Kuidas ja miks tekib rahale väärtus?

Paberraha on valitsuse loodud inflatsiooniline instrument, mille väärtus tuleneb vaid sellest, et see on olnud kunagi kullaga seotud, kirjutab ökonomist Frank Shostak Misese Instituudi portaalis.

Järgnevalt avaldame Shostaki kirjutise täismahus:

Miks on meie taskus olevatel rahatähtedel väärtus? Osade arvates annab rahale väärtuse valitsus, kellel on võim seda emiteerida. Osade kommentaatorite sõnul tuleneb raha väärtus ühiskondlikust (sotsiaalsest) kokkuleppest. Mõlemad variandid eeldavad seda, et raha väärtus tuleneb selle aktsepteeritusest. Kuid miks seda aktsepteeritakse? Sest sellel on väärtus ja seda aktsepteeritakse! Ilmselgelt ei ole see hea seletus, miks ja kuidas on rahale omistatud väärtus.

Raha ja teiste kaupade erinevus

Proovime teistsugust lähenemist. Nõudlus mingi toote järele tuleneb selle tajutavast kasust. Näiteks on inimestel nõudlus toidu järele, sest see pakub neile eluks vajalikke toitaineid. Raha vastu on samuti nõudlus, aga mitte selle pärast, et seda tarbida saab. Seda saab vahetada teiste toodete ja teenuste vastu. Raha ise pole inimesele tingimata kasulik, kuid kuna sellel on vahetusväärtus, siis saab seda vahetada teiste toodete ja teenuste vastu. Raha järele on nõudlus, sest sellel on olevikus ja tulevikus ostujõud.

Selleks, et midagi rahana aktsepteeritaks, peab sellel juba eelnevalt olema ostujõud. Kuidas tekib aga valitsuse otsusega kehtestatud vahetusvahendile taoline ostujõud? Me teame, et toote hinna määrab nõudluse ja pakkumise omavaheline suhe. Aga kuidas tekib hind rahale? Teisisõnu, kui palju tooteid ja teenuseid on inimesed nõus selle eest pakkuma? Paistab, et ka siin peaks hinna määrama nõudlus ja pakkumine. Samas on siin üks suur probleem, sest nõudlus raha järele tekib sellest, et tal on juba ostujõud olemas. Nõudlus raha järele sõltub seega selle varasemalt eksisteerivast ostujõust. Kuid millest tekib esmane nõudlus raha järele? Kõige alguses?

Tundub, et me oleme siin jõudnud ringargumendi lõksu – raha ostujõudu seletab nõudlus selle raha järele ja nõudlust seletab omakorda juba eksisteeriv ostujõud. Tundub, et taoline ringargument toetab vaadet, et raha aktsepteeritus tuleneb valitsuse otsusest ja sotsiaalsest kokkuleppest.

Ludvig von Misese seletus

Oma kirjatöös näitas Mises, kuidas ja miks raha aktsepteerima hakatakse. Oma analüüsi alguses märkis ta, et raha nõudluse määrab selle eilne ostujõud. Eilne ostujõud sõltus omakorda üle-eilsest ostujõust. Ajas tagasi liikudes jõuame lõpuks punkti, kus raha oli lihtsalt tooraine, mida kasutati bartertehingutes. Tollal määras selle hinna nõudlus ja pakkumine. Toorainel oli omakorda vahetusväärtus teiste toorainete suhtes. Vahetusväärtuse määras ära see, kui palju tooteid ja teenuseid vastava tooraine eest sai.

Lihtsamas keeles – selleks ajaks, kui tooraine rahaks sai, oli sellel juba ostujõud vabatahtlike bartertehingute kaudu olemas. See ostujõud võimaldas tekkida olukorral, kus sellel toorainel tekkis vahetusvahendina (ehk rahana) nõudlus.

Esimesel päeval, mil tooraine muutus vahetusvahendiks, millega teha barteri asemel kaudseid vahetustehinguid, tekkis sellele pakkumise ja nõudluse vahekorra alusel ostujõud. Kui seda toorainet järjepidevalt ja aina laialdasemalt vahetusvahendina kasutati, suurendas see antud tooraine kui raha väärtust. Kui raha hind on leitud (ehk kui palju saab selle eest teatud tooteid ja teenuseid osta), siis muude asjaolude samaks jäädes hakkab selle väärtus sõltuma eilsest ostujõust. See tähendab, et kui info eilse ostujõu kohta on olemas, saab määrata selle ostujõu ka täna.

Kui rääkida teistest toodetest ja teenustest, siis pole nende puhul praeguse hinna määramiseks ajalugu vaja. Nõudlus nende järele tekib tarbimisest – ehk inimene saab nende tarbimisest mingit kasu. Raha kasu tuleneb aga sellest, et seda saab vahetada teiste toodete ja teenuste vastu. Selle tõttu on vaja raha praeguse ostujõu määramisel teada mineviku ostujõudu.

Misese loodud regressiooni teoreemi kasutades saame väita, et raha ei saa olla tekkinud valitsuse otsuse või spontaanse sotsiaalse kokkuleppe tulemusena. Teoreem näitab, et raha peab esile kerkima toorainena. Murray Rothbard kirjutas sellel teemal nii:

Erinevalt otse tarbitavatest või tootmises kasutatavatest kaupadest peab rahal olema varasemalt olemas hind, millele nõudlus tugineda saab. Aga see saab juhtuda vaid ühel viisil – kui kasulikku toorainet kasutatakse bartertehingutes ja seejärel lisandub sellele nõudlus, mis tuleneb sellest, et toorainest on saanud vahetusvahend. Näiteks kulla puhul tulenes kasu sellest, et seda kasutati ehetes ja ornamentikas. Selle tõttu ei ole valitsusel võimu majanduses raha luua. Ainult vaba turu protsess saab seda kujundada.

Seosed paberdollariga

Aga kuidas on see kõik seotud paberdollariga? Originaalis ei olnud paberraha üldsegi raha, see oli paber, mis esindas kulla omamist (esindusraha). Erinevad paberil olevad sertifikaadid esindasid nõuet kullale, mida hoiti pankade hoidlates. Inimesed said soovi korral vahetada sertifikaadid kulla vastu. Kuna pabersertifikaatide kasutamine oli mugavam kui füüsilise kulla kasutamine, siis sai nendest inimeste jaoks raha. Sertifikaadid said oma ostujõu sellest, et need esindasid kulda.

Kui pabersertifikaate vahetusvahendina aktsepteeritakse, avab see uksed pettuseks. Pankadel tekib kiusatus oma kasumeid maksimeerida laenates välja sertifikaate, millel ei ole tegelikku kulla tagatist. Vabaturu majanduses toimiks süsteem nii, et kui pank liialt palju seritifkaate loob, siis nende väärtus kahaneks. Selleks, et oma ostujõudu kaitsta, hakkavad sertifikaate omavad inimesed neid tõenäoliselt tagasi kulla vastu vahetama. Kui kõik sertifikaadi omanikud korraga oma kulda nõuaksid, läheks selline pank pankrotti. Seega vabal turul piiraks pankrotioht pankade kiusatust luua juurde tagamata sertifikaate.

Valitsus saab aga sellest vaba turu kontrollmehhanismist mööda vaadata. Valitsusel on võimekus luua seadus, mille kohaselt liiga palju sertifikaate loonud pank ei pea neid enam kullaks vahetama. Kui pank ei pea seda enam tegema, siis tekib ajend luua kasumi maksimeerimiseks võimalikult palju sertifikaate. Sertifikaatide arvu kasv paneb aga toodete ja teenuste hinnad tõusma. Lisaks sellele häirib see tootmisstruktuuri majanduses, tekitades kunstliku buumi, millele järgneb paratamatult krahh.

Selleks, et taolist kokkuvarisemist vältida, tuleb pabersertifikaatide massi kontrollida. Sertifikaatide pakkumise kontrollimine on vajalik selleks, et pangad neid liiga palju ei looks ja üksteist pankrotti ei ajaks. Seda on võimalik saavutada monopoolse pangaüksuse ehk keskpanga loomisega, mille ülesandeks on manageerida paberraha hulka.

Selleks, et oma autoriteeti kinnistada, loob keskpank oma sertifikaadid, mis asendavad pankade sertifikaate. Keskpanga raha ostujõud tuleneb sellest, et erinevate pankade pabersertifikaadid vahetatakse keskpanga omade vastu fikseeritud kursi alusel. Need sertifikaadid omavad väärtust ainult selle tõttu, et on olnud ajalooliselt seotud kullaga. Sellest asjaolust tulebki välja, et keskpanga rahatähed omavad väärtust ainult seetõttu, et on ajalooliselt olnud tagatud kullaga.

Kokkuvõte

Erinevalt populaarsest mõtteviisist tuleneb dollari praegune väärtus selle ajaloolisest seotusest toorainega, mitte valitsuse otsusest või sotsiaalsest kokkuleppest. Fiat-raha, mida me tänapäeval kasutame, ei tekiks vaba turu olukorras. See on lihtsalt üks valitsuse inflatsiooniline instrument, mis kasutab ära ajaloolist sidet kullaga.