Kevadist pangakriisi ette ennustanud Soome majandusteadlane: tulemas on uued pangajooksud

Soome majandusteadlane Tuomas Malinen, kes ennustas kevadist panganduskriisi ette juba eelmise aasta sügisel, arvab, et meid on ees ootamas panganduskriisi järgmine vaatus.

Järgnevalt avaldame Tuomas Malineni arvamusloo, mis avaldati portaalis The Epoch Times:

Eelmise aasta oktoobri alguses hoiatasin, et tulemas on panganduskriis. Minu hoiatus baseerus sellel, et Briti pensionifondid olid toona kokkukukkumise äärel. Nad päästis vaid Inglise Keskpanga kiire tegutsemine. Samuti põhines mu hoiatus meie Euroopa pangandussüsteemi analüüsil.

Me hoiatasime Euroopa panganduskriisi eest tegelikult juba 2020. aasta mais – toona lükkus see edasi tänu ametivõimude erakordsetele meetmetele ning võlgade tähtaegade pikendamisele. Kõik need meetmed hoidsid USA ja Euroopa pangandussüsteemi töös ligi kolm aastat. Siis varisesid Silicon Valley Bank, Signature Bank, First Republic Bank ning auväärne Šveitsi pangandusgigant Credit Suisse.

Minu hoiatuse ainuke eksimus oli see, et pidasin tuleva panganduskriisi epitsentriks Euroopat. See põhines eeldusel, et Euroopa pangad saavad tugevalt pihta ettevõtete pankrotilaine tõttu, mis tulenes peamiselt kiirest infaltsioonist, energiahindade kallinemisest ning intressimäärade järsust kasvust. Õnneks oli talv Euroopas erakordselt soe, mis leevendas energiakriisi ning päästis nii majanduse kui pangad. Ettevõtete pankrotilaine lükkus edasi. Samas kasvas Euroopa ettevõtete pankrottide arv teises kvartalis juba kuuendat kvartalit järjest. Alates 2015. aastast, mil Eurostat vastavaid andmeid on kogunud, pole sellist trendi näha olnud. Euroopa ja Euroopa pangandussektor on sisenemas talve, mis kujuneb arvatavasti süngeks. Pankrotilaine on tulemas.

Sellegi poolest tekitab minu jaoks kõige enam muret USA pangandussektor. Põhjalik analüüs, mida ma olen koostanud alates veebruari lõpust, näitab, et USA pangandussektori kokkuvarisemise risk on suurim alates suurest depressioonist. Me kaardistame praegu kõige turvalisemaid ja riskantsemaid USA pankasid. Selles artiklis räägin põhjustest, miks olukord on nõnda sünge.

Kui ametivõimud asja nässu keeravad

Oktoobri alguses kirjutasin:

“Pankadele teeb praegu väga suurt kahju valitsuse võlakirjade väärtuse langus, mida nad kasutavad tagatisena. See võib vabalt viia pankade kaotuste kaskaadini. Kaotuste kiirus, ulatus ja suurus võivad olla ajaloo suurimad.”

Me teame, et kevadel see USAs ka materialiseerus. Aga kuidas me sellesse punkti jõudsime?

Kommertspankade globaalne regulaator on Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS). See tegutseb Rahvusvahelise Arvelduste Panga (BIS) allüksusena. BISist räägitakse tihtipeale kui keskpankade keskpangast, sest see annab juhiseid ka keskpankadele.

2008. aasta suure finantskriisi järel väljastas Baseli komitee Basel III ehk panganduse õigusraamistiku, mis järgib rahvusvahelisi kokkuleppeid. Kõige pöördelisem ja kõige destruktiivsem oli selle juures likviidsuskattekordaja (LCR) loomine. See pidi tagama, et “pangad hoiavad piisavalt likviidseid varasid selleks, et keskpankadest ei saaks esimesi laenuandjaid (lenders of first resort),” kirjutasid keskpankade juhid ning järelevalveorganisatsioon GHOS. Baseli komitee likviidsusreeglite järgi pani USA riigivõlakirjad kõige turvalisemate ja likviidsemate varade nimekirja.

Kuigi Föderaalreserv pole LCR reegleid veel täielikult rakendanud, siis selle tulekust hakati rääkima juba 2013. aasta oktoobris. Siis pakuti ülemineku perioodina välja 2015. aasta 1. jaanuar kuni 2017. aasta 1. jaanuar. Kuigi USAs pole LCRi täielikult rakendatud, on tõenäoline, et see mõjutas pankade riskijuhtimist. Nad teadsid, et need reeglid on tulemas. Lisaks sellele pani 2008. aastal tulnud Baseli II õigusraamistik pangakapitalile erinevad riskikaalud, näiteks USA riigivõlakirjadele oli seatud madalaim riskikaal. Kõik need juhtnöörid sisuliselt tähendasid, et USA riigivõlakirju hakati lisaks rahale ja keskpanga reservidele eelistama pangakapitalina.

Kuna paberraha ja münte (cash & coins ehk M1) ning keskpanga reserve on suhteliselt piiratud kogus ja need keskpanga kontrolli all, hakkasid USA pangad koguma USA riigivõlakirju. Selle eesmärk on tasakaalustada riske, mis tulenesid hoiuste kiirest sissevoolust. Silicon Valley Banki juhid tegid sisuliselt seda, mida ametivõimud tahtsid. Ja pank kukkus selle tõttu kokku.

Deposiitide järsk kasv

USA pankade hoiuste mahud on viimase kolme aasta jooksul drastiliselt tõusnud. Eriti kehtib see kergesti kättesaadavate nõudmiseni hoiuste kohta, kust raha saab ilma etteteatamata välja võtta.

Miks nõudmisteni hoiused aastatel 2020-2022 nõnda kiiresti tõusid? Kombinatsioon koroonakriisi piirangutest, inimestele välja jagatud rahast ning Föderaalreservi rahatrükist.

Kui USA majandus oli aastatel 2020 ja 2021 mitu korda suletud, siis ei olnud inimestel palju viise oma raha kasutamiseks (tarbimiseks). Valitsuse poolt välja jagatud raha suures osas ei kasutatud ning need kogunesid kodumajapidamiste pangakontodele. Pangad andsid nende alusel eraettevõtjatele suures koguses laene. Lisaks sellele toimus Föderaalreservi ajaloo suurim rahatrüki operatsioon, mille käigus tõusis nende bilanss vaid nelja kuuga nelja triljoni dollari pealt seitsme triljoni dollarini. USAs ringluses oleva raha hulk tõusis plahvatuslikult.

Ringluses oleva raha hulga kasv sütitas inflatsiooni, mille eest hoiatasin juba 2021. aasta märtsis, kui USA majandus uuesti avati. See sundis 2022. aasta aprillis Föderaalreservi alustama ajaloo agressiivseimat intressimäärade tõstmist. Veidi enam kui aastaga tõusis baasintress 0,08 protsendi pealt enam kui 5 protsendini. Loomulik tagajärg oli see, et USA riigivõlakirjade tootlused samuti tõusid. Pankade jaoks oli probleem selles, et võlakirjade tootlus ja nende hind on pöördvõrdelises seoses. Mida kõrgem on tootlus, seda madalam on võlakirja hind ja vastupidi. Siin on suurepärane seletus, kuidas see matemaatika toimib.

Riigivõlakirjade äärmiselt kiire tootluse kasv oli pankade jaoks katastroofiline. Näiteks USA 2aastaste riigivõlakirjade tootlus tõusis vaid kahe aasta jooksul 20kordseks. See tähendab, et aluseks oleva võlakirja väärtus kukkus kokku ja pangad, kes olid nullilähedaste intresside juures võlakirju kokku ostnud (võlakirjade hinnad olid siis väga kõrged), said väga suuri kaotusi. Need sildistati “realiseerimata” kaotusteks, sest pangad ostavad riigivõlakirju plaaniga neid kuni tähtajani hoida (võlakirja aegumiseni). Võlakirja aegumisel maksab rahandusministeerium võla põhisumma ja intressi tagasi. Seega ei ole tegemist “tegeliku kaotusega” kui pangad ei ole just sunnitud võlakirju enne tähtaega müüma. Aga just see juhtuski.

USA oli “vaikne” pangajooks toimunud juba 2022. aasta suvest alates, kui hoiustajad hakkasid pankadest raha välja võtma ning paigutasid selle rahaturufondidesse, mis pakkusid kõrgemat tootlust kui pangakontod. Märtsis eskaleerus see suuremaks pagemiseks. Hoiuste väljavõtmine oli põletanud pankade rahapuhvreid ja likviidseid varasid, mis tekitas olukorra, kus nad olid sunnitud riigivõlakirju müüma ja võtma vastu märkimisväärseid kaotusi. Sõna hakkas levima, et SVB on taolise müügiga palju raha kaotanud ning sellele järgnes paanika.

2022. aasta lõpus hinnati, et USA pankadel on realiseerimata kahjumeid umbes 2 triljoni dollari väärtuses. Realiseerimata kahjumite tohutu suurus oli üheks põhjuseks, miks SVB paanika hakkas levima ning see sundis USA ametivõime agressiivselt sekkuma.

Ametivõimude paaniline reaktsioon

SVB pangajooks algas 2023. aasta 10. märtsil. Kaks päeva hiljem jõudsid USA ametivõimud järeldusele, et tekkimas võib olla üleriigiline pangajooks. Selle peatamiseks nuputasid nad välja kolmest sammust koosneva üleriigilise strateegia.

Esiteks tegid rahandusministeerium, Föderaalne Hoiuste Kindlustamise Korporatsioon (FDIC) ja Föderaalreserv ühispöördumise, kus öeldi, et kõik SVB ja Signature Banki hoiused garanteeritakse. Teiseks tegi Föderaalreserv pangandussüsteemi 300 miljardi dollari suuruse likviidsussüsti ja teatas, et loob rahastamisprogrammi (BTFP), mis teeb pankade jaoks raha saamise lihtsamaks. Lisaks sellele astus riigitelevisioonis üles president Joe Biden, kes ütles, et hoiused pankades on turvalised. Taolised sammud andsid kinnitust, et USA oli üleriigilise pangajooksu lävapakul.

Euroopas avaldusid pangandusprobleemid Credit Suisse kokkuvarisemisega. Credit Suisse ja UBSi “liitmine” (kahe ettevõtte sunnitud liitmine Šveitsi ametivõimude poolt) rahustasid asjad Euroopas maha. Sellegi poolest taaselustus kriis aprilli lõpus, mil maksejõuetuks muutus järjekordne USA regionaalne pank – First Republic Bank. Selle panga õnnetu lõpp annab meile tähtsaid vihjeid selle kohta, kuhu see kriis liikumas on.

Surmalõksud pankade jaoks

BTFP muutus “hoiuste garanteerimise skeemiks”, mille käigus hakkasid USA pangad Föderaalreservist iganädalaselt aina enam 1aastaseid laene võtma. Tõsi, laenumahtude kasv on pigem aeglustunud. Praeguse plaani järgi saab programm läbi 2024. aasta märtsis, aga peaaegu kindlalt otsustatakse seda tähtajatult pikendada.

See, kui palju pangad saavad BTFP kaudu laene võtta, on piiratud. Pankadel peab laenu saamiseks olema tagatis – mõni likviidne vara, näiteks USA riigivõlakirjad. Paljudel pankadel ei ole taolisi varasid piisavalt. Eriti väiksematel pankadel, kes järgivad traditsioonilist pangandusmudelit, kus bilansis tasakaalustatakse hoiuste sissevoolu ja väljaantavaid laene.

Näiteks First Republic Bank sai BTFP programmi kaudu laenu ainult 13 miljardit dollarit, sest bilansis olid varadena peamiselt laenud. SVB oli samal ajal ostnud hoiuste suurenemisele vastukaaluks USA riigivõlakirju. Mõlemad strateegiad viisid lõpuks pankade kokkuvarisemiseni, mis saadab meile USA regionaalse pangandussüsteemi kohta tõsise hoiatussignaali. Põhimõtteliselt on nii tradtsiooniline pangandusmudel (hoiuste vastukaaluks laenude väljaandmine) ja ametivõimude poolt pealesurutud mudel (riigivõlakirjade ostmine bilanssi) muutunud pankade jaoks surmalõksuks.

Ja kuigi üleüldine likviidsus USA pangandussüsteemis oli selle aasta esimeses ja teises kvartalis kasvamas, siis selle standardhälve [likviidsuse erinevused pangati] oli samuti suurenemas. See tähendab, et võrreldes esimese kvartaliga kasvas teises kvartalis pankade arv, kellel on väiksemad likviidsuspuhvrid ja kellel on seega suurem tõenäosus maksejõuetuks muutuda. Praeguse olukorra võrdlemine ajalooga räägib meile samuti, et risk kogu pangandussektori varisemiseks on väga suur.

Kas pangandus kukub kokku?

1984. aastal varises kokku USA suuruselt seitsmes kommertspank – Continental Illinois National Bank and Trust. Selle põhjuseks olid halvad laenud, mis võeti üle pankrotistunud Penn Square Bankilt. See viis pangajooksuni, mille käigus võeti Illinoisi pangast välja 30 protsenti hoiustest. Teise kvartali lõpus avaldatud andmetest selgub, et taoline pangajooks (30 protsenti hoiustest võetakse välja) tähendaks 2800 panga jaoks kokkuvarisemist (kokku on hoiustega tegelevaid panku registreeritud FDIC andmebaasis 4642). Tasub välja tuua, et SVB puhul võeti välja 87 protsenti hoiustest, Silvergate’i puhul 52 protsenti ja Signature Bankis 29 protsenti.

Väiksemad regionaalsed pangad USAs on andnud kokku ligi 2 triljoni dollari eest kinnisvaralaene, mis moodustavad nende väljaantud laenudest lõviosa. Regionaalsetes pankades on taoliste laenude maht alates 2020. aasta algusest kasvanud 35 protsenti. Võrreldes 2011. aasta põhjadega on nende laenude maht suurenenud lausa 147 protsenti. Nagu me teame, siis paljusid USA linnu on tabanud “jaemüügi apokalüpsis”, mis muutub majanduslanguse tulekul arvatavasti palju hullemaks. Ja majanduslangus ei ole tõenäoliselt enam kaugel. First Republicu pangakrahh näitab, et pangad ei saa neid laene likviidseks muuta.

Ja probleem on päris tõsine. Näiteks First Republicu laenuportfellist moodustasid kinnisvaralaenud 80 protsenti. Nad said laenuportfelliga kaotusi ning neil polnud hoiuste väljavoolu katmiseks piisavalt likviidsuspuhvrit. See viis panga maksejõuetuseni. USAs on sadu pankasid, kus kinnisvaralaenude osakaal laenuportfellis on suurem kui First Republicul. Lisaks sellele ei suudaks tuhanded pangad toime tulla Continental Illinoisi mastaabis pangajooksuga.

Laenukahjude kuhjumine pankade bilanssides sütitab tõenäoliselt uue raundi pangajookse, mis tekitab paljude USA pankade maksejõuetuse. Kõige hullemal juhul sammume praegu USA pangandussüsteemi täieliku krahhi poole.