Hiina kaubanduse ülejääk kasvas tariifidele vaatamata triljoni dollarini

09.12.2025
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Hiina kaubanduse ülejääk (eksport ületab importi) ületas selle aasta lõikes esmakordselt triljoni dollari piiri, selgub Hiina tolliameti andmetest.

Tegemist on märgilise numbriga, mis näitab, et USA presidendi Donald Trumpi tariifidele vaatamata ujutab Hiina maailma jätkuvalt üle autode, elektroonika, masinate, päikesepaneelide ja muude kaupadega.

Hiina eksport USAsse langes novembris küll aastatagusega võrreldes lausa 29%, kuid samal ajal tõusis üleüldine eksport 6% võrra. See tähendab, et Hiina tootjad loobuvad järk-järgult USAga äri ajamisest ning suunavad kaupasid aina enam Euroopa ja Kagu-Aasia turgudele.

Kui selle sajandi alguses oli Hiina pigem odavtööjõu maa, kus toodeti mänguasju ja muid lihtsamaid tooteid, siis praeguseks on see muutunud. Nüüdseks suudab Hiina toota ka kõrge lisandväärtusega kaupu nagu autod, televiisorid, telefonid jms. Toodangu kvaliteet on jõudnud tasemeni, kus pakutakse konkurentsi Saksa tööstusele. See on tekitanud Hiina toodete suhtes vastumeelsust ka Euroopa poliitikute seas.

Kuigi tariifid on kahe suurriigi vahelist kaubavahetust vähendanud, siis Hiina ekspordib jätkuvalt USAsse kolm korda rohkem kui sealt imporditakse. Tõsi, USA kaubanduse puudujääk Hiinaga on langemas – tänavu on see kukkunud 21%, 185 miljardi dollarini.

Hiina kaubanduse ülejääk on alates 2017. aastast kasvanud kolmekordseks ning ühest küljest peegeldab see ka kohaliku majanduse probleeme. 2021. aastal lõhkenud kinnisvaramull on kodumaist tarbimist pärssinud.

Dollari hegemoonia mõraneb

Selle sajandi algusest, ajast mil Hiina liitus maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO), on USA ja Hiina omavaheline majandussuhe järginud ühte mustrit:

Hiina toodab odavalt kaupu > kaup müüakse USA-sse > Hiina saab vastu dollareid > Hiina laenab dollarid USA-le läbi võlakirjade ostu > USA ostab saadud raha eest veel kaupu.

Selline tsükkel tekitas olukorra, kus USAst sai samaaegselt nii Hiina peamine ekspordipartner kui ka võlausaldaja. See võimaldas hiinlastel oma majandust ekspordi toel järjest kasvatada ilma, et jüaan liialt tugevneks. USA sai aga sisuliselt laenatud (ja trükitud) raha eest odavaid kaupu, mis võimaldasid hindu madalal hoida (deflatsiooniline surve). Tekkis olukord, kus USA majanduskasv hakkas sõltuma sisemaisest tarbimisest, Hiina oma aga ekspordist.

Viimase kümnendi jooksul on jõujooned aga selgelt muutunud. Kui 2014. aastal oli Hiina käes 8% kogu USA riigivõlast, siis tänaseks on see langenud 2-3% juurde. Hiina vähendab aktiivselt dollariga seotud varade osakaalu oma välisvaluuta reservides. Samal ajal suurendatakse kulla osakaalu. Olgu ka öeldud, et Hiina ei ole kaugeltki ainuke riik, kes seda teeb. Kõigele lisaks on USA osatähtsus Hiina ekspordis järsult vähenenud, eriti tänavu, mil Trump tariifid kehtestas.

Hiina on selgelt mängimas pikaajalist mängu. Hiinlased soovivad enda sõltuvust USA turust ning dollarist järk-järguliselt vähendada. See annaks neile globaalsel areenil palju rohkem mänguruumi. Viimase kümnendi jooksul on USA majanduse mõju Hiinale kahanenud vähemalt poole võrra.

Tõenäoliselt on Hiina pikemaajaliseks eesmärgiks jüaani tagamine kullaga. See muudaks nende valuuta rahvusvaheliselt atraktiivsemaks. Esialgu püütakse enda poolele võita Kagu-Aasia riike ning seejärel ka muud maailma. Hetkel on jüaani osakaal riikide reservides veel väike. Jüaani kullaga tagamine võib selles osas tuua aga kiired muutused. Juba praegu luuakse uutel alustel kaubandusleppeid ning maksete süsteeme, mis võimaldavad dollarist mööda minna. Kui Hiina ja BRICS tervikuna suudavad need süsteemid omavahel toimima panna, tähendaks see USA hegemoonia lõppu või drastilist allakäiku. Kes kontrollib reservvaluutat, kontrollib maailma.

Trumpi tariifid ja muud poliitikad annavad sellele protsessile arvatavasti vaid hoogu juurde. Trump on ähvardanud BRICSi riike tõsiste sanktsioonidega, kui nood hakkavad dollaril põhinevale süsteemile alternatiivi looma. See aga vaid süvendab rahvusvahelise usalduse langust dollari vastu. Reservvaluuta saab tugev olla ainult juhul, kui teised riigid peavad valuuta emiteerijat piisavalt usaldusväärseks ja tugevaks. Tänu usaldusväärsusele hakkavad teised riigid vastavat valuutat vabatahtlikult reservvaluutana kasutama. Kui usaldus aga mureneb ning vabatahtlikult valuutat reservi ei koguta, ei saa ka dollari reservvaluuta staatus kaua kesta – vähemalt mitte sellisel kujul nagu varem. Oleme muutuste kiirenemise protsessis.