Alar Tamming kriisist ja uutest väljavaadetest

16.03.2020

Alar Tammingu vastused Äripäeva küsimustele 14. märtsil 2020.

Kuhu te näete hetkel maailma koroonapaanika taustal liikumas?

Praegust olukorda on väga keeruline kommenteerida, sest me oleme protsessi sees ja seetõttu on kõik kommentaarid mõjutatud nii infoallikakest, mida jälgitakse või hoopis eiratakse, kui ka  inimese enda uskumuste süsteemist ja soovmõtlemisest. Seda ka minul. Kuid eks ongi nii, et silm näeb välismaailma, mitte iseennast.

Kui proovida vaadata seda, mis toimub suuremas plaanis, siis saab abiks võtta nii Oswald Spengleri õhtumaa allakäigu teooria kui ka kaoseteooria. Kumbki pole saavutanud suurt populaarsust, kui välja arvata see, et peale esimest maailmasõda müüdi Spengleri teost ainuüksi Saksamaal üle 100 000 eksemplari, sest see andis inimesetele suurema taustsüsteemi toimuva kohta. Lühidalt öeldes võrdleb ta Maal olnud kaheksat tsivilisatsiooni ja näitab, et tsivilisatsioonide elutsükkel on sarnane taimede ja looduse elutsükliga. Et iga taim ja tsivilisatsioon sünnib, kasvab, areneb, küpseb, loob oma suurimad saavutused ja mingil hetkel hakkab hääbuma, vananeb ja sureb, et anda teed kas oma järglastele või siis teistele uutele tulijatele (tsivilisatsioonidele). Spengler võrdles tsivilisatsioone ja leidis, et lääne tsivilisatsioon on oma allakäigu viimases, paarsada aastat kestvas lõpufaasis. Aastasadades ja -tuhandetes mõtlemine on muidugi keeruline, sest Spengleri sõnul oleme me pimestatud viimasel sajandil toimunust ega mõista, et analoogseid etappe on ka varasemad, kadunud tsivilisatsioonid läbinud.

Mis on sellel teoorial tegemist koroonaviirusega (seda ju Spengler ette ei ennustanud)? Pealispindselt vaadates mitte midagi, sest enamus tsivilisatsioone on hääbunud sisina, mitte pauguga, jättes alles tolleaegsed megaehitised, mitte aga täpset kronoloogiat sündmustest. Spengleri sõnul on  tsivilisatsiooni allakäik sama paratamatu protsess kui algne areng ja konkreetsed allakäigu teed on igal korral olnud erinevad. Muide, inkade tsivilisatsioon ei hävinenud loomuliku arengu käigus, vaid oma täielikus tipus, mitusada aastat enne oma vanadusnõtrust, seda siis nii Vana Maailma rüüsteretkede kui ka uute haiguste tagajärjel. Kahe sajandiga jäid oma tipul olevast tsivilisatsioonist järele ainult riismed. Elanikkonna arv vähenes 95 protsenti. Ligi kahesajast miljonist põlisest elanikust jäi hinnanguliselt järele alla kümne miljoni. Kui lugeda eelnevat ning vaadata praegu toimuvat Spengleri teooria raamistikus, siis jääb sisse väga ebamugav tunne ja kindlasti ei teki soovi tema teooria nüanssidega tutvuda. Kuid kui sellele lisada kaoseteooria poolt pakutav, siis muutub pilt natuke teiseks. Nimelt ütleb kaoseteooria, et areng toimub tsükliliselt ja üks arengu vältimatu tingimus on kaose etapi läbimine ning kaos tekib pärast seda, kui süsteem tundub toimivat veatult, kui süsteem on jõudnud ülima korrastatuse ja organiseerituse tasemele. Samas on aga süsteemis olemas sisemised vastuolud, mis segaduste korral esile kerkivad ja süsteemi lagunemisele viivad. Kaos paiskab kogu süsteemi segamini ja see võimaldab süsteemil hakata organiseeruma täiesti uuele tasemele. Kui tavalises süsteemis suhtlevad süsteemi elemendid ainult oma naabritega ja toimivad sealt saadud sisendi alusel, siis kaose puhul hakkab kogu süsteem omavahel suhtlema ja see võimaldab esile kerkida täiesti uuel korral. Piltlikult öeldes ei teaks me ilma praeguse kaoseta (sinna me veel ikkagi alles siseneme) midagi Itaalia haigla arstide mõtetest, ega kuulaks ka meie poliitikuid. Hetkel on aga näha ka siin arengut – meie poliitikud on muutumas riigimeesteks ja jääb loota et see protsess ei ole ajutine.

See muutus süsteemi liikmete vahelises suhtluses võimaldab panna alus uuele kõrgema tasandi struktuuri tekkimisele, mille peamine tähendus on see, et uus kõrgem kord suudab ära lahendada probleemid, millega eelmine tasand hakkama ei saanud.

See on muidugi hästi primitiivne lähenemine kaoseteooriale, ja sellest on ka väga vähe abi, sest hetkel on kaose etapp ainult suurenemas ja väide, et see on suures plaanis vajalik ja kasulik, on umbes sama, kui sügavas depressioonis olevat inimest veenda selles, et tema depressioon teeb lõppkokkuvõttes talle head. Ta võib isegi selle jutu peale noogutada, kuid psüühilist valu see ära ei võta. Samas tähendaks inimkonna uuele tasandile jõudmine seda, mida me praegu kindlasti ette kujutada ei suuda, kuid see võiks olla vihkamise ja ärategemise vaba maailm, kus inimkond hakkab ennast tajuma tervikorganismina ja mõistab, et kõik, mida ta teeb teisele, teeb ta tegelikult iseendale. Ja kui see teadmine läbistab DNA-d, siis on võimalik teha ainult head.

Kumb on suurem probleem, kas majandus või haigus ise?

Kõik oleneb jälle vaatenurgast, kui sa oled haiglas, kus on koroona, seda olenemata sellest, kas oled patsient või haigla töötaja, siis selline küsimuse asetus tunduks sulle juba väga kummaline ja sa mõtleksid, kas inimesed tõesti peale raha millelegi ei mõtle, kas nad ei ole lugenud Väikest Printsi või nad ei ole sellest aru saanud. Kui sa töötad aga fondis, kus numbrid on kogu aeg järjest punasemad, siis tõenäoliselt kuuleksid vastuseks juttu mõttetust paanikast, sest grippi sureb ju iga aasta rohkem inimesi ja see on ju sama kui SARS ja ebola – ehk midagi ei juhtunud ega juhtu ka nüüd. Ning selle mõttega välja tulnu peaks seda mõttekäiku originaalseks ja tunneks ühtlasi uhkust oma ratsionaalse mõtlemisviisi üle. Reaalsus on aga see, et haigestumise kasv jätkub ja surnute arv suureneb, ning ka see, et majandus seiskub ja  börsid kukuvad koos kõige selle juurde kuuluvaga.

Maailm on kompleksne ja koosneb paljudest komponentidest. Pole võimalik öelda, mis on auto kõige tähtsam osa. Temaga  ei saa sõita ei rataste ega ka rooli puudumisel, mootorist ja kütusest rääkimata. Kuid kummaline tundub öelda, et kõige tähtsam on äkki kütus, kuigi võib-olla nii ongi.

Kui pole inimesi, siis pole kindlasti ka majandust, kuid kui pole majandust, siis saab elu ikkagi edasi eksisteerida.

Kuhu hetkel ise investeerite ja kuidas kriisiks valmistute?

Ei investeeri kuhugi ja valmistun selleks, et kriis tuleb pikem ja sügavam, kui arvatakse, ja sellega kaasnevad sündmused, mida isegi ette kujutada ei oska.

Tsiteerin siinkohal oma sõpra Jüri Martinit “Parem olla alguses pilkealune ja pärast elus, kui alguses populaarne ja pärast surnud.”

Statistika näitab, et kangelaste eluiga on võrreldes keskmisega oluliselt lühem.

Ajalugu tunneb nii julgeid kapteneid kui ka vanu kapteneid. Julget vana kaptenit ei ole keegi veel näinud.

Kui pessimistil on sajast korrast ühel korral õigus, jääb ta ellu. Optimist puhul võite ise lause moodustada.

Artikkel ilmus Äripäevas 16.03.2020 “Alar Tamming kriisist: oleme liikumas täiesti uuele tasemele”