Torm on tulemas

Jeff Thomas
30.01.2012

(Märkus. Järgmine artikkel on kirjutatud 2011. aasta mais, kuid selle avadamine viibis praeguseni, sest olukord polnud veel arenenud hetkeni, kus lugejad oleksid pidanud järgnevalt kirjeldatud sündmuste mustrit üldse võimalikuks. Kuna selles artiklis käsitletud olukord liigub nüüd üha lähemale, võivad järgmised prognoosid tunduda vähem luuleloona.)

Keskkooli ajalootunnis seletati suurt depressiooni. Meile õpetati põhimõtteliselt, et 1929. aastal toimus börsikrahh, ning pärast seda elasid väga paljud inimesed meeletus vaesuses. See on küll tõsi, kuid siiski sedavõrd lihtsustatud, et me ei saa sealt teadmisi, mida päriselus rakendada.

Tegelikult juhtus järgmine. 1929. aasta sügisel tabas aktsiaturgu lainete seeria esimene laine – languslaine. Sellele järgnes toibumine (tõusulaine), siis märksa sügavam ja pikem languslaine. Kolmandale lainele järgnes aga mitu väiksemat üles-alla langust, kuni lõpuks, aastail 1932–1933 jõudis turg madalseisu.

Neid laineid uurides (Elliotti laineteooria) ilmneb, et niisugused lainetused toimuvad mis tahes suurte turukõikumiste korral, ja languse määr vastab alati tõusu määrale. Kolmas laine on alati kõige suurem.

Ma näen ette, et praeguse seeria puhul on kolmas laine lähedal. See tuleb sügavam ja kestab kauem kui 2008. aasta languslaine. Teised lained on väiksemad, kuid lõppkokkuvõttes on nad üheskoos karmimad kui aastail 1929–1932 toimud kõikumised.

Pealtnäha tundub uskumatu, et majanduslangusi on võimalik ette ennustada, kuid Elliotti laineteooria põhineb inimloomusel. Mis tahes ajastul on reaktsioonid sündmustele sarnased, sest inimloomus jääb samaks, ükskõik millisel ajastul elame. Praegune Ameerika impeeriumi areng on hämmastavalt sarnane nii Rooma impeeriumi kui ka teiste nende vahele jäänud impeeriumide arengule.

Natuke ajaloost

1933. aastal võttis USA Kongress vastu Glass-Steagalli seaduse. Selle eesmärk oli läbi viia pangandusreformid, et ohjeldada pankade spekulatsioone, mis olid suure depressiooni peamine põhjus. Sellest peale on kõik majandusteadlased ja kongressmenid üksmeelselt väitnud: “Me ei pea depressioonide pärast enam muretsema. Depressioone rohkem ei tule.” Nad jäid oma arvamusele kindlaks, unustades samal ajal, et võimalike depressioonide ohjeldamine oli otseselt seotud Glass-Steagalli seaduse jätkuvusega.

1980-ndate alguses alustasid suurpangad tööd Glass-Steagalli seaduse kõrvaldamise nimel, et luua taas võimalus suuri kasumeid teenida nagu 1920-ndate lõpus. Nende pingutused kohtasid küll vastupanu, kuid Föderaalreservi juhatuse esimees Alan Greenspan aitas veenda toonast valitsust hääletama seaduse tühistamise poolt. Ettepanek tugines eeldusele, et USA olukord võimaldas käivitada enneolematult suure elamuehitusbuumi, andes võimaluse saada koduomanikeks miljonitel inimestel, kes ei vastanud varem laenusaaja tingimustele. Veel väideti, et pangad ei saa seda võimalust ära kasutada, kui Glass-Steagalli seadust ei tühistata.

Konservatiividest kongresmenid nägid selles kontekstis kasu nii äritegevusele kui ka pangandustööstusele. Liberaalidest kongresmenid nägid selles aga lootust, et miljonid keskpärased inimesed võivad koduomanikeks saada. Glass-Steagalli seadus tühistati kõikide õnnistusel.

Kahjuks vaevusid vähesed tühistamise poolt hääletanud kongressmenid, kui üldse keegi, uurima, miks Glass-Steagalli seadus algselt vastu võeti, ja nii oli tee avatud suurele depressioonile.

Käputäis majanduse prognoosijaid on ennustanud 1990-ndate lõpust saadik suurt depressiooni. Me nägime ette, et tekib elamuehitusmull, millele järgneb tohutu krahh, mis omakorda toob kaasa aktsiaturu kukkumise. Mina arvasin, et ohumärgiks kõige selle peatse toimumise kohta on Teflon Alani tagasiastumine Föderaalreservi juhatuse esimehe ametist vähemalt aasta enne katastroofi, et ennast sündmustest kaugendada. Ta tegigi seda 2006. aastal, jättes Ben Bernanke vastust andma.

Samuti ennustasime, et krahh ei toimu ühekorraga, vaid, nagu ajaloos ikka on juhtunud, saabub lainete kaupa. Kuid enamik inimesi järgib keskkooli ajalooõpikutest saadud teadmisi. Niipea kui jõuab kätte oluline tõus (teine laine), usuvad nad, et majandus on taastunud. Nad usuvad seda hoolimata tõsiasjast, et tohutud võlad on endiselt alles ja vajavad kõrvaldamist nagu vähihaiguse puhul kasvaja, enne kui majandus uue hoo sisse saab.

Kui meil on õigus ja suur depressioon on alles algusjärgus, seisab (kaugelt) halvim alles ees.

See, mis tõuseb, peab ka langema

Kui väike pulliturg kukub, on kukkumine väike. Kui suur pulliturg kukub, on kukkumine suur. See seletus on lihtne ja kõik saavad sellest aru. Kuid mis juhtub siis, kui kukub viimase 300 aasta suurim pulliturg?

Ning kui praegune tõusulaine, mida hetkel nimetatakse taastumiseks, käitub nagu  aastail 1929–1930, millal see siis lõpeb? Millal me aru saame, et see pole taastumine, vaid üksnes 1930. aasta tõusuga sarnane tõus?

Mina arvan, et see juhtub varsti.

Kolmas languslaine krahhis oleks pidanud saabuma juba 2010. aasta keskel, kuid majandust hoiti kvantitatiivse leevenduse ehk raha juurdetrükkimise abil kunstlikult üleval. Selline tegevus võib küll kolmanda laine tulekut edasi lükata, kuid mitte ära hoida. Tõtt-öelda edasilükkamine üksnes kindlustab sügavama languse, kui kolmas laine lõpuks saabub.

Paljud ootavad hinge kinni pidades, mis juhtub siis, kui kvantitatiivne leevendus lõpeb. Neil ei tule kaua oodata, ja mäest allakukkumine vastab oma mõõtmetelt täpselt mäest ülesronimisele. Turg saavutab peagi kõrgtaseme ning Elliotti laineteooria järgi võib kesta järgnev langus (kui see algab varsti) kuus aastat, lõppedes 2018. aastal.

Miks ennustab ajalugu tõenäolist suurt krahhi

Praegu on väga vähe elus neid inimesi, kes nägid 1929. aastat, seega on täiesti mõistetav, miks juba niisuguse kokkuvarisemise mõte üksi tundub liigse mõttetöö ja ülemäärase pessimismi viljana. Sellepärast on vaja põhjalikumalt uurida, mis viis praeguse olukorrani.

1. 2008. aastani valitsenud maania oli suurim pärast seda, mis valitses aastail 1720–1784. Sellepärast peab tagajärjeks olema sügavam langus kui aastail 1929–1933.
2. Maaniatele järgnevad kukkumised langevad alati allapoole algtaset. 1630-date tulbimaaniale, 1700-ndate alguse Lõunamere mullile ja möirgavate kahekümnendate pulliturule järgnenud langused lõppesid krahhiga allpool vastavate pulliturgude algtaset. Käesoleval juhul algas maaniasarnane pulliturg 1974.
3. Tänu ühiskonna meeleolu tohutule paranemisele praeguse maania käigus jääb aktsiaturg didvidendide ja tulude poolest ülehinnatuks. (Kui töötutele inimestele antakse laenu, et osta ilma sissemaksuta mitu maja, on üsna loogiline arvata, et sead lendavad.)
4. Pärast viimaseid sajandeid äärmusse tõusnud ühiskonna meeleolu on kaasa toonud ajaloo suurima võlgade kasvu. Tasumata võlgade hulk on hävitav, neid pole võimalik teenindada ega tagasi maksta. Ühiskonnas alanud meeleolu langus, mis üha süveneb, piirab jätkuvalt laenuandmist, mis toob kaasa maksejõuetuse tõusulaine ning tohutu omavahendite väärtuse kahanemise.
5. Ühiskonna meeleolu negatiivne trend koos samaaegse turulangusega toob kaasa majanduse kokkutõmbumise. Väikesed karuturud viivad tagasilöökideni, suured karuturud viivad aga depresioonideni. Viimane maania oli viimase 300 aasta suurim, seega tuleb ka depressioon sellele vastavalt sügav.
6. Ühiskonna äärmiselt negatiivse meeleolu kaasproduktiks on hirmutavalt suur ühiskonna rahulolematus. Inimesed, kes on näinud ainult õiguste kasvamist ja avastavad äkki, et need õigused kaovad, ei lepi niisugustes tingimustes õiguste vähenemisega vaikselt. Kui nad ei saa seda, mida neile lubati, otsustavad paljud võtta kellelt iganes võimalik selle, mida nad tahavad. Me saame sellest trendist aimu, jälgides siit kaugelt praegu Euroopa tänavatel hargnevaid samalaadseid väiksemamõõdulisi sündmusi.
7. Inimesed hakkavad ihaldama aktsiate asemel seda, mida peavad rahaks. See kutsub esile järjekordse maania – kullapalaviku. Vara aluseks saavad kuld, hõbe ja teised tavapäraselt usaldusväärsed kaubad, samal ajal kui fiatvaluuta väärtus kahaneb järsult.

Selline perspektiiv on äärmuslik ja seda on raske isegi ette kujutada. Nagu ennist mainisin, keegi praegu elavatest pole midagi taolist näinud, ning on täiesti mõistetav, kui ütleme endale: “Asi ei saa nii hull olla. Halvimal juhul tuleb lihtsalt uus langus, aga me saame sellest üle.”

Kuid kogu eespool kirjapandu põhineb ajaloolistel sündmustel ning järjepidevatel mustritel.

Langus tuleb sakiline. Pangandussüsteem ei kuku kokku korraga, vaid laguneb tükkhaaval – ühed sündmused on laastavamad kui teised. Mõjud kogukondadele on erinevad. Need, kes sõltuvad kaubandusest vähem (nt rantšopidajad, väikefarmerid), kannatavad ka vähem, kuni nad suudavad tootmist jätkata. Need, kes elavad suurlinnades või nende lähedal, tunnevad mõjusid kõige tugevamalt, eriti toidukaupluste ja kuritegevuse kaudu.

Ennustus on küll äärmuslik, kuid kui see on õige, võib see juba lähimal aastal täide minna. Ning sel juhul on mõistlik olla valmis võimalikult kiiresti enesealalhoiu nimel tegutsema.

Niisugustes tingimustes on tähtsaimad järgmised kolm tegurit.

1. Muutuge võimalikult likviidseks.
2. Hoidke oma raha sellisel kujul, mille väärtus ei kahane (nt väärismetallid), ning kohas, kust kokkuvarisevad valitsused seda ära viia ei saa.
3. Valmistage ette geograafiline asukoht, kuhu põgeneda ja mis jääb tõenäoliselt mõjudest suuresti puutumata.

Kansases, kui silmapiiril paistab tuulekeeris, läheb perekond keldrisse tormi eest varju. Kahjuks on hävitavatel majanduaegadel torm silmapiiril nähtamatu, seetõttu on loomulik, et inimene kahtleb.

Torm on tulemas. Kui te pole veel eespool loetletud kolme ettevalmistust teinud, võib praegu juba hilja olla. Lugejal on soovitav nende kõigi eest kohe hoolt kanda, et ta ei kaotaks seda, mis tal praegu on, ega lõpetaks tormiohvrina.