IMFi juht: Koroonakriis annab võimaluse maailma rahasüsteemi ümberseadistamiseks

27.10.2020

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) juht Kristalina Georgieva tegi 15ndal oktoobril maailma peavoolumeedias praktiliselt kajastamata jäänud avalduse, milles kutsus rahvusvahelist kogukonda ülesse ülemaailmse rahasüsteemi reformile. Georgieva sõnul nõuab koroonapandeemia poolt esile kutsutud globaalne majanduskriis maailma rahasüsteemi ümberlähtestamist. IMFi juht tõmbas avalduses paralleele kroonasulgude poolt räsitud maailmamajanduse ning II Maailmasõja järgse olukorraga, kus rahvusvaheline rahandussüsteemi pidi kohanema uue reaalsusega. Selle tulemusena loodi 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsil USA dollarile tuginev rahvusvaheline valuutasüsteem, mis mõningate muudatusega (nendest peamine dollari kullatagatisest lahti sidumine 1971. aastal) kehtib tänaseni. Grigorieva märkis…

“Oleme tänaseks jõudnud uue Bretton Woodsi momendini. Seisame silmitsi pandeemiaga, mis on tänaseks nõudnud enam kui miljon inimelu ning majanduskataklüsmiga, mis kahandab maailmamajanduse kogutoodangut 4,4% aastas, riisudes olemata olnud tootluse näol 11 triljonit dollarit. Nendel numbritel on inimlik mõõde, mis väljendub seninägematutes ühiskondlikes häiretes ning vaesuse kasvus – seda esimest korda maailmas paljude kümnendite jooksul… tänaseks päevaks on valitsused võtnud vastu 12 triljoni dollari ulatuses maksuvabastusi, soodustusi ja stiimuleid. Keskpangad on aga oma bilansse laiendanud 7,5 triljoni dollari võrra. Need meetmed on seni hoidnud ära kõige katastroofilisemad makrofinantsilised tagajärjed”

Rahvusvahelise valuutafondi juht Kristalina Georgieva

Grigorieva juhtis lisaks tähelepanu planeedi pidurdamatult kasvavale võlakoormale, loodussäästlikule majanduskasvule, naiste suuremale kaasamisele tööjõudu ning vajadusele ületada digitaalne lõhe arenenud ja arengumaade vahel. Grigorieva sõnul kujutab iga süvakriis endast ka võimalust ning avaldas lootust, et IMFi praegune juhtkond suudab leida globaalsele rahandus- ja majanduskriisile lahenduse nagu selle eelkäijad kolmveerand sajandi eest.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Griogeriava poolt 15. oktoobril antud kõne kujutas endast esmapilgul üht võrdlemisi rutiinset etteastet, mille laadseid leidub IMFi kõrgete funktsionääride graafikutes arvukalt. Samuti ei sisaldanud kõne ise põrutavaid teadaandeid, koosnedes põhiosas äraleierdatud, kujutlusvõimeta neoliberaalsetest šabloonidest.

Siiski on tõsiasi, et Rahvusvahelise valuutafondi juht isiklikult mainib vajadust uue Bretton Woodsi laadse lepingu järgi kõnekas. Ei ole välistatud, et Grigorieva muidu suhteliselt mittemidagiütleva teksti sisse peidetud vihje uue globaalse rahasüsteemi tulekule oli mõeldud “koeravilena”, mida pidid kuulma vaid need kes oskavad mõista globaalse rahasüsteemi ümberlähtestamise tegelikku tähendust. IMFi tavateadannete makulatuurse maiguga rubriiki paigutunud kõne ei pälvinud maailma suurte meediakanalite poolt mingisugust kajastust, ent korjati ülesse globaalmajanduse nihkeid jälgivate analüütikute, investeerimisspetsialistide ja kullafondide poolt.

Tõsiasi, et rahvusvaheline rahandussüsteem on fundamentaalselt reaalsusest irdunud ei tule enam kellelegi üllatusena. Tänaseks alla 50% maailma toodangust andvate lääneriikide poolt jätkuvalt 95% ulatuses kontrollitud reservvaluutad, võlana väljastatud rahamassi üha kiirem paisumine võrrelduna maailmamajanduse kogutoodanguga, globaalne finantsvarade bilansilise väärtuse kaugelt kiirem kasv võrreldes planeedi SKT reaalse kasvuga – need kõik on vaid osad jätkusuutmatut süsteemi iseloomustavatest inkongruentsustest.

Sellised on süvatrendid, mis on üha enam väljumas maailma juhtivate keskpankade kontrolli alt. Tõsiasi, et antud tõdemus on jõudmas (hetkel veel) maailma rahasüsteemi valitsevate institutsioonide tipptaseme juhtide avalikult välja lausutud avaldustesse aga kuulutab kehtiva süsteemi lõpu algust.

Aasia ja ülejäänud maailma riikide osakaal planeedi kogutoodangust 2019 seisuga. Koroonakriisist kokku tõmbuvad Lääneriikide SKTd, koosmõjus Hiina jätkuva kasvuga tõstab Aasia osakaalu maailma majanduses peagi 60%-ni. Samas Lääne poolt kontrollitud globaalses finantssüsteemis moodustavad Aasia valuutad endiselt alla 6% kõikidest reservvaluutadest. Peagi küsivad Aasia võimud enda osa (raha)maailma valitsemisest ning Lääs pole enam positsioonil, et keelduda.  

Mis tulevik toob on seni veel ebaselge. Kõige tõenäolisemalt peab maailma rahasüsteemi valitsemise kaudu pretsedenditut osa maailma rikkusest aastakümneid endasse neelanud läänemaailm leppima sellega, et planeedi monetaarpoliitilist agendat sättiva institutsionaalse võrgustiku (IMF, WB, BIS) “laua taga” seavad ennast prominentsemal positsioonil sisse varemalt “arengumaade” staatuses olnud uued industriaal (ja post-industriaal) riigid. Eeskätt aga Hiina, mis annab juba praegu ostujõu pariteeti arvestades suurima osa maailma kogutoodangust.

Reform puudutaks kõige vahetumal viisil ka Grigorieva juhitud Rahvusvahelist valuutafondi, milles USA’l on 190 liikmesriigist ainsana de facto vetoõigus mis (praktiliselt kõikide makroökonoomiliste näitajate alusel USAst maailma suurima majandusena möödunud) Hiinal puudub. Kui IMFi ja selle sõsarorganisatsioonide laua taga Hiinale aga selle majandusliku kaalu väärilist positsiooni ei pakuta, kutsub Peking üha suurema osa “rahvusvahelise kogukonna” moodustavatest riikidest enda “lauda”.

Käesolev kümnend näitab kätte suuna, kas maailma rahasüsteemi ümberkorraldamine leiab aset olemasolevate “laudkondlaste” ümberpaigutamise näol või uute laudkondade moodustumise kaudu. Seda peaasjalikult Hiina eestvedamisel loodud arengupankades ja maksesüsteemides. Hetkel Lääne ja Hiina üha antagonistlikumaks muutuvate suhete taustal on tõenäolisem viimane variant, mis tähendaks maailma riikide bifurkatsiooni Lääne ja Hiina poolt kontrollitud monetaarsete ökosüsteemide orbiitidele.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.