Soome majandusteadlane: oleme jõudnud panganduskriisi lävele

Soome majandusteadlane Tuomas Malinen kirjutab, et Inglise Keskpanga eelmise nädala otsus päästa kollapsi äärel olevad pensionifondid näitab, kui lähedal oleme Euroopas panganduskriisile ning pangajooksudele.

Järgnevalt avaldame Tuomas Malineni arvamuse, mis ilmus portaalis The Epoch Times:

Minu arvamuslood on viimasel ajal muutunud apokalüptiliseks, aga heal põhjusel. Sellel nädalal saime kinnituse, et meie finantssüsteem on jõudnud kokkukukkumise äärele. Inglise Keskpank oli faktiliselt sunnitud päästma Ühendkuningriigi pensionifondid.

Eelmise nädala kolmapäeva (28. septembri) pärastlõunal sekkus Inglise Keskpank riigivõlakirjade turule, sest hinnad hakkasid väga kiiresti kukkuma. Osteti pikaajalisi võlakirju, et nende langus peatada – vastasel juhul oleks finantssüsteemi tabanud tõsised raputused. Pensionifondide jaoks oli olukord muutunud kriitiliseks ning silmitsi seisti suurte kaotustega, mille katmiseks ei olnud neil piisavalt tagatist (margin call). See oleks omakorda tekitanud doominoefekti, kus aina rohkemate investorite ja klientide usaldus fondide vastu kaob.

Maakeeli öeldes hakkas Inglise Keskpank võlgasid kokku ostma, sest võlakirjade hinnalangus on saanud pensionifondide jaoks eksistentsiaalseks ohuks.

Sekkumiseta oleks paljud pensionifondid, kellel on kokku üle 3 triljoni dollari varasid, olnud maksejõuetud. See oleks levinud ma mujale finantssektorisse. On selge, et kui maailma üks finantskeskusi – London – on silmitsi finantspaanikaga, siis see võib koheselt levida ka üle maailma.

Tundub, et maailma finantssüsteem oli kollapsi äärel ja järjekordselt tulid keskpankurid appi. Samas oli see vaid ajutine lahendus.

Nüüd on selge, et järsk finantskollaps ohustab kõigi lääne majandusi. Kui pensionifondid, mida peetakse madala riskitaluvuse tõttu pigem konservatiivseteks investoriteks, on jõudnud maksejõuetuse äärele, siis võib sama juhtuda ükskõik mis finantsinstitutsiooniga. Minu hinnangul võib rivis järgmine olla pangandussektor.

Pangandus on äri, mis põhineb usaldusel. Kui usaldus panga või seda toetavate ametivõimude vastu kaob, siis tekib pangajooks.

Üks kuulsamaid finantskriiside uurijaid Gary B. Gorton defineerib finantskriisi oma raamatus Misunderstanding Financial Crises: Why We Don’t See Them Coming: „See on sündmus, kus kapitalivahendajatele lühiajaliste laenude andjad võtavad raha massiliselt välja või keelduvad laene uuendamast.“

Pangajooksud

Maakeeli ütleb Gorton, et finantskriiside ajal soovivad paljud pangale raha usaldanud inimesed seda sealt välja saada. Sealt tuleb ka sõna pangajooks.

Näiteks USAs toimunud 1819. aasta paanika ajal moodustasid inimesed pankade uste taga pikki järjekordi, et vahetada oma paberraha müntide vastu. 1819. aasta paanika lõi aluse esimese majandusliku depressiooni tekkeks USAs.

Samas ei pruugi pangajooks olla silmnähtav, sest see võib toimuda ka pangandus- ja finantssüsteemi siseselt. Näiteks 2007-2008 aastate kriisi ajal toimus pangajooksu asemel repolepingute [leping, mille põhjal laenu võtja müüb lühiajalised väärtpaberid laenuandjale ning kohustub need hiljem tagasi ostma lepingus ette nähtud hinnaga pluss kindel intress] jooks. Massiliselt müüdi ka lühiajalisi võlakohustusi.

Asja tuum seisneb selles, et kui enda varasid hakatakse massiliselt välja nõudma, siis saavad varad pangal lõpuks otsa ning edasisi nõudeid ei suudeta täita. See tähendab, et pank on maksejõuetu.

Edaspidi on suurim pangajooksu risk just Euroopas. Euroopa ettevõtteid ja majapidamisi on räsinud kõrge inflatsioon, kiiresti tõusvad intressimäärad ning energiahindade plahvatuslik kasv. Nad saavad lööke igast suunast ning see tähendab, et paljusid neist tabab maksejõuetus.

Pangad on riigivõlakirjade väärtuse kiire languse tõttu samuti löögi all. Just võlakirju kasutavad nad ka muude kohustuste tagatisena. See võib viia pangakahjude doominoefektini, mille kiirus, suurus ja ulatus võivad kujuneda enneolematuks.

Mul on raske ette kujutada, kuidas need arengud ei vii ilma valitsuste ja keskpankade massiivse sekkumiseta panganduskriisini. Ja nagu ma olen detailselt kirjeldanud, panganduskriis, mis algab Euroopast, ei jää Euroopasse.

Kuidas selleks siis ette valmistuda?

Panganduskriis tähendab seda, et paljud pangad, võib-olla kõik, panevad oma uksed klientide jaoks kinni ning kehtestavad raha väljavõtmise piirmäärad. Teine karakteristik on finantssüsteemi raputused, näiteks kaardimaksetega seotud piirangud.

Kui ma olin 2015. aasta suvel Kreekas, siis muutus terve riigi majandus ühe nädalavahetusega sularahal põhinevaks. 2015. aasta Kreeka panganduskriisi tekitas Euroopa Keskpank, kes keelas riigi pankadel ligipääsu oma erakorralistele vahenditele. Arvatavasti oli see poliitiliselt motiveeritud samm.

Raha väljavõtmist hakati piirama, makseterminalid lõpetasid töö ja lõpuks ei töötanud ka enam sularahaautomaadid. Kehtestati kapitalikontroll ning kreeklaste võimalused raha välismaale saata olid väga piiratud. Meil oli piisavalt raha kaasa võtnud, sest me olime kriisiuurijad, kes reisisid kriisis riiki.

Peamine õppetund on see, et panganduskriisi ajal ei ole sul pangas olevale rahale täielikku ligipääsu. Selle tõttu võivad näiteks pangakaardid muutuda mõttetuks. Ekstreemsemal juhul kasutatakse sinu hoiuseid selleks, et raskustes pankasid päästa.

Seadused, mis seda teha lubavad, pandi paika pärast 2008. aasta finantskriisi. Esimest korda kasutati neid Küprose panganduskriisi lahendamiseks 2013. aastal. Kõiki pangas olevaid hoiuseid, mis ei ole kindlustatud, võidakse panganduskriisi ajal kasutada pankade päästmiseks.

Me hoiatasime juba 2017. aasta märtsis, et globaalset finantssüsteemi pole pärast 2008. aasta finantskriisi tervendatud. Me tõime välja, et globaalne majandus seisab jalul vaid keskpankade ja valitsuste pideva sekkumise ning piiramatu krediidi toel. 28. septembril saime Inglise Keskpangast kinnituse, et see nii ka on.

Me oleme väga, väga suures hädas.

Tõlkis: Mait Kraun