone – euroala lagunemine oleks vähegi mõeldavatele osalistele tohutult kallis ja ette­arvamatute tagajärgedega protsess, nii et sellest rõõmsal meelel ja üleolevalt rääkida on selgelt kohatu.

 Nimelt juhul, kui mõni (väiksem) riik otsustab euroalast välja astuda (väljaviskamine ei ole võimalik), tähendaks see, et riik on kohe ka maksesuutmatu. Maksesuutmatud oleks ilmselt ka paljud selle riigi ettevõtted. Kasutusele võetaks uus kohalik valuuta – samas ilmselt vana nimega. Näiteks drahm. Sealne pangandussüsteem kukuks kokku ja loogilise sammuna natsionaliseeritaks.

Riigi usaldusväärsus oleks globaalsel areenil mõnda aega nullilähedane ning isegi euro suhtes jõuliselt devalveeritud uus rahvusvaluuta ei parandaks nii dramaatiliste sündmuste puhul riigi konkurentsipositsiooni kuigivõrd.

Lisame siia veel tõenäolised piirangud vastnatsionaliseeritud pankadest raha välja võtmisel, võimaliku komandanditunni ja armee tänaval vihaseid hoiustajaid ohjeldamas ning saame stsenaariumi, millele vist keset kena sügispäeva mõelda ei taha.

Paraku on ajaloos ka pretsedente – Argentina maksesuutmatus tekitas olukorra, kus riigi president pidi vihaste hoiustajate eest presidendilossi katuselt helikopteriga põgenema.

Sellisele (ütleme, et veel ebatõenäolisele) stsenaariumile ollakse praegu kõige lähemal Kreekas. Ei ole just lõbus lugeda uudistes, et näiteks eelmisel nädalal katkesid (ajutiselt) läbirääkimised Euroopa Liidu, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi moodustatud nn troika ja Kreeka valitsuse vahel järjekordse abipaketi üle.

Kreeklased kipuvad vastu punnima ega pruugi kas olla võimelised või tahta abipaketi tingimusi täita. Kui seetõttu järjekordne kaheksa miljardi euro suurune makse abipaketist jäetakse kreeklastele välja maksmata, siis on Kreeka maksesuutmatus nädalate küsimus ning seejärel algavad sündmused võivad olla võrreldavad euroalast lahkumise puhul kirjeldatuga.

Tõsisemate šokkide korral Euroopas oleksid probleemid kohe ka globaalsed. Ei tasu unustada, et süsteemselt olulistel Euroopa pankadel on euroala perifeeriariikide võlakirju selgelt rohkem, kui neile tervislik.

Kui maksesuutmatuks peaks doominoefektina osutuma juba mitu riiki, pole globaalne paanika kaugel. Ka on põhjust arvata, et Lehman Brothersi pankroti järgne paanika (2008) võib selle kõrval tunduda pühapäevakooli piknikuna. Loomulikult teeksid majanduspoliitika ohjajad siis ühel hetkel suuri jõupingutusi usalduse taastamiseks ja pankade rekapitaliseerimiseks.

Teatavasti toimisid nii ka Ühendriigid aastal 2008. Vaatamata sellele oli globaalne surutis hirmuäratavalt tõsine.
Seega jääb üle vaid hoida pöidlad tihkelt peos, et võlakriisi levimisele suudetakse piir panna ning majanduspoliitika ohjajad saavad aru, milliste panustega mäng käib!

Et poliitikud aduvad, et see ei ole koht, kus vaielda, sest tegevus käib sõna otseses mõttes süsteemi püstihoidmise nimel. Sellises ülikeerulises kontekstis näib (paraku) õigeima, et mitte öelda ainsa võimaliku majanduspoliitilise meetmena raha trükkimine, et taastuks nominaalkasv.

Sellega looks keskpank keskkonna, kus võlakoorem väheneks süsteemis enam-vähem viisakalt ja kontrollitult või vähemalt oleks mingi eeldus selleks viisakuseks ja kontrollituseks.

Samas peavad need, kes G7 riikides majanduspoliitika kurssi seavad, peamiseks probleemiks inflatsiooni. Parim näide sellest ongi Euroopa Keskpank, kes kipub intressimäärasid tõstma ka siis, kui kasv regioonis on selgelt tublisti aeglustunud ja võlakriis lõõmab üha heledama leegiga. Euroopa on omadega võladeflatsioonilisse spiraali sattunud.

Deflatsiooni ei peaks aga lõppkokkuvõttes keegi tahtma, sest sellega kaasneks alafinantseeritud pensionisüsteemid, maksejõuetud pangad ning valu kannataks kõik. 1970. aastate inflatsiooniperiood tundub üldiselt enamikule toredam ja mõnusam kui 1930. aastate deflatsioon, mida tuntakse ka suure depressioonina.

Teatavasti on aja jooksul eurosse panustatud ka hulk poliitilist kapitali. Väga tähtsad inimesed on selle idee taha panustanud suure hulga oma reputatsioonist ning ilmselt kaitsevad seda siiski viimase hetkeni.

Juhul kui Euroopas integratsioon väheneb euroala lagunemise tõttu, väheneb ka regiooni tähtsus. Lisaks on rahaliitude lagunemised ajalooliselt tähendanud ka seda, et püssist tehakse kuskil ikka pauku ning kuskil tekivad võimu juures protsessid, mida demokraatlikuks nimetada ei saa.

 Ja selle kõige juures mulle isegi ei meeldi euro. Nii sellepärast, et riikidel kadus võimalus iseseisvat rahapoliitikat ajada, kui ka sellepärast, et eurot ei tehtud korralikult. Ühisraha distsiplineeritud pidamiseks vajalik fiskaal­unioon polnud omal ajal poliitikutele mugav, kuigi euro taga olev teoreetiline baas seda nõudis.

Nüüd aga oleme olukorras, kus kriis on käes ning häid lahendusi sellele ei ole. Maailmavaateliselt ei saaks ma rahatrükki tegelikult toetada, kuid pragmaatikuna pean nentima, et praegu tunduvad kõik muud teed sõna otseses mõttes hirmuäratavad.

http://www.e24.ee/558478/peeter-koppel-voitlus-susteemi-pustihoidmise-nimel/