Briti ekspankur: vaid kuld säilitab saabuvas finantskollapsis väärtuse

29.05.2020 (autori poolt avaldatud 02.04.2020)

40-aastase Londoni finantsturgude kogemusega endine pankur Alasdair Macleod selgitab hiljuti avaldatud artiklis, kuidas toimib võlapõhine rahasüsteem ning miks suure krediiditsükli lõpule jõudva finantssüsteemi kokkuvarisemises säilitavad väärtuse vaid väärismetallid. Allpool on toodud Macleodi mõttekäigu lühendatud tõlge.

Kullamaailma tutvustus algajatele

Käesoleva artikli eesmärk on lugejat pisut harida. Järgnev tekst on mõeldud eeskätt inimestele, kes on hakanud tundma huvi kulla vastu, et kaitsta ennast koroonakriisist räsitud finantssüsteemi ohtude eest. Kuna paljude jaoks on väärismetallide soetamine uudne investeering, siis usun, et inimestel on õigus põhjalikumale selgitusele, mis põhjendaksid selle otsuse mõistuspärasust. 

Kui maailma finantsturgudel toimuv on teie jaoks endiselt müstika, siis ärge tundke ennast halvasti. Ka finantsnõustajatel pole reeglina põhjalikku arusaamist kapitaliturgudel hetkel asetleidvatest süvaprotsessidest. Oleme nimelt sisenenud fiat-raha (st ilma kulla või muu reaalväärtuse tagatiseta raha) ostujõu kokkuvarisemise esimesse vaatusesse, mis kuulutab ette finantssüsteemi kokkuvarisemist.

Kirjeldan raha ostujõu minetamise kahte faasi – nendest esimene kujutab endast protsessi, mida oleme kogenud juba pikemat aega, ning teine drastilisemat stsenaariumit, mis on alles terendamas. Muuhulgas selgitan, miks kuld ja hõbe on terve rahasüsteemide ajaloo vältel täitnud hävinemiskindla raha funktsiooni, mille juurde naasetakse ikka ja jälle pärast seda, kui valitsuste ja pankade tegevus on järjekordselt riigivekslid väärtusetuks muutnud. 

Sissejuhatus

Avalikkuse huvi kulla vastu on viimastel aegadel  hüppeliselt kasvanud. Finantskirjaoskust omav osa ühiskonnast on asunud üha innukamalt murdma pead rahaturgudel asetleidvate protsesside üle. Nende arutelude käigus on valitsevasse narratiivi üha enam “lekkinud” kullateemat. Miks kuld ühtäkki nii oluliseks muutus? Kas see pole mitte väga vanamoeline riskide maandamise viis? Kas pole kuld tänaseks vaid aegunud relikt maailmas, mis juba ammu on võtnud omaks Ameerika Ühendriikide võlakirjad kui finantsturgude kõige turvalisema alustala?

Sellised küsimused ringlevad juba pikemat aega. Finantsturgude alaseid teadmisi omavatele kimbatunutele lisandub suur hulk väga tagasihoidlike finantsteadmistega investoreid, kes on harjunud kõik oma rahapaigutamise otsused usaldama täielikult finantsnõustajate hooleks. Enamasti on need inimesed, kelle jaoks pidevalt kasvavad kullahinnad kujutavad endast eeskätt võimalust konverteerida soovimatud väärisehted rahaks.

Võib olla üsna kindel, et põhiosa arenenud riikide elanikkonnast jaotub nende kahe grupi vahel. Peagi saab neile inimestele osaks õppetund, mida arengumaade rahvad ei ole kunagi unustanud: on väga suur erinevus, kas inimesel on olemas reaalsed sotsiaalmajanduslikud garantiid isiklike säästude näol või tugineb kogu tema ainelis-materiaalne eksistents lõppastmes avaliku sektori pidevalt kasvavale võlakoormale.

Inimkonna tsivilisatsiooni hälliks olevas Aasias ei ole kuld ja hõbe aastatuhandete vältel kunagi minetanud oma topeltfunktsiooni nii ehismaterjali kui “viimase instantsi” rahana, mida kindla ja riknematu varana talletada ebakindla tuleviku tarbeks. Üksnes viimase 200 aasta jooksul on britid ja ameeriklased juhatanud suure osa maailmast tarbimiskultuuri kui majanduse peamise toimeprintsiibi juhtimise alla, omistades “rongist maha jäänud” rahvastele “arengumaade” kaheldava väärtusega ühisnimetaja.

Selline oli asjade seis veel alles üsna hiljuti, kuid viimaste kümnendite jooksul on maailm muutunud. Pärast Mao Zedongi surma on ka Hiina ning terve Lõuna- ja Ida-Aasia võtnud omaks krediidirahale ehitatud majanduskasvu mudeli. Samasse mudelisse sobitub ka India, kui kõrvale jätta Gandhi võrdlemisi lühike valitsusaeg. Kui majandusteadlased teevad prognoose tuleviku maailmamajanduse kasvuks, siis peavad nad silmas peamiselt Hiina ja India arengut stagneeruva läänemaailma taustal.

Kuigi nii Hiina kui ka India on nüüdseks omaks võtnud võlapõhise majanduskasvu mudeli, erineb nende rahvaste finantskäitumine endiselt olulisel määral Läänest, kuna säästmisel on Aasias majanduses jätkuvalt keskne roll. Ning vaatamata tõsiasjale, et Aasia kiiresti arenevad majandused on võtnud meelsasti vastu Lääne ja Jaapani investeeringud, on Aasias endiselt au sees säästmise kultuur, mille keskmes on põlvkondade poolt kogutud varanduse turvaline hoiustamine kullas ja hõbedas.

Olenemata sellest, millist majandusmõtlemise koolkonda keegi pooldab, on Aasia ärkamisest tulenev kulla ja hõbeda naasmine oma ajaloolisele troonile “viimase instantsi” rahana protsess, mida ei ole enam võimalik ignoreerida ega peatada. See omakorda sunnib meid ümber mõtestama kogu säästmise teema, kuna elame valuutasüsteemides, mis on kokkuvarisemise äärel.

Hetkel veel kehtiv dollaripõhine valuutasüsteem kujutab endast kullastandardi järellainetust, mis arenes välja II maailmasõjale järgnenud (ja 1971. aastal lõpetatud) osalisest kullastandardist. Ent kõik uus on teadupärast unustatud vana ning tuleviku investorid peavad varemalt Lääne valitsetava võlapõhise majandussüsteemi lõppedes kiiresti selgeks tegema Aasia poolt soositud kulla põhitõed.

Lääneriikide valitseval finants-establishmendil seisab peagi ees valulik ja kulukas õppetund. Oleme pikemalt elanud maailmas, kus loendamatute investeerimisnõustajate ja varahaldajate karjäär on rajatud lakkamatult devalveeruva valuuta poolt kunstlikult loodud “tootluskõveratele”. Hetk, mil finantssüsteemist eemaldatakse inflatsiooniline element, on see hetk, mil osakute, võlakirjade ja tuletistehingutega manipuleerimisele üles ehitatud “finantssektor” haihtub suuresti olematusse.

Koroonaviirusest tingitud kriis on toonud finantssüsteemi kokkuvarisemise võimalikkuse kiiresti ühiskondlikku fookusesse. Maailmaturgudel vallandunud paanika toimib pidevalt toimuva inflatsiooni täiendava katalüsaatorina, kuna uue raha genereerimine on valitsuste ja keskpankade arsenalis jäänud ainsaks meetmeks, mille abil finants- ja majanduskriisi edasi lükata. Oleme tunnistajaks tagatiseta krediidiraha süsteemi kollabeerumise varajasele faasile, mille taga peitub meeleheitlik katse säilitada Lääne finantssüsteem senisel kujul.

On selge, et püüd lahendada probleeme nende suunas piiramatus koguses raha loopides annab tulemuseks valuutade hävinemise. Tavakodaniku jaoks muudab see aga küsimisväärseks tänaseni olematuks vaikitud küsimused – ennekõike küsimuse riigi poolt emiteeritud raha väärtuse kohta “tõelise” rahana. Kas meil on otstarbekam hoida raha alles, lootes selle eest tulevikus asju soetada, või on mõttekam sellest võimalikult kiiresti vabaneda, seni kuni rahal veel ostujõudu on?

Raha väärtuse üha kiirenev haihtumine on aluspõhjus, mis sunnib tavainimesi – kuid paraku mitte inflatsioonilistest protsessidest rikastuvat finantsistide klassi – (taas)avastama kulla rolli rahana, mis ainsana suudab tagada nende säästude säilimise kõikides riskistsenaariumites. Aina enamatele inimestele on füüsilise kulla omamine muutumas päevselgeks alternatiiviks investeeringutele finantsturgudesse, mis balansseerivad pidevalt kuristiku piirimail. Investeerimisnõustajate, ökonomistide ja peavoolu majandusteooriate sõnade maksvus on kadumas sama kiiresti kui rahal eneselgi. Kätte on jõudmas isikliku vastutuse aeg, mis eeldab aga igaühe vahetut kontrolli oma varade üle.

Lõpule jõudva finantsepohhi loogika tingib, et on viimane aeg ennast kurssi viia põhitõdedega, mis puudutab kulla (ja hõbeda) rolli igikestva rahana. Igaüks, kes soovib kokkuvariseva finantssüsteemi tingimustes vara säilitada, peaks hetkel keskenduma kulla ja hõbeda varumisele, et tagada ostujõu säilimine olukorras, kus virtuaalvarade väärtus on haihtunud.  

Miks kuld ja hõbe on alati päris raha ning miks tagatiseta valuutad on ajutised nähtused

Juba ajaloo algusaegadest on majandusringluse võimaldajana katsetatud väga erinevaid rahaliike. Aastatuhandete jooksul on kõikvõimalikest vaheväärtustest ainsana püsima jäänud erinevad metallraha vormid – vask, hõbe, kuld – seda suuresti nende füüsiliste omaduste tõttu. Raha evolutsioon on reeglina alati toiminud kaalupõhisest toorainelaadsest suurusest konkreetset nominaalväärtust omavate ühikute suunas.

Paraku on raharinglusega aegade algusest käinud kaasas üks teatud tüüpi pettus, mis on vahetult seotud pankadega. Pangandus on nimelt nähtus, millesse on sisse programmeeritud pankurite igavene kiusatus kasutada neile hoiustada antud vara iseenda eesmärkide saavutamiseks ja teha seda viisil, mis ei pruugi ühtida hoiustajate huvidega.

Juba aastast 393 eKr on säilinud kohtuprotokollid, mis kajastavad, kuidas Ateena advokaat Isokrates kaitseb menetluses Passio-nimelist pankurit, keda süüdistatakse Bosporuse kuninga soosiku Satyruse poja poolt temale hoiule antud kulla ja hõbeda omastamises. Kuigi Isokratese kaitsekõne on säilinud, on kohtuotsus ise läinud kaotsi. Ent sarnaselt oma paljude ametivendadega järgnevatel aastatuhandetel väljus ka Passio skandaalist kahju kandmata ning suri jõuka ja eduka mehena. Passio kaasus väärib tähelepanu peamiselt sellepärast, et näitlikustab, kuidas hoiustajate varade väärkasutamine on olnud osa pangandusest juba aegade algusest  saati – kaks ja pool tuhat aastat.

Selle mõtte edasi arendamiseks peame tegema esmalt ühe kõrvalepõike ning seletama, kuidas pangahoiuste ja krediidiloome protsess käib. Tavapärane võlaraha loomise menetlus näeb ette, et pank tekitab kliendi jaoks laenusumma, mille arvelt laenuvõtja saab maksta oma võlausaldajate nõudeid. Kliendi võlausaldajad omakorda hoiustavad neile üle kantud summad kas samas pangas või mõnes teises pangas. Pankadevahelised bilansid klaaritakse suurtel rahaturgudel, tagamaks, et need oleksid alati tasakaalus. Oluline on aga meelde jätta, et pankade poolt väljastatud laenud on mehhanismiks, mis tekitavad pangahoiuseid ning see on võtmeprotsess, mille alusel tekib turgudel krediidiraha pidevalt juurde – see kõik aga toimub rahasüsteemis, mis rajati ajalooliselt toimima kullastandardi põhiselt.  

Osalise reservimääraga pangandus (fractional reserve banking) on oma nime saanud pankade privileegist paisutada oma bilansilehte võlgasid väljastades tasemele, kus nende omakapital moodustab vaid (väikese) osa nende poolt hallatud rahamassist. Pankade poolt väljastatud laenude ja panga omakapitali suhet võib võtta indikaatorina pankade riski ja tasuvuse hinnangust mingil ajahetkel. Perioodidel, mil majandustegevus õitseb ning riske tajutakse madalana, suurendavad pangad krediidiraha massi tasemeni, kus see ületab kümnekordselt või enamgi pankade omakapitali. Kui pangad tajuvad majanduskeskkonda riskantsemana, vähendatakse omakapitali ja väljastatud võlgade suhet, et vältida halvaks läinud laenude kahjumite kandmist omakapitali arvelt.

Pankade piiramatu rahaloome toob endaga kaasa regulaarsed finantskriisid, mis on pankade liiga ulja võla(raha)massi paisutamise ning laenukraanide kinnikeeramise tagajärjeks. Probleemi võimendab valitsuste poliitika, mis “premeerib” pankade tegevust läbi keskpankade turvavõrgu, mis kaitseb panku, laskmata neil (märkus – erinevalt kõikidest teistest ettevõtetest) kanda oma ettevõtlusriskide tagajärgi.

Keskpankade sünonüümiks saanud “viimase instantsi laenaja” nimetuse võttis 19. sajandi lõpus kasutusele Walter Bagehot, et tähistada Bank of Englandi (Ühendkuningriigi keskpank) vastavat rolli, mis on ajaloo vältel üksnes süvenenud. Pankade poolt väljastatud võlaraha massi pideva paisumisega kasvab paratamatult ka pankade päästmiseks ja valitsuskulutuste finantseerimiseks kulutatava raha hulk. Tegemist on eksisteeriva rahasüsteemi sisseprogrammeeritud defektiga. Kuna väljamõeldud fiktiivse rahamassi pideva paisumise tingimustes jäi kullareservide osakaal üha väiksemaks, oli paratamatu, et (UK) rahasüsteem loobus 1960ndatel igasugustest ponnistustest säilitada riigivekslite edasine tagatus kullaga.

Niipea kui side kulla (so “päris” raha) ning riikide poolt väljastatud vekslite vahel 1971. aastal katkes, sai alguse püsiv inflatsioon. See on teekond, mis on toonud meid tänasesse olukorda, kus kõikide maailma suurimate valuutade pakkumine on peagi plahvatuslikult kasvamas seoses valitsuste meeleheitlike ponnistustega pehmendada koroonakarantiini tagajärgi.

Piiramatust rahatrükist sai möödunud nädalal (artikkel algselt avaldatud 02.04.2020) USA keskpanga poolt välja kuulutatud ametlik poliitika ning muuhulgas ka kõikide teiste maailma keskpankade poliitika, sõltumata sellest, kas see ametlikult välja kuulutati või mitte. Vastu võetud plaan on rajatud lootusele, et niipea kui viirus on seljatatud, normaliseerub ühteaegu nii majandus kui ka rahapakkumine.

Kuid asjad pole nii lihtsad. Alles algfaasis oleva kriisi taustal on oluline meeles pidada, et tugev surve pangandussüsteemile hakkas avalduma juba möödunud aasta septembris ehk viis kuud enne koroonaviiruse levikut Hiinas. See oli aeg, mil USA keskpank alustas rahaturgudele tugevate likviidsussüstide tegemist ja see on protsess, mis kestab tänaseni. Likviidsusprobleemid pangandussüsteemis on aga indikaatoriks, mis viitab pankade riski- ja tasuvuse kalkulatsioonide ümberhindamisele, kaitsmaks oma positsioone kahjumite eest. Teisisõnu väljendatuna on rahapuudus tingitud pankade raha hävitamise protsessist krediidiloome ümberpööramise kaudu.

Millised märgid on signaal, et valuutad hakkavad kokku varisema?

Statistika on meile pikemat aega sisendanud, et inflatsioonimäär on kahe protsendi juures. Nagu me kõik oma isiklikust kogemusest liigagi hästi teame, kaotab reaalsuses raha oma väärtust palju kiiremini. USA sõltumatud analüütikud hindavad, et tegelik inflatsioonimäär on kuskil 10% juures, mis haakub märksa paremini päriselus vahetult kogetuga. Ebakõla tekib, kuna “hindade üldtase” on abstraktsioon, mis ei võimalda ennast tegelikkuses ühese valemi alusel mõõta.

See on oluline tähelepanek, kuna valitsuste (ja ka kõikide teiste majandussubjektide) võlgade finantseerimise hind on otseselt seotud inflatsiooninäitajaga. USA võlakirjad, mida peetakse riskivabaks investeeringuks, peavad tagama nende omanikele sissetuleku, mis kompenseeriks dollari ostujõu languse sel perioodil. Hetkel aktsepteerivad turud on valitsuste statistika deklareeritud intressimäära reaalsusena, ent see satub kahtluse alla niipea, kui USA keskpank kiirendab rahatrükki.

Seni on rahamassi paisumine kergitanud peamiselt väärtpaberite ja muude finantsvarade hindu. Ent täispuhutud mull on õhupallina tühjaks visisemas. Niipea, kui võlakirjade väärtus seatakse tegeliku inflatsioonimäära alusel küsimuse alla, satuvad surve alla kõik finantsvarad, mille hind on seotud USA riigiobligatsioonidega. Investorid, kes on senini harjunud finantsvarade bilansilise väärtuse pideva kasvuga, peavad esmakordselt seisma silmitsi süsteemsete kahjumitega. Oleme jõudnud murrangulise hetkeni, kus üha enam hakatakse kahtluse alla seadma võlakirjadesse investeerimist kui vara säilitamise peamist mehhanismi. See aga kuulutab omakorda ette, et keskpankade programm hoida finantsturge üleval raha devalveerides, kukub varem või hiljem läbi.

Muuhulgas võttis Ühendriikide valitsus vastu otsuse annetada igale täiskasvanule 1200 ning igale lapsele 500 dollarit. Tegemist on rahaga, mida on karantiinitingimustes võimalik kulutada peamiselt toidu ja esmatarbekaupade peale. Samas on toidu tootmine ning turustamine viirusevastaste meetmete tõttu oluliselt pärsitud. Toiduainetööstuse halvamine kombinatsioonis toidu soetamiseks laiali jagatud rahaga saab leida väljundi üksnes toiduhindade märkimisväärses kasvus. Juhul kui olukord peaks eskaleeruma toidu puuduseni, võime tulevikus oodata poliitikutelt muistse Rooma Diocletianuse edikti laadseid hinnakontrolli meetmeid, millel oleks paraku üksnes probleemi süvendamise efekt.

Ent tarbijahinnaindeks ei ole kuigi oluline indikaator – toiduhinnad moodustavad sellest vaid väikese osa ning teatud (inflatsioonilistes) stsenaariumites võib indeks anomaalsel kombel isegi langeda. Märksa olulisem on rahva üldine meeleolu, mis varem või hiljem järeldab faktiliselt tõusvate hindade pealt, et dollari ostujõud on lühikese ajaga oluliselt langenud. Sellise stsenaariumi puhul jääb dollari ostujõu languse üleüldisest tunnistamisest vaid üks samm selleni, et dollar minetab raha funktsiooni. Nii õpitakse kõige vahetumal ja valusamal viisil tundma tõde, mille kohaselt raha väärtus tuleneb tervenisti selle usaldusväärsusest majandussubjektide psüühikas. Hetk, mil usaldus raha vastu kaob, on hetkeks, mil raha sureb.

Ajaloost võib leida arvukaid näiteid raha väärtuse minetumisest. Siinkohal on oluline eristada raha väärtuse kiiret ja äkilist langust ostujõu sujuva, ent lakkamatu kahanemise protsessist. Viimane on leidnud aset juba alates 1960ndatest – pärast seda, kui kukkusid läbi keskpankade meetmed kontrollida Londoni kullaturgu. Tegemist oli sündmusega, mille järel president Nixon likvideeris formaalselt valuutade kullakatte  1971. aastal. Allolev graafik (figure 1) illustreerib 1971 alanud valuutade väärtuse pidevat langust.

Maailma suurimate valuutade, USA dollari, euro (ja selle eelnenud osavaluutade), Briti naelsterlingu ja Jaapani jeeni väärtuse langus 1969-2019 mõõdetuna valuutade ostujõus kulla suhtes, kus 1969. aasta väärtus = 100%. Nagu näha, on 2019. aastal kõigi valuutade ostujõud vaid mõni protsent võrreldes 1969. aastaga.

Alates 1969. aastast on Jaapani jeen minetanud 92,8%, USA dollar 97,8%, euro 98,5% ning Briti naelsterling 98,9% oma ostujõust. Mis kõige olulisem – valuutade ostujõu kokkuvarisemine alates 1969. aastast on peaaegu tähelepanuta jäänud fenomen. Poole sajandi jooksul on dollar asendanud kulla kui mõõdupuu, milles valuutade ostujõudu arvestatakse. Kui britid kurdavad naelsterlingi ostujõu langust, mõtlevad nad selle all veksli väärtuse langust dollaris mõõdetuna, olles samas õndsas teadmatuses, et maailmavaluutaks oleva USA dollari ostujõud on vaid 2,2% oma 1969. aasta samast näitajast.

Dollari ostujõu kokkuvarisemise aluspõhjus peitub ringlusesse paisatud dollarite plahvatuslikus kasvus, nagu seda illustreerib graafik nr 2.

Maailmavaluutaks oleva USA dollari kogupakkumise kasv aastatel 1960-2020 on eksponentsiaalne. Rahatrükk liigub paratamatult hüperinflatsioonilise devalveerumise kursil, tulenevalt võlapõhise rahasüsteemi olemusest.

Alates 1969. aastast on ringluses olevate dollarite mass kasvanud kokku 32,5 korda, mis teeb aritmeetiliseks ostujõu languseks 97%. Kes soovib tõestust, et kuld on tõepoolest ‘tõeline raha’, siis tasub meeles pidada, et dollari väärtus vastaval perioodil on  kullas mõõdetuna langenud 97,8%. 51 aasta jooksul on kulla hind dollarites peegeldanud (üli)täpselt paisuva rahamassi kasvu.

Kogemus kinnitab meile, et lisaks rahamassi pideva kasvu ja selle ostujõu languse protsessile esineb ka olukordi, kus rahamassi ning selle ostujõu lineaarsed suhted varisevad järsult kokku. See leiab aset siis, kui ühiskonna teadvusesse jõuab äratundmine tagatiseta raha kiirest ostujõu langusest, millele järgneb raha väärtuse järsk kokkuvarisemine. Ajalugu tunneb taolisi näiteid arvukalt. Näiteks 1796. aasta Prantsusmaal minetasid veebruaris väljastatud kupüürid oma väärtuse täielikult juba järgneva aasta alguseks. Samuti muutusid 1923. aastal Saksamaal pabermargad, mis olid I maailmasõja lõpust alates oma ostujõudu tasapisi kaotanud, kõigest seitsme kuuga ostujõuetuks. Rahasüsteemi kollapsi viimane vaatus leiab aset siis, kui toimub raha massiline vahetamine reaalväärtuste vastu.

Tagatiseta raha asendumine kulla ja hõbedaga 

Nüüd, kus oskame aimata ka tänapäevaste valuutade lõpu algust, tasub tähelepanu pöörata sellele, kuidas leiab aset naasmine “päris” raha juurde. Kuigi üha enam finantsanalüütikuid räägivad vajadusest rahanduse taaskäivitamise järgi, mõistavad nendest endiselt liiga vähesed seda, et tagatiseta valuuta kriisi ei ole võimalik lahendada lihtsalt uue tagatiseta valuuta abil. Samuti ei peitu lahendus riigi poolt väljastatud krüptovaluutades. Probleemi tuum seisneb asjaolus, et ajajärk, mil riikide kulutusi finantseeritakse monetaarekspansiooni teel, hakkab ise lõpule jõudma.

Maailmas on mõned valitsused, millel on tegelikult juba praegu teoreetiline võimalus tagada oma riigivekslid kulla abil, mis oleksid sellisel juhul konverteeritavad väärismetalliks fikseeritud kursi alusel. Nende riikide hulka kuulub Venemaa, kes juba aastaid on viljelenud kulla varumise ning dollarireservide likvideerimise poliitikat. Samuti on Hiina puhul ohtralt tõestusmaterjali selle kohta, et Peking on kuhjanud hiiglaslikult kokku deklareerimata kullavarusid. Hiina riiklikele varudele lisandub 17 000 tonni Hiina eraisikute kätes olevat investeerimiskulda (võrdluseks – USA riiklikud kullareservid, mis on ametlikult maailma suurimad, ulatuvad 8100 tonnini). Lisaks Venemaale ja Hiinale oleksid kullaga tagatud valuutadele võimelised üle minema veel mõned Aasia riigid.

Kullastandard nõuaks riikidelt valitsuskulutuste defitsiitide likvideerimist, milleks nii Hiina kui ka Venemaa oleksid teoreetiliselt suutelised. Rahasüsteemi lähtestamine kullastandardipõhiseks nõuaks ka pangandussüsteemi põhjalikku reformi, et lõpeatada pankade võime tekitada meelevaldselt krediidiraha, kuna vastasel juhul eksisteeriks võimalus pankade poolt loodud virtuaalse krediidiraha alusel osta kokku päris raha ehk kulda, mis viiks süsteemi kiire kollapsini. Samuti nõuaks reform välispankade krediidi sissetungi takistamist kullareservide tühjenemise vältimiseks.

Lääneriikidele oleks kullastandardi juurde naasmine oluliselt problemaatilisem tulenevalt tõsiasjast, et Lääne üha kasvavate sotsiaalkulutuste finantseerimine on võimalik üksnes raha devalveerumise hinnaga. Samuti on Läänes takistuseks panganduskartelli üüratu poliitiline võim, mis on eriti märkimisväärne Ühendriikides, kus pangad ei ole kindlasti nõus kergekäeliselt loobuma oma rahatrüki privileegist – seda eriti olukorras, kus kogu protsess muutub nende jaoks seda kasumlikumaks, mida enam dollar devalveerub. USA dollar sureb enne, kui Ühendriike valitsev finantskartell on nõus rahasüsteemi radikaalsele reformile alla kirjutama.

Eraisiku tasandil on aga kindlaimaks vara säilitamise viisiks jätkuvalt omada füüsilist kulda ja hõbedat finantskollapsijärgsete kulutuste finantseerimise tarbeks. Käsitlust kullast ja hõbedast kui lihtsalt ühest alternatiivsest investeeringuvormist on ekslik, kuna oma põhiolemuses kannavad need väärismetallid jätkuvalt oma aastatuhandete pikkust funktsiooni hävinematu rahana. Nende rolliks on tagada ostujõu säilimine ka olukordades, kus kõik muud tagatiseta rahad on väärtusetuks muutunud. Niipea, kui kollapsijärgne majandusringlus on mingisugusesse normaalsusesse naasnud, on alati võimalik kulda ja hõbedat vahetada teiste varaliikide vastu nagu kinnisvara, tarbekaubad, tootmisvahendid jne.

Kokkuvõte

Viimase aja erakordsed sündmused on üha teravamalt toonud ühiskonna huviorbiiti rikkuste haihtumise problemaatika finantsturgudel. Mitteametlik kokkulepe investorite ja keskpankade vahel, mille kohaselt säilib finantsturgudele pakutav tugi kõikides tingimustes, on viimaks muutumas küsitavaks. Mida aeg edasi, seda enam on riikide võlakirjade ainsaks soetajaks keskpangad, kes lunastavad ostud valuutade veelgi kiireneva inflatsiooni hinnaga.

Koroonasurutisse sattunud riikide majanduse likviidsusprobleemid on kuhjumas. Oluline on mõista, et probleem ei lähtu üksnes koroonakriisist. Tuletagem meelde, et USA keskpank oli sunnitud finantsturgudele täiendavat raha pumpama juba 5 kuud enne seda, kui koroonakriis vallandus.

Viimastel kuudel toimunud turbulentsid väärismetallide tuletistehingutes räägivad kõnekalt globaalsetel rahaturgudel asetleidvast dislokatsioonist. Selline on taustsüsteem, mille kontekstis muutub füüsilise kulla ja hõbeda ajaloolise rolli mõistmine eriliselt oluliseks.

Lõppastmes on väärismetallid jätkuvalt ainus kindel rahavorm, mis pakub võimalust turvata oma sääste valitsuste poolt korrumpeerimatu vara abil. Hetk, mil näeme väärismetallide hindu sööstmas kõrgustesse, on muuhulgas hetkeks, mil võime olla kindlad, et tagatiseta rahasüsteemi enam kui pool sajandit väldanud eksperiment on viimaks lõppemas.

Artikli autor Alasdair Macleod oli Londoni börsi liige ning tunnustatud börsimaakler alates 1970. aastast. Tema kompetentsi kuuluvad aktsia- ja võlakirjaturud, fondihaldus, ettevõtete finantseerimine ja investeerimisstrateegiad. Hetkel tegutseb Macleod uuringute juhina Toronto börsiettevõttes Goldmoney ning koolitajana rahandus- ja majandusvaldkonnas. Tema mõtetega saab tutvuda Twitterikontol @MacleodFinance