Trumpi uus maksuseadus võib tuua "suure ilusa võlakriisi"

16.07.2025
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Juuli alguses USAs vastu võetud maksude ja uute kulutuste pakett suurendab Ühendriikide eelarve puudujääki järgmise kümnendi jooksul 3 triljoni dollari võrra. Kui praegusel trajektooril jätkatakse, siis võib see tekitada aeglase võlaspiraali, kirjutab Ühendkuningriigis tegutseva investeerimisfirma Panmure Liberumi strateeg Joachim Klement.

Avaldame Joachim Klementi arvamusloo, mis ilmus Reutersi portaalis:

Sõltumatu kongressi eelarvebüroo (CBO) koostatud kainestavad pikaajalised võlaprognoosid võivad olla isegi liiga leebed. Need ei pruugi USA riigivõla prognoosides piisavalt arvestada president Donald Trumpi “suure ilusa seaduse” (Big Beautiful Bill) mõjudega.

CBO prognoos põhineb eeldusel, et valitsuse kulutuste kasv ning maksukärped kestavad ettenähtud kuupäevani. Ent see uus seadus, mis suurendab varasemaid maksukärpeid ja muid meetmeid veelgi, on näidanud, et päikeseloojang ei pruugigi saabuda. Varasemaid maksukärpeid suurendati ju veelgi!

Seega võivad USA rahandusministeeriumi prognoosid olla realistlikumad, sest nemad eeldavad, et suuremad kulutused jäävad püsima ka edaspidi. Rahandusministeerium prognoosib, et USA riigivõla ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhe tõuseb 2050. aastaks 200 protsendini. CBO prognoosib, et 25 aasta pärast on see 145 protsenti.

Mis on veelgi hirmutavam – ministeeriumi hinnangul tõuseb see suhtarv 2100. aastaks 535 protsendini. Seda juhul, kui jätkatakse praegusel trajektooril.

Maksukärbete toetajad ütlevad, et maksude alandamine toetab majanduskasvu ja aeglustab seega võla/SKP suhte tõusu. CBO hinnangul suureneb majanduskasv tänu sellele 10 aasta jooksul aga vaid 0,5 protsenti ehk 0,04 protsendipunkti võrra aastas.

USA maksupoliitika kohta uuringuid avaldav mõttekoda Maksufond (Tax Foundation) teatas, et nende hinnangul suurendab seadus USA majanduskasvu “pikaajaliselt” 1,2 protsendipunkti võrra. Erilist efekti sellel seega ei ole, sest võlakoorem suureneb SKPga võrreldes 10 protsendi võrra.

Aina kasvavad riskipreemiad

Kui praegune võladünaamika jääb püsima, siis on peaaegu kindel, et USA riigivõlakirjade turu riskipreemiad on pikaajaliselt kasvamas.

Ökonomistid Martin Ademmer ja Jamie Rush on analüüsinud USA 10aastaste riigivõlakirjade tootlust alates 1970. aastast. Ademmer ja Rush jõudsid järeldusele, et investorid nõuavad kõrgemat intressi siis, kui USA eelarve puudujääk kasvab. Eriti juhul, kui globaalselt on teiste turvavarade pakkumine küllaldane.

Nende analüüsist selgus, et need kaks faktorit tõstsid aastatel 2005 kuni 2023 Ühendriikide 10aastaste riigivõlakirjade intressi 1,3 protsendipunkti võrra. Kui eelarve puudujäägi prognoosid lähevad täide, siis see trend jätkub.

Kõike seda arvesse võttes võib pidada märgiliseks rahandusminister Soctt Bessenti eelmise nädala väljaütlemist. Bessent nentis, et ta ei soovi kõrgete intressimäärade tõttu pikaajalisi riigivõlakirju turule müüa (ehk pikaajaliselt võlgu võtta). Alates koroonapandeemiast on USA riigivõlakirjade keskmine lunastustähtaeg märkimisväärselt vähenenud, sest rahandusministeerium on eelistanud laenu võtta lühiajalisi võlakirju emiteerides. Selle eesmärk on olnud hoida intressikulusid kontrolli all.

Bessenti kommentaare võib tõlgendada ka nõnda – rahandusministeerium muretseb riigi võimekuse pärast kõrgete intresside keskkonnas oma pikaajalist võlga teenindada. See sõnum võib intressid veelgi kõrgemale viia, mis omakorda tähendab, et pikaajaline laenamine on muutub veelgi kulukamaks.

Kreeka tragöödia

Mulle meenub üks sarnane episood, kus kõrvuni võlgades riik suurendas oma eelarve puudujääki järsult. Kuna investorid kaotasid usu, et riik oma võla tagasi maksab, hakkasid pikaajaliste võlakirjade intressid tõusma. See sundis riiki emiteerima lühiajalisi võlakirju. See andis turule omakorda märku, et riik ei suuda võlgasid pikaajaliselt teenindada. Pikaajalisi võlakirju hakati müüma, mis surus intressid veelgi kõrgemale. Riik sattus võlaspiraali.

Räägin sellest, mis toimus pärast 2009. aasta finantskriisi Kreekas.

Ma ei oota, et USA kogeb samaväärset krahhi. USA ja Kreeka puhul on mitmeid erinevusi, mis peaks aitama sellist stsenaariumi vältida. Ühendriikidel on võimalus dollarit devalveerida ja inflatsiooni kaudu osast võlast vabaneda. Kreeka, kes oli eurotsooni liige, ei saanud seda endale lubada.

Ent USA uus eelarve suurendab tõenäosust, et riik peab silmitsi seisma sarnase võladraamaga. Ainult et seekord toimub see aegluubis. Kui pikaajaliste võlakirjade intress püsib kõrgel, siis on rahandusministeerium sunnitud ka edaspidi lühiajalisi võlakirju emiteerima. See võib tekitada nõiaringi, muutes valitsuse intressikulud volatiilsemaks. See omakorda hakkab ohustama USA eelarve tervist, muutes pikaajalise võla veelgi riskantsemaks.

Kolm teed

Tundub, et Ühendriikidel on hetkel valida kolme peamise tee vahel.

Esiteks. Poliitikud saaksid muutuda rahanduse osas ettenägelikumaks ning hakata eelarve puudujääki vähendama seni, kuni see jõuab jätkusuutlikule tasemele. See tundub mõlema partei viimaste aastate tegevust arvestades ebatõenäoline.

Teiseks. Rahandusministeerium võib kehtestada kapitalikontrollid, mille eesmärk oleks riigivõlakirjade nõudlust kunstlikult suurendada. Nagu olen varemgi kirjutanud, siis see tähendaks, et dollar kaotaks oma maailma reservvaluuta staatuse.

Kolmandaks. Föderaalreserv saab tekitada pikaajaliste võlakirjade järele kunstlikku nõudlust, ostes neid võlakirju ise. See tähendaks kvantitatiivse lõdvendamise (QE) uut langust ja see aitaks intresse alla viia. See lahendus on aga problemaatiline, kuna keskpank kaotaks kontrolli rahapoliitika üle ning USA riigieelarve olukord muutuks sellest olulisemaks.

Väga raske on ennustada, milleni sellised arengud lõpuks viivad. Eriti kui sellised otsused tehakse maailma võimsaimas riigis. Oleks õiglane eeldada, et Föderaalreserv ei soovi seda teada saada.