03.12.2020

Tavidil on suur rõõm esitleda esseekonkursi “Kuldaväärt mõtted” teise koha tööd.

Rahvaste rikkuse loomine

Markus Vaher

Rahvaste rikkus sünnib turgudel. Just nimelt seal lahendatakse igipõline küsimus piiratud ressursside tõhusa jaotuse üle ning loodakse see, mida nimetame jõukuseks.

Turgudel koonduvad inimesed, teadmus ja kapital, et luua väärtust, mida tajume heaolu ja rikkusena. Mida suurem on see väärtus, seda paremad on inimeste elud – elatakse kauem, külluslikumalt ja ohutumalt. Ja seda mitte ainult ühiskonna koorekiht, vaid ühiskond tervikuna. Rikastes riikides ei pea inimesed kartma oma laste suremist ega pidevat kuri- ja sõjategevust, ei pea leppima puudulikust haridusest tingitud sunnismaisusega ega kartma põuaga kaasnevat nälga. Ka nakkushaiguste käes vaeveldakse vähem ja harvemini.

Turgude omapära kujundavate tegurite üle, teisisõnu selle üle, mis teeb riike rikkaks või vaeseks, on arutletud kaua. Mitme sajandi vältel on pakutud välja põhjendusi kultuurilistest ja poliitilistest erinevustest kuni geograafiliste ja ajaloolise saatuseni, rõhutades oma vaatepunkti esmatähtsust ning proovides välistada teisi alternatiive. Ent ma ei usu, et selline eksklusiivsus on tarvilik. Vaevalt on jõukuse ja viletsuse fenomenid põhjapanevalt uuritavad; seda enam, et maailm, milles nad aineliseks saavad, on igati keerukas. Mida rohkemaid alternatiive suudame oma arusaamas maailmast kaaluda, seda suurem on tõenäosus jõuda kasuliku, olgugi et mitte ammendava vastuseni. Koondaksin seega riikide rikastumise ja vaesumise põhjused kolme koondnimetuse alla: geograafia, kultuur ning institutsioonid.

Geograafia

Ühel 1765. aasta pühapäeval taipas James Watt, et algelisi aurumasinaid saab eraldatud kondensatsioonisilindrit kasutades kordades efektiivsemaks muuta. Peagi viis ta oma idee ellu ning kirjutas end ajalukku kui tööstusrevolutsiooni algataja.

Wattil oli hea põhjus vaeva näha: eelindustriaalsel Inglismaal oli rahvaarvu kasv viinud suurema energianõudluseni ning ulatuslik metsaraie oli odavamaiks kütuseks muutnud kivisöe. Tollased söekaevandused olid aga peamiselt avatud karjäärid ning sügavamad tunnelid täitusid alatihti veega ja langesid kokku. Uus aurumasin muutis vee väljapumpamise aga odavaks ning pani alguse söe kui energiaallika võidukäigule. Inglased industrialiseerisid oma ühiskonna esimesena ning ehitasid üles impeeriumi, kus päike eal ei loojunud. Kõige selle taga oli aga varjatud eeldus – Inglise maapõues, erinevalt näiteks Eesti omast, leidus rohkelt kivisütt, mis seda kõike võimaldas.

On üsna selge, miks valdav osa maailma kõrbetest ja tundratest on inimtühjad või väga vaesed – seal on harva ressursse, mis rahva jõukaks teevad. Maavarade kättesaadavus kujundab põllumajanduse ja tööstuse energeetilist intensiivsust, kuid ka laiemalt seda, millised kaubad turul liiguvad ja mis on nende väärtus.

Kaasaegsem tõestus maavarade tähtsusest tuleb Lähis-Idast. Vaid ligi sajand tagasi oli Araabia poolsaar vaene ja killustunud erinevateks hõimudeks. Esimene maailmasõda ning välisjõudude sekkumine tõid kaasa võimu koondumise ja piiritletud riikide moodustumise, kuid piirkonna majandus oli algeline ja habras: näiteks oli esimese Saudi kuninga peamiseks sissetulekuks Meka palverändurite maksustamine. 1929. aasta mustale neljapäevale järgnenud ülemaailmne majanduskriis kahandas aga rändurite arvu poole võrra ning muutis uute tuluallikate leidmise esmatähtsaks. Süvenes nii araablaste kui ka angloameerika ettevõtete huvi regiooni musta kulla vastu, mis 1938. aastal ka üles leiti. Mõned aastad hiljem moodustati tänapäeval Saudi kuningaperele kuuluv Saudi Aramco – tänaseks maailma suurim naftaettevõte.

Samas leidus ka neid, kes jäid naftarikkustest kõrvale: näiteks Jordaania. Kuivõrd naaberriikidena on Saudi Araabia ja Jordaania kuningriikidel sarnane kultuur ja riigivõim, on esimene neist rikas, teine aga ääretult vaene ja sõltuv Rahvusvahelise Valuutafondi toetustest. Peamine erinevus  – maavarad, mida ühel oli rohkelt ning teisel mitte.

Teine põhjus, miks mõned riigid on rikkamad kui teised, on asupaik kindlate kaubandustegevust ning inimeste ja ideede rännet soosivate (või neid takistavate) pinnavormide suhtes. Kõige olulisemaks võib pidada paiknevust ookeanite ja merede suhtes: ka äsja mainitud Jordaania ligipääs mereteedele on oluliselt kehvem kui Saudi Araabial. Maismaal on tugevaim mõju olnud aga kõrbeil ja mäestikel, mis on ühtaegu teinud Põhja-Tšiilist maailma kuiveima paiga kui ka piiranud tehnoloogiate ja ideede vahetust Sahara-aluse Aafrika ja Euroopa vahel. Niisamuti on pikaajaliselt viljakate põllumaade ning laevatatavate jõgede olemasolu teinud mõned rahvad rikkamaks kui teised.

Paiknevusega seotud eelised peegelduvad eredalt tänase Ühendkuningriigi ja sellele eelnenud Briti impeeriumi kujunemisloos. Alustuseks oli riigi tuumikala saar, mida eraldas mitmekümne kilomeetrine väin Mandri-Euroopa rahvasterännetest ning rohketest (usu)sõdadest. Kuivõrd see ei takistanud kodusõja puhkemist, võõrvõimude sissetunge ega umbkeelsete kuningate tõusu troonile, võimaldas see relatiivselt suuremat majanduslikku stabiilsust ning toetas merendust ja laevaehituse arendamist. Väin ei olnud takistuseks ka tehnoloogilistele uuendustele. Lisaks asus eelmainitud saar Euroopa kontinendi lääneservas ja seega soodsas asukohas 15. sajandil avastatud Uue Maailma suhtes. Hea õnn 1588. aasta suvel võimaldas lõpetada Hispaania ülemvõimu Atlandil ning asuda ülejäänud maailma rikkuseid ammutama. Niisiis paigutus eelindustriaalne Inglismaa võtmetähtsusega kaubateede äärde, samas kui varemalt palju rikkamad Põhja-Itaalia linnriigid jäid uutest tuultest kõrvale. Edasine on meile teada – rahvaarv kasvas, energianõudlus kasvas, Watt leiutas aurumasina.

Asupaigaga on tihedalt seotud ka kolmas põhjendus – ilmastik. On ilmne, et mõned maailma riigid on sattunud viljakamatesse, teised aga kehvematesse (põllu)majanduslikesse oludesse. Ent Prantsusmaa ja Tšaadi põllumajanduslikke algtingimuste – laiuskraadi ja päikesekiirte langemisnurga, aastaste sademete, keskmise pilvisuse – võrdlemine ütleb vähe selle kohta, miks esimene neist on ebaproportsionaalselt palju rikkam. Küsimus on äärmuslike ilmastikuolude esinemise tiheduses: kui tihti esinevad põuad või üleujutused, kui tihti tabavad riike suured tormid või orkaanid. Võtmetähtsusega siin on küsimus paiknevusest kontinendi soodsas lääneservas või ebasoodsas idaservas, kuna maakera pöörlemine soosib võimsate troopiliste tormide (sh mussoonvihmade) liikumist idast läände. Riigid nagu Filipiinid, Hiina, India ja Mosambiik on seega alati selges ebaeelises, sest nad peavad tegelema tormidest tingitud ebastabiilsusega.

Sellest mõttest johtub ka lahendus küsimusele, miks Hiina, mis 15. sajandil oli Euroopast mõneti edasijõudnum, ei rajanud koloniaalimpeeriumi, mis lubanuks saavutada eurooplastele hiljem osaks saanuks elatustaseme. Hiinal oli kaks põhilist võimalust: koloniseerida lõunasse ja kagusse jäävaid Okeaania saari või avastada ja vallutada Ameerika kontinent. Esimene variant ei saanud kunagi teoks, sest tegu oli troopiliste ja haigusohtlike, põllunduseks vähesobilike ja vaenulike rahvaste poolt asustatud saarestikega, mille vallutamisest oli neil materiaalsest seisukohast vähe võita, seda ka vürtsikaubandust arvesse võttes. Teine variant oleks olnud seilata otse või põhjapoolse ringiga lääne suunas, mis laevanduse seisukohast oli keeruline, sest Ida-Aasias puudus võimekus ja vajadus seilata pikalt jäises meres väheväärtusliku Alaskani ning sest otse seilamine ei tulnud kõne alla vastuvoolava hoovuse, ülekaalus idatuulte ja ohtlike troopiliste tormide tõttu. Ilmselt mäletati küllalt hästi ka taifuuni, mis 13. sajandil lõpetas Kublai-Khaani lootused vallutada Jaapanit. Niisiis annab geograafia esimese vastuse. Teine vastus Hiina kolooniaküsimusele puudutab aga tollase Mingi dünastia poliitilist olukorda, millest tuleb juttu hiljem.

Maapõu, asupaik ja sellest tingitud ilmastik on otsustanud suure osa riikide saatusest. Need faktorid on määranud, kus turud asuvad, kes selle moodustavad ja kes sellele ligi pääsevad ning millega seal kaubelda on võimalik. Ent mis veelgi tähtsam, paiknevus on sajandite ja aastatuhandete kestel otsustanud selle üle, mida inimesed peavad oma kodumaaks ning kelle kommete ja meelelaadiga nad kokku puutuvad.

Kultuur

Eelneva valguses on kummaline, et võimsa agraarmaana ei toimunud 19. sajandi Prantsusmaal kunagi rahvaarvulist plahvatust. Toimus see ju geograafiast ning hiljem jutuks tulevatest institutsioonidest sõltumatult nii Inglismaal, Eestis kui Hispaanias. Mis siis Prantsusmaal erinev oli? – Kombestik.

Kuivõrd valdavas osas eelindustriaalsest Euroopast oli levinud, et päranduse põhiosa (näiteks talu) jääb perekonna vanimale pojale, siis paljudes Prantsuse piirkondades oli jaotus palju egalitaarsem. Tihtipeale oli kombeks pärandus jaotada võimalikult võrdselt kõigi laste vahel, mistõttu polnud paljude laste saamine eriti optimaalne, samas kui polnud laste arvul erilist tähtsust. Kombineerituna tõsiasjaga, et tollase Euroopa suurima rahvaarvuga riigis polnud ka võrreldavat tööjõupuudust, polnud paljude laste saamine ka eriti vajalik. Niisiis ei toonud imikusuremuse kahanemine kaasa säärast demograafilist plahvatust nagu mujal, mistõttu ei järgnenud näiteks naabruses oleva Saksamaaga võrreldavat majanduskasvu. Viimasele kaotati sõjatandril hiljem ka tähtsaimad söekaevandused Alsace-Lorraine’is.

Kultuur laiemalt omab paratamatut mõju turgude toimimisele ning otsustab selle üle, kes ja kuidas seal osalevad. Seda ka siis, kui majandusteadlased selle mõjust kergekäeliselt mööda vaatavad.

Üks esimesi seletusi turumajanduse ja kultuuri seostest tuleb saksa sotsioloogilt Max Weberilt, kelle seletuse keskmes on religioon. 19. sajandi lõpul tegutsenud Weber pani tähele korrelatsiooni protestantismi ja kapitalistliku majanduskorra kujunemises. Argumendi keskmesse asetas ta konkreetsemalt kalvinismi, mille järgijad uskusid, et taevasse pääsemine või mittepääsemine oli juba ette otsustatud. See viis aga selleni, et hakati otsima ilmalikke vihjeid selle kohta, kes taevasse pääseb, ning majanduslik edukus seostus ajapikku lootusega olla üks õnnelikest. Niisiis innustas see mõtlemine kalvinistlikke ning teisi protestantlikke usuvoole (nt baptiste ja metodiste) tegutsema kasumimotiivide alusel.

Lisaks Weberi seletusele võiks protestantismi võlu seisneda ka selles, et nõrgenes side kiriku ja religiooniga kui õnne allikatena ning tugevnes indiviidide iseseisvus, esmalt Piibli, hiljem aga pea kõigi kristlike väärtushinnangute tõlgendamisel. See võis jällegi viia kasumimotiivide aktsepteerituse suurenemise ning hilisema turumajanduse tekkeni. Tähtis on siinkohal see, et nii idamaiste kui antiiksete filosoofiate seisukohad aktiivselt takistasid nende motiivide teket, sest materiaalset varakust peeti põlastusväärseks, väiklaseks või loodusekaugeks. Ei ole vaja vaadata kaugemale Seneca moraalikirjadest või Kon-Fuzi õpetusetest.

Pikas perspektiivis on rahvuslikud kultuurid, religioonid ja filosoofiad kujundanud kindlad väärtushinnangud, mis piirkonniti oluliselt erinevad.

Üks põnevamaid selle valdkonna uurimistulemusi on Inglehart-Welzeli maailma kultuuride kaart. Nimetusele vaatamata on tegelikult tegemist graafikuga, mille üheks teljeks on skaala ellujäämisväärtuste ja eneseväljenduse vahel ning teiseks teljeks skaala traditsioonilisuse ja ratsionalismi-sekularismi vahel. Täpsemalt peetakse ellujäämise all silmas etnotsentrilist ja majanduslikku ohutust silmas pidavaid hinnanguid, eneseväljenduse puhul aga kaasavamat ja sallivamat, subjektiivset heaolu hindavat suhtumist. Traditsioonilisuse ja sekularismi skaala peamiseks eristusteguriks on religioossuse ning kombestiku hindamine.

Piisab mõõdukast silmaringist, et näha Inglehart-Welzeli šedöövril korrelatsiooni kultuuriliste väärtushinnangute ja majandusliku korra seoseid. Esimesena torkab silma väärtuste sarnasus Balti Tiigrite – meie oma Eesti, Läti ja Leedu – ning Aasia Tiigrite – Hong Kongi, Lõuna-Korea, Singapuri ja Taiwani – vahel. Kõik need riigid, lisaks Hiina, on viimase poole sajandi jooksul kogenud erakordset majanduskasvu ning troonivad ühtlasi PISA haridustestide edetabelis. On alust arvata, et midagi sellises väärtushinnangute kombinatsioonis kiirendab kapitali akumulatsiooni ühiskonnas. Teisena torkab sarnane korrelatsioon silma Skandinaavia riikide parve puhul, mille kultuur on sarnane nii geograafilistel kui ka kultuurilistel põhjustel: nii Soome kui Taanis kui Saksamaal on nii rikkus kui ka sotsiaalne mobiilsus kui võrdlemisi suured.

Väärtustel ja kombestikel, mida nii formaalselt kui ka kirjutamata kujul järgitakse, on arvestatav mõju, millest on vahel kerge mööda vaadata. See ei tähenda aga seda, et peaksime üht või teist kultuuri hindama väärtuslikumaks selle alusel, milliseid majanduslikke tulemusi nad annavad. Ajalooliselt on säärane mõtlemine õigustanud orjapidamist, süsteemset rassismi ja neokoloniaalset ekspluateerimist, mis on mänginud rolli maailmasõdade ja genotsiidide puhkemisel.

Kultuur ja geograafia on seega kaks alustegurit, mis rahvaste rikkust ja vaesust paratamatult kujundavad. Neid tingimusi on raske, kui mitte võimatu lühikese aja sees ümber kujundada. Kuid riigid ise, nende poliitilised ja majanduslikud asutused ja reeglistikud, on see osa rahvaste rikkuse valemist, mida tõesti saab veel muuta.

Institutsioonid

Mingi dünastia 15. sajandi Hiinas ei koloniseerinud Okeaaniat ega Ameerikat mitte ainult seepärast, et see oleks olnud tehniliselt keeruline, vaid ka ainuüksi seepärast, et tollase Hiina valitsemisviis ei soosinud selle toimumist. Erinevalt maadeavastustele eelnenud Euroopast, polnud Mingi dünastia sugugi killustunud, vaid just tugevalt tsentraliseeritud riik, milles ülemkihi isiklikud huvid domineerisid elanikkonna majanduslike huvide üle. See tähendas, et hüpoteetiline Kolumbus Kollase mere äärest poleks iial leidnud võimude toetust oma hulljulgele plaanile; seda eriti Mingi dünastia kuningakojas süveneva konservatiivsuse valguses. Hetkel, mil Euroopa astus kriitilise sammu maailma koloniseerimise suunas, vaatas kõrgemalt arenenud Hiina hoopis Mongoolia ohtude suunas.

Rikastumist soosivad institutsioonid, milles erinevad alternatiivid on võrdsetena kaalumisel. See annab võimaluse ideedel konkureerida, ilma et neid piiraks kitsa eliidi huvi säilitada oma võim, ning soodustab konkurentsi uute lahenduste arendamisel.

Taas jääb silma Ühendkuningriik, mis 1688. aasta järel sai vormiliselt konstitutsiooniliseks monarhiaks. See lubas kujuneda parlamentaarsel kultuuril, kus parteid saavad esindada oma väärtushinnangutest lähtuvalt erinevaid lahendusi käesolevatele probleemidele. Kodanike, olgugi et alguses vaid varakate meeste, otsustusõigus riigijuhtimise üle oli tollases Euroopas midagi erakordset ning lubas maadeavastuste tulemusena kujunenud kaupmeeste kihil oma huve edendada, näiteks lõhkuda riigimonopole ja leida sõjalist kaitset merede taga. See omakorda soodustas kaubavahetust soosiva segamajanduse teket 18. sajandi Suurbritannias ning tegi rahva üheks maailma jõukaimaks. Seda ka vaatamata ebavõrdsusele, mille hilisemad neli tööstusrevolutsiooni on kaasa toonud.

Elanikkonna esindatus otsustusprotsesside juures ning osaline kontroll riigimeeste üle toob endaga kaasa ka suurema majandusliku stabiilsuse ning usalduse süsteemi vastu, sest kahaneb türanniataotlusega gruppide võimekus haarata enda kätte võimutäius. See omakorda soodustab laenude andmist ning investeeringute tegemist, sest riskid on madalamad. Näiteks on Bank of Englandi andmetel üleeuroopaliselt laenuintressid olnud majandusliku kindluse kasvu raames pidevas langustrendis: 15. sajandil oli keskmine intress 10%, 20. sajandiks oli see langenud ligikaudu 2% juurde.

Hea esindatusega riikides on ka sõjakus oluliselt väiksem. Suureplaanilistes sõdades kaotab kõige enam just elanikkonna enamus, kelle pojad rindel hukkuvad ning kes kannatavad kõige enam põletatud maa taktikate ja geriljasõdade tulemusena. Kui on vähegi võimalik, lähevad demokraatlikud riigid harva sõtta, kui tajutakse ohtu, et nende oma rahvastik ja majandus saavad märkimisväärselt kannatada. Erandiks siin on aga riigid nagu USA, mille geograafiline isolatsioon lubab tegeleda pideva sõjapidamisega merede taga.

Rikastavad institutsioonid on ka konkurentsiametid, mis takistavad (inimtekkeliste) mono- ja oligopolide teket. See viib alla erinevatele turgudele sisenemiseks ületatavad barjäärid ning võimaldab väikeettevõtjatel ausamalt konkureerida.

Niisiis otsustavad institutsioonid süsteemi, mille sees kultuuri ja geograafia mõjud realiseeruvad. Samuti soodustavad erinevad institutsioonid efektiivsemat toimimist kriisiolukordades: kaalutakse võrdsemalt rohkemaid alternatiive ning ei ohverdata enamuse huve. Poleks liiast spekuleerida, et nii koroonaviiruse kui ka eesootava kliimakriisiga tulevad tõhusaimalt toime riigid, mille institutsioonid soosivad üleüldise, n-ö egalitaarse rikkuse kujunemist. Nii hoitakse ülal elatustaset, mis on seni saavutatud, ning proovitakse tagada rahva õnne pikas perspektiivis.

Lõpetuseks

Seda esseed kirjutades sattusin vestlema oma brasiillasest toakaaslasega. Arutades koroonaviiruse ja kaasneva majanduskriisi kulgu oma kodumaades, küsis mu sõber: “Kas sa oled kunagi vaeste inimestega kokku puutunud?”

See lause jäi teravaks kontrastiks, milles peegeldub meie maailmade erinevus. Kuivõrd olen pärit mõõduka geograafiaga Kirde-Euroopa digitaliseeritud väikeriigist, on mu sõber pärit troopilise kliimaga endisest koloniaalmaast. Rikkus ja vaesus – need tähendavad meile täiesti erinevaid asju…

Institutsioonid ning kultuur ja geograafia, millele need toetuvad, loovad jõukuse ja vaesuse, milles rahvad elavad. Kui suudame mõista selle küsimuse sügavust, kui leiame vastused ja vahendid jõukuse kasvatamiseks, astume jälle sammukese parema maailma suunas.

Autor avaldab oma isiklikke seisukohti.