USA valitsuse kuues maksejõuetus saab olema aeglane veritsemine

24.10.2025
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Iga kord kui USA valitsus on silmitsi seisnud eksistentsiaalse finantskriisiga, siis on otsustatud mängureegleid muuta, mitte oma kohustusi täielikult täita. Tulemusena on kuld ja hõbe asendatud paberiga, kirjutab makroinvestor Nick Giambruno portaalis International Man.

Järgnevalt avaldame Giambruno kommentaari täismahus:

1812. aasta sõja ajal jätsid ameeriklased tasumata oma intressimaksed. Abraham Lincoln hakkas Ameerika kodusõja ajal paberraha printima (1861-1865). 1933. aastal kaotas Franklin Roosevelt kullastandardi ning tulemusena ei pidanud laenumakseteks enam kasutama kulda ja hõbedat. Nixon pani kullaakna uuesti kinni 1971. aastal. Washington on seega maksejõuetuks muutunud viiel korral. Valitsus ei ole läbikukkumist või maksejõuetust kordagi tunnistanud, selle asemel on hoopis ühepoolselt muudetud maksetingimusi.

Ei ole kahtlustki, et need episoodid võib võrdsustada maksejõuetusega. Kui keegi väidab vastupidist, siis oleks see sama, kui otsustate ühepoolselt oma dollarites võetud kinnisvaralaenu hakata tagasi maksma Argentina peesodes või Zimbabwe dollarites, tehes samal ajal nägu, et tegemist ei ole maksejõuetusega.

Sisuliselt ütleb USA valitsus oma kreeditoridele sama asja, mida ütles kunagi Darth Vader: „Ma muudan kokkulepet. Ja palvetage, et ma seda tulevikus uuesti ei teeks.“

Nii nagu Star Warsi filmis, on ka siin sõnum selge – Washington muudab reegleid siis, kui neil seda vaja on. Laenuusaldajad võivad oma raha tagasi saada, aga mitte nii nagu esialgu lubati ning kindlasti mitte nii nagu esialgu oodati.

Täna seisab USA valitsus taas silmitsi eksistentsiaalsete finantsraskustega. Riigivõlg ei ole enam manageeritav, valitsuse kulutused saavad ainult kasvada ning võla aastased intressimaksed on ületanud juba triljoni dollari piiri. Praeguse tempoga jõuavad intressimaksed peagi ette sotsiaalkindlustuse kulutustest. Intressimaksetest on saamas USA kõige suurem kuluartikkel.

Enim raha läheb USA valitsusel sotsiaalkulutuste peale, mille all on peamiselt sotsiaalkindlustus (Social Security) ja Medicare. Ükski poliitik ei hakka neid kulutusi kärpima – pigem jätkavad need hoopis kasvu. Kümned miljonid beebibuumi põlvkonna inimesed hakkavad jõudma pensioniikka. Toetuste vähendamine oleks poliitiline suitsiid.

Kaitsekulutused, mis on juba praegu väga suured, on samuti puutumatud. Geopoliitiline keskkond oli viimati nii ebakindel teise maailmasõja aegadel. Sõjakulutusi ei vähendata, need lähevad üles.

Kulude suur kärpimine on ebarealistlik fantaasia

Ainus viis märkimisväärselt kulusid kärpida oleks toetuste järsk vähendamine, hoolekande riigist loobumine, sadade sõjaväebaaside sulgemine ning suure osa riigivõla tasumine. See aitaks intressimaksed alla tuua. Selleks oleks vaja juhti, kes oleks valmis taastama piiratud, põhiseadusliku vabariigi.

See on aga täiesti ebarealistlik fantaasia ja sellele panustada ei ole ilmselt mõtet. Praegu ei suuda Washington isegi kulutuste kasvu pidurdada, veel vähem neid kärpida.

Forbesi andmetel on USAs hetkel kokku 806 miljardäri, kelle varade väärtus on kollektiivselt 5,8 triljonit dollarit. Isegi kui kogu see raha konfiskeerida, võimaldaks see napilt katta vaid ühe aasta eelarve kulud. Samas ei peataks see aga riigivõla ja eelarve puudujääkide rongi.

See tähendab, et intressimaksete plahvatuslik kasv jätkub. Kui intressid sotsiaalkulutustest mööda lähevad, hakkavad need sööma kõige suuremat osa maksutuludest. Vanad raamatupidamislikud trikid ja fiat-valuuta mängud ei saa reaalsust enam pikalt varjata.

Intressikulu ohustab maksejõulisust

Lühidalt öeldes – intressikulu on ohustamas USA valitsuse maksejõulisust. Mul ei ole kahtlustki, et varsti leiab Washington ennast olukorrast, kus enam ei suudeta oma kohustusi täita.

Seega tekib küsimus – milliseks kujuneb järgmine maksejõuetus? Ma ei usu, et kuues maksejõuetus saab olema dramaatiline ühepäevane sündmus, nii nagu 1933. või 1971. aastal. See saab olema maksejõuetus aegluubis: stabiilne dollari väärtuse lahjendamine, millega püütakse võlakoormust leevendada. Ning nagu minevikus näinud oleme, siis Washington ja meedia ei hakka tunnistama, et tegemist on maksejõuetusega.

Erinevalt minevikust ei ole USA tänased võlakohustused seotud kulla ja hõbedaga. Kõik on nomineeritud fiat-valuutas, mida Föderaalreserv saab ise lõputult juurde luua.

Mehhanismid on erinevad, aga tulemus saab olema sama: laenuusaldajatele tehakse külma, sest raha, mis nad tagasi saavad, on lihtsalt väärt eeldatust tunduvalt vähem.

Pärast 1971. aasta maksejõuetust, mille tagajärjel murdus dollari viimane seos kullaga, lubas Washington, et opereerib fiat-valuutaga vastutustundlikult. Selle lubaduse tuumaks oli illusioon, et Föderaalreserv tegutseb poliitilisest survest sõltumatuna. Idee oli lihtne – kui keskpank ei jäta iseseisva institutsiooni muljet, siis investorid saavad aru, et keskpank hakkab poliitikute huvides raha juurde trükkima. See aga tähendaks usalduskriisi dollari suhtes.

Illusioon on purunemas

Illusioon kekspanga sõltumatusest on nüüd purunemas. Valitsus peab oma võlakoormat aina kiiremini suurendama ja intressimäärasid alla suruma. Muud moodi pole võimalik intressimaksete probleemiga tegeleda.

Siin tulebki mängu Föderaalreserv. Kui Washington on nurka surutud, sunnitakse Föderaalreservi intresse kärpima ning kodumaiseid riigivõlakirju ise ostma. See toob endaga kaasa uued rahatrüki lained. Need meetmed lahjendavad dollari väärtust ning Föderaalreservi iseseisvuse illusioon puruneb.

See on ka põhjus, miks ma usun, et järgmist maksejõuetust defineerib Föderaalreservi kui iseseisva institutsiooni usaldusväärsuse kollaps. Üks selgemaid signaale on USA presidendi Donald Trumpi püüdlused saada Föderaalreservi otsuste üle kontroll.

Et asi oleks lõpuni selge, siis keskpangad ei ole kunagi olnud tõeliselt „sõltumatud“. Nad eksisteerivad selleks, et konfiskeerida inflatsiooni kaudu rahvalt jõukust ning suunata see ümber poliitilistesse ringkondadesse. Föderaalreservi sõltumatus on seega alati olnud illusioon. Lihtsalt nüüd on see illusioon kõigi silme ees purunemas.

Trump teeb lihtsalt seda, mida iga juht tema olukorras teeks. Võrdluseks, keegi ei usu ka seda, et Hiina keskpank on riigi presidendist sõltumatu. Sarnastes kriisides on riikide keskpangad ikka hakanud lõpuks valitsuse nõudmistele alluma.

Keskpank hakkab valitsuse nõudmistele alluma

Ma arvan, et Trump saab lõpuks Föderaalreservilt seda, mida ta tahab. Keskpank allub tema nõudmistele ning lahjendab dollari väärtust, et riigivõlg täielikult kontrolli alt ei väljuks. Ta kas sunnib Jerome Powelli (FEDi juht) oma taktikepi järgi tantsima või vahetab ta lihtsalt välja. Tulemuseks saab olema mastaapne rahatrükk – selline, mida me varem näinud ei ole.

Trumpi surve on juba vilju kandmas. Jackson Hole’i kohtumisel tunnistas Powell, et „riskide tasakaalu muutused võivad õigustada ka rahapoliitika hoiakute muutmist“. Sellega andis ta mõista, et varsti hakatakse intressimäärasid langetama. Just nii juhtuski. 17. septembril langetas Föderaalreserv baasintresse 25 baaspunkti võrra ning andis indikatsiooni, et langetusi on oodata ka tulevikus.

Hiljuti määrati Föderaalreservi juhatusse Stephen Miran, kelle kandidatuuri esitas Trump. Miran on hakanud rääkima Föderaalreservi „kolmandast mandaadist“.

Pikaajaliste intressidega manipuleerimine

Traditsiooniliselt on Föderaalreservil kaks mandaati: hinnastabiilsus ning maksimaalne tööhõive. Miran pakkus kolmanda mandaadina välja, et keskpank peaks „kujundama ka pikaajalisi intressimäärasid“.

See tähendaks, et Föderaalreserv hakkaks otseselt finantseerima valitsust, ostes pikaajalisi võlakirju ja hoides intressimäärasid kunstlikult madalal. Niinimetatud kolmas mandaat on seega ilmne ülestunnistus, et Föderaalreserv ei ole enam iseseisev. Keskpangast saaks poliitiline tööriist, millega rahastatakse valitsuse kulutusi.

Kui keskpank valitsusele tuge ei paku, siis ollakse sunnitud kulutuste rahastamiseks emiteerima massiivselt riigivõlakirju, mis ujutaks turu üle. See üleujutus suruks intresse kõrgemale. Föderaalreservi sekkumisel saab Washington laenamist jätkata, hoides samal ajal intressimäärad madalal – vähemalt mõnda aega. Konks peitub aga selles, et seda tehtaks dollari lahjendamise arvelt. Lõpuks sunnib dollari langus investoreid ikkagi kõrgemaid intresse nõudma. See omakorda teeks probleemi ainult hullemaks.

Ma usun, et on aja küsimus, millal Föderaalreserv täielikult kapituleerub ning purustab oma iseseisvuse illusiooni.

Morgan Stanley panga investeeringute juht Mike Wilson tegi asja ühemõtteliselt selgeks:

Föderaalreservil ei ole kohustust aidata valitsusel ennast rahastada. Ma oleks väga mures, kui Föderaalreserv oleks täiesti iseseisev. Nad peaksid aitama meil eelarve puudujäägi probleemist vabaneda.

Selles peitubki kuuenda maksejõuetuse tuum.

Tohutud tagajärjed

Kui rahapoliitika muutub täielikult poliitiliselt motiveerituks, on tagajärjed tohutud – nii dollarile, riigivõlakirjadele kui kullale. Seda ei iseloomusta üksnes maksmata jäetud arved ja ümberkirjutatud kokkulepped. Puruneb ka müüt Föderaalreservi iseseisevusest.

Tuleb ka aru saada, et kõik need protsessid ei toimu isolatsioonis. Washington upub aina sügavamale võlgadesse ja ülejäänud maailm näeb selgelt, mis on ees ootamas. Keskpangad teevad samme, et ennast kaitsta. Nad mõistavad, et dollari lahjendamine on vältimatu. Keskpangad ei kavatse jääda viimasteks, kes selle koorma enda kanda võtavad. Keskpankurite reaktsioon on olnud selge ja üheselt mõistetav: loobuda paberraha lubadustest ja pöörduda tagasi kulla poole.

Lühidalt kokku võttes – kuuendat maksejõuetust ei saa me nägema suurtes ja kõlavates pealkirjades. See saab olema aeglane veritsemine.

Kui dollari väärtust järjepanu lahjendatakse ning Föderaalreservi iseseisvuse illusioon täielikult hajub, siis on juba hilja tegutseda. Kui oled lugemisega siiani jõudnud, siis ehk tajud juba, et võimaluste aken on sulgumas. Ära oota kinnitust õhtustest uudistest.

Küsimus ei seisne praegu selles, kas see kriis tuleb, vaid selles, milliseks see täpselt kujuneb ning milline osa turuosalistest saab olema kaotajate ja milline võitjate poolel.