Hiina kaubanduse ülejääk kasvas tariifidele vaatamata triljoni dollarini

09.12.2025
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Hiina kaubanduse ülejääk (eksport ületab importi) ületas selle aasta lõikes esmakordselt triljoni dollari piiri, selgub Hiina tolliameti andmetest.

Tegemist on märgilise numbriga, mis näitab, et USA presidendi Donald Trumpi tariifidele vaatamata ujutab Hiina jätkuvalt maailma üle autode, elektroonika, masinate, päikesepaneelide ja muude kaupadega.

Hiina eksport USAsse langes novembris aastatagusega võrreldes lausa 29%. Samal ajal tõusis üleüldine eksport aga 6%. See tähendab, et Hiina tootjad loobuvad aina enam USAga äri ajamisest ning suunavad kaubad aina rohkem Euroopa ja Kagu-Aasia turgudele.

Kui selle sajandi alguses oli Hiina pigem odavtööjõu maa, kus toodeti mänguasju ja muid lihtsamaid tooteid, siis praeguseks on see muutunud. Hiina suudab nüüd juba toota kõrge lisandväärtusega kaupu nagu autod, televiisorid, telefonid jms. Nende kvaliteet on jõudnud tasemeni, kus pakutakse konkurentsi Saksa tööstustoodangule. See on Hiina toodete suhtes vastumeelsust tekitanud ka Euroopa poliitikute seas.

Kuigi tariifid on kahe suurriigi vahelist kaubandust vähendanud, siis jätkuvalt ekspordib Hiina USAsse kolm korda rohkem kui impordib. Tõsi, USA kaubanduse puudujääk Hiinaga on langemas – tänavu on see kukkunud 21%, 185 miljardi dollarini.

Mõneti peegeldab kaubanduse ülejääk ka Hiina majanduse probleeme. 2021. aastal lõhkenud kinnisvaramull on kodumaist tarbimist piiranud. Hiina kaubanduse ülejääk on alates 2017. aastast kasvanud kolmekordseks.

Dollari hegemoonia mõraneb

Selle sajandi alguses, mil Hiina maailma kaubandusorganisatsiooniga liitus, on USA ja Hiina omavaheline majandussuhe järginud ühte mustrit:

Hiina toodab odavalt kaupu > müüb need USAsse > saab dollareid vastu > laenab dollarid tagasi USA-le > USA ostab veel kaupu.

See tsükkel tekitas olukorra, kus USAst sai samaaegselt nii Hiina peamine ekspordi sihtriik kui ka võlausaldaja. See võimaldas hiinlastel oma majandust ekspordi toel järjest kasvatada ilma, et jüaan liialt tugevneks. USA sai aga sisuliselt laenatud (ja trükitud) raha eest odavaid kaupu, mis võimaldasid hindu madalal hoida (deflatsiooniline surve). Tekkis olukord, kus USA majanduskasv hakkas sõltuma sisemaisest tarbimisest, Hiina oma aga ekspordist.

Viimase kümnendi jooksul on jõujooned aga selgelt muutunud. Kui 2014. aastal oli Hiina käes 8% kogu USA riigivõlast, siis tänaseks on see langenud 2-3% juurde. Hiina vähendab aktiivselt dollariga seotud varade osakaalu oma välisvaluuta reservides. Samal ajal suurendatakse kulla osakaalu. Ja Hiina ei ole siinkohal ainuke riik, kes seda teeb. Lisaks on USA osatähtsus Hiina ekspordis järsult vähenenud, eriti tänavu, mil Trump tariifid kehtestas.

Hiina mängib selgelt pikaajalist mängu. Nad soovivad enda sõltuvust USA turust ning dollarist järk-järguliselt vähendada, mis annab neile globaalsel areenil palju rohkem mänguruumi. Võib öelda, et viimase kümnendi jooksul on USA majanduse mõju Hiinale vähemalt poole võrra langenud.

Tõenäoliselt soovib Hiina lõpuks jüaani kullaga tagada, mis muudaks nende valuuta rahvusvaheliselt atraktiivsemaks. Esialgu püütakse enda poolele võita Kagu-Aasia riike ja seejärel ka muid maailma osi. Hetkel on veel jüaani osakaal riikide reservides väike. Jüaani kullaga tagamine võib seda aga kiiresti muutma hakata. Juba praegu luuakse uutel alustel kaubandusleppeid ning maksete süsteeme, mis võimaldavad dollarist mööda minna. Kui Hiina ja BRICS tervikuna suudavad need süsteemid omavahel toimima panna, tähendab see USA hegemoonia lõppu või drastilist allakäiku. Kes kontrollib reservvaluutat, kontrollib maailma.

Trumpi tariifid ja muud poliitikad annavad sellele protsessile arvatavasti vaid hoogu juurde. Trump on ähvardanud BRICSi riike tõsiste sanktsioonidega, kui nood dollarile alternatiivi hakkavad looma. See aga süvendab vaid rahvusvahelise usalduse langust dollari suhtes. Reservvaluuta saab tugev olla ainult nii, kui teised riigid peavad valuuta emiteerijat piisavalt usaldusväärseks ja tugevaks, mille tõttu hakkavad nad seda valuutat vabatahtlikult kasutama. Kui usaldus mureneb ning vabatahtlikult valuutat reservi ei koguta, ei saa ka dollari reservvaluuta staatus kaua kesta – vähemalt mitte sellisel kujul nagu varem. Me oleme muutuste kiirenemise protsessis.