Laborikuld on olemas, kuid kullaturgu see ei kõiguta

19.08.2025
Autorid: Caspar Koidla ja Mait Kraun

Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid uudiseid, et CERNi teadlased on suutnud muuta pliid kullaks. Esmapilgul võib tunduda, et sellel on potentsiaali tuua kullaturule raputusi, nii nagu juhtus sünteetiliste teemantite puhul vääriskivide turul. Reaalsuses seda aga kõrgete kulude ja tehniliste piirangute tõttu lähiajal juhtumas ei ole.

CERNi teadlased on tõepoolest demonstreerinud aatomite transmutatsiooni ehk protsessi, kus ühe elemendi aatomstruktuur muudetakse teiseks. Muuhulgas on näidatud, kuidas plii võib teatud tingimustel muutuda kullaks.

CERNi osakeste põrgutis on tekitatud väga väikestes kogustes kulda, mille mass ei ulatu aga isegi nanogrammideni. CERNis loodud kogustega ei saaks katta isegi nõelatera otsa.

Protsess on äärmiselt kulukas, neelates miljoneid eurosid ning saadud kogused on kulude kõrval olematud. Tegemist on pigem läbimurdega füüsikas. Mõju kullaturule on sisuliselt olematu.

Kulda on väikestes kogustes toodetud ka laborites

Kulla tehislik valmistamine ei piirdu aga vaid tuumakatsetustega. Teaduses on leitud veel mitu erinevat keemilist ja bioloogilist viisi, kuidas kulda laboritingimustes sünteesida.

Oluline on märkida, et kõiki allpool välja toodud meetodeid kasutatakse selleks, et saada kätte kulda, mis on juba lahustes või ühendites olemas. Seega erinevalt eelpool nimetatud tuumareaktsioonist ei sünni nende meetodite puhul uut kulda. Tuumareaktsioon on seni ainuke viis, kuidas inimesed on suutnud kulda nö juurde luua.

• Kulla nanoosakeste tekitamine keemilises reaktsioonis: lahustunud kullaühendeid saab keemiliste reaktsioonide abil muuta väga väikesteks kuldaine osakesteks, mille suurust ja kuju suudetakse kontrollida.
• Bioloogiline meetod: osad bakterid on võimelised elama metallirikastes keskkondades ja siduma lahustunud kulla ning sadestama selle uuesti metallina.
• Laserid: kõige kõrgtehnoloogilisem lahendus puhta kulla sünteesiks. Valguskiired suunatakse kulda sisaldavatesse lahustesse, mis kutsub esile kulla nanoosakeste moodustumise.

Laborikulda saab vähe ja see on väga kulukas

Kõik eelpool nimetatud on leidlikud lahendused, kuid neil on ühine piirang. Nimelt jäävad mahud väga väikeseks, kulud on suured ning tekkinud kuld sobib pigem teaduslike või meditsiiniliste rakenduste tarbeks, mitte aga suurtes kogustes ehete või kullakangide valmistamiseks.

Kui kulda suudetakse edukalt sünteesida, tuleb tagada ka selle puhtus, töödeldavus ja elektrijuhtivus. Lisaks sellele on küsitav, kas keskpangad ja investorid on valmis sünteetilise kulla eest kaevandatava kullaga sama hinda maksma. Näiteks sünteetilised teemantid on kaevandatud teemantitest umbes 10 korda odavamad.

Laborikullal on mõned eelised, aga kaevandusi see ei asenda

Kuigi tänasel päeval ei suuda laborikuld kaevandatavat kulda asendada, on ka sellel mõned kitsad rakendusalad.

Esiteks on traditsioonilisel kullakaevandamisel teatud keskkonnamõjud – elupaikade hävimine ning veereostus. Teiseks saab laboris toodetud kulda valmistada kindlate omadustega, mis võimaldavad seda paremini kasutada meditsiinis, elektroonikas ja nanotehnoloogias, kus seda on vaja väga väikestes kogustes.

Erinevalt sünteetilistest teemantidest, mis on suutnud juveeliturgu raputada, ei ole kuld asendatav. Kuld on siiski keemiline element, teemantid on aga süsiniku kristallid, mille tootmine on elemendi sünteesimisest lihtsam protsess. Teemantid on sisuliselt suure rõhu all kokku surutud ning kindla ülesehituse struktuuriga süsiniku molekulid. Tänapäeva meetoditega ei ole võimalik toota kulda sellises koguses ja hinnaga, et see ohustaks traditsioonilist kullakaevandamist.

Palju tõenäolisem on see, et laboris valmistatud kulla omadusi suudetakse muuta aina paremaks, mis võimaldab seda rohkem kasutada meditsiinis, nanotehnoloogias ja elektroonikaseadmetes. Just nendes valdkondades on puhtus ja kohandatavus olulisemad kui kogus.

Seega kokkuvõtvalt on laborikuld teaduse saavutus, aga maailma rahandust ja investeerimismaailma see ei kõiguta.