15 aastat puhutud mullidest hakkab õhk välja jooksma

27.09.2024
Refereeris: Tavidi analüütik Mait Kraun

Varamullidest hakkab õhk välja jooksma ning intressimäärad normaliseeruvad. Kuigi 15 aasta jooksul on inimestele suudetud see pettekujutelm tekitada, siis edaspidi ekstreemsed poliitikad enam ei tööta, kirjutab finantsekspert Charles Hugh Smith portaalis Daily Reckoning.

Järgnevalt avaldame Charles Hugh Smithi loo kärbitud kujul:

Inimestel on oskus normaliseerida ekstreemsusi. Me harjume kiiresti tingimustega, mis varasemalt poleks olnud tolereeritavad. Me teeme seda kohanemise tõttu ning sellepärast, et kipume lähiajaloo üle kandma tulevikku (recency bias).

Lühikese ajaga oleme ennast veennud, et see ei ole ainult normaalne, vaid ka tervislik. Äärmuslikud poliitikad on viimased 15 aastat järjest majandust vedanud ning rikkamaid rikkamaks teinud. Nüüd oleme Ameerika mägedel jõudnud tippu, seega hoidke kinni, sest allapoole saab olema „lõbus“ sõit.

Tavaolukorda muutis 2008. aasta, mil finantsmaailma tähtsus kasvas hüppeliselt ning tegelema hakati sisuliselt pettusega.

Rikkad ei soovinud ebaausas kasiinos saadud kaotusi vastu võtta ning pärast seda oleme elanud võlgades ning Föderaalreservi tekitatud „jõukuse efektis“ – see suurendas järsult 10 protsendi kõige rikkamate varasid, tehes seda ülejäänud 90 protsendi ja süsteemi pikaajalise stabiilsuse arvelt.

Kui kõigile mahhinatsioonidele, propagandale ja pettustele valgust heita, siis avaneb meile aga majandusest reaalne pilt. Vahet pole, kas see meile meeldib või mitte. Tulevikku see ei muuda. Kõigi äärmuslike poliitikate ja moonutuste tulemus hakkab meie ees peagi lahti rulluma.

Kui majandus pannakse elatuma aina kasvavast võlakoormast ning halbu laene ei soovita kahjumina realiseerida, siis tekib tulevikus ainult kaks võimalust. Esimese tee võttis Jaapan ette aastatel 1989-90, mil riigis lõhkes krediidimull ning jõukad keeldusid mullimajandusest saadud võlts-jõukusest loobuma.

Stagnatsioon ja inflatsioon

Selle tulemuseks on olnud 35 aastat stagnatsiooni ning Jaapani majanduse ning ühiskonna elujõu kadu. Jaapan püsib elus tänu võlataseme plahvatuslikule kasvule, zombi-ettevõtetele ning välismaal asuvatele varadele. Noorem põlvkond on loobunud abielust, perest ning kodu soetamisest, sest enam ei saa nad seda endale lubada.

Kui taoline riiklik allakäik tundub üks teedest, siis tasuks silmaklapid eemaldada ja enda ümber vaadata: me oleme juba sellel teel.

Teine valik on kõrge inflatsioon, mis hakkab elusalt sööma nii palgalisi kui säästjaid. Kui tarbimist finantseeritakse võlgade ja rikaste kulutustega (keskpanga poolt loodud „jõukuse-efekt), siis produktiivsus stagneerub. Süsteemi süstitav värske võlaraha surub samal ajal inflatsiooni üles, tekitades ebastabiilsust.

1970ndate aastate aktsiaturg paljastab, milline on inflatsiooni maagia: aktsiad tõusevad ja langevad aastaid. Uute tippude järel tekib kergendus – me oleme jälle samal tasemel tagasi! Nii see aga ei olnud. Kui inflatsiooniga korrigeerida, siis „osta ja hoia“ investorid kaotasid toona 2/3 oma kapitalist.

Varamullide lõhkemine

Kolmas alternatiiv on võlal põhineva varamulli lõhkemine, vaatamata sellele, et kõik soovivad äärmusi normaliseerida. Tulemuseks on majanduskriis, kus võlad kirjutatakse korstnasse ning aktsiaturgudel on krahh. Klassikalise varamulli lõhkemise tulemiks on olukord, kus hinnatasemed kukuvad mullieelsele tasemele.

Ekstreemsused hakkavad normaalsuse poole liikuma, vahet pole, kas me seda soovime või mitte. Võtame kas või kinnisvara, mis on taskukohaseks muutunud ainult jõukatele. See on esimene massiivne moonutus, mis hakkab normaliseeruma.

USA riigivõlg on plahvatuslikult kasvamas, sest me oleme liigutanud võlagade kasvu erasektorist avalikku sektorisse, mis võimaldab asju veidi ilusamalt portreteerida.

Kahjuks on juba 15 aastat korrutatud meelepetet, et intressimäärad lähevad tagasi nulli ja „kõik saab korda“ – see on inimeste meeled ära rikkunud. Reaalsus on see, et kõik on olnud 15 aastat „korras“ ning see on põhjus, miks intressimäärad hakkavad üles liikuma. Vahet pole, mis jutte me usume.

Intressimäärad normaliseeruvad

Ajalooliselt on normaalne olnud, et intressimäärad on vahemikus 5-7 protsenti. Kui me proovime probleemi „lahendada“ ja viime intressimäärad selleks tagasi 1protsendini, siis saame me vastutasuks hoopis 9-12protsendilised intressid.

Mis juhtub siis, kui intressimäärad normaliseeruvad? Kõik meie raha kulub intressimakseteks. Kui krediitkaardi limiidid on täis, siis ei saa me enam võlgade abil tarbida. Kui võlgade tase ei kasva, ei tõuse ka majandus.

Ettevõtete kasumid hakkavad kukkuma. Isegi tehisintellekt ei saa neid päästa, sest tarbijatel saab krediit otsa. Senises kasiinos on enamuse võitudest endale kahmanud just kõige rikkamad, kelle varade maht on kasvanud kordades kiiremini.

Ameerika mäed muutuvad peagi „lõbusaks“ – ettearvamatuks, volatiilseks ja kõhedaks nende jaoks, kes on süsteemi „korrastades“ äärmusi normaliseerinud.