Pangad loovad õhust raha. Mis saaks valesti minna?

Teil võib tekkida õigustatud küsimus: kuidas saab üks pank “luua raha tühjast õhust”? Sellele küsimusele vastamiseks peame sisenema osalise reservmääraga panganduse kuningriiki, kirjutab Stephen Apolito portaalis Mises.org.

Osalise reservmääraga panganduses muudetakse hoiused laenudeks, laenud muudetakse rahaks ja nii edasi. Iga dollari kohta, mis panka läheb, tuleb üheksa uut dollarit välja. See luuakse ühe suletõmbe või hiireklikiga. Nagu te võite teada, siis tavahoiused on sisuliselt laen, mida hoiustaja pangale annab. Pangad saavad vanadest laenudest luua uusi, tekitades sellega õnneratta, millega on võimalik sama dollarit laenata üheksale erinevale kliendile. Sellele, kes seda ei tea, võib see tunduda nii hämmastav kui ka hirmutav.

See finantsiline alkeemia on täiesti legaalne ning sellele aitavad kaasa kõik keskpangad, ka Föderaalreserv. Kui see õnneratas peaks millegagi kokku põrkama ning oma teljelt maha kukkuma, mis tekitab pangakrahhi, siis ei pea muretsema, sest keskpank saab teha midagi, millel teistel õigust ei ole. Nad saavad õhust raha luua ja sellega kõik ära lappida. Kellelgi teisel sellist õigust ei ole.

Vaatame lähemalt, kuidas osalise reservmääraga pangandus töötab. Klient A paneb oma Esimese Panga pangakontole 10 000 dollarit. Esimene Pank arvestab selle oma raamatupidamisse ning krediteerib kliendi A kontot. Raha on panga vara (kreedit) ning pangal tekib kohustus kliendi A ees (deebet). Esimesel Pangal on nüüd raha, mida konkreetselt seatud reservmäärade alusel laenata. Reservmäära nõudmised, mis paneb paika Föderaalreserv, näitavad seda, kui palju peab laenuandja reservidena hoiusest panka jätma. Selle eesmärk on garanteerida, et kliendid saaksid oma raha soovi korral välja võtta. Traditsiooniliselt on olnud laenuandjate reservmäära nõudmine 10 protsenti. See tähendab, et 10 000 dollarist võib Esimene Pank välja laenata 9000 ning 1000 peab jääma panka.

Klient B tuleb Esimesse Panka ning soovib saada autolaenu. Esimene Pank nõustub kliendile B laenama 9000 dollarit. Esimene Pank krediteerib kliendi pangakontot 9000 dollariga ning debiteerib enda aktivakontot, mille nimeks on “saadaolevad laenud”. Nii nagu enne mainisime on klientidele antavad pangalaenud “investeeringud” ning on seega varad, mitte kohustused.

Pärast kahe tehingu tegemist näeb Esimese Panga bilanss välja selline (lihtsuse mõttes pole arvestatud ühegi teise ülekandega):

Pange tähele, et pangal on hoiusekohustusi kokku 19 000 dollarit ning saadaolevat raha on 10 000 dollarit. Eeldame, et kliendile B antud laenu tähtaeg on kolm aastat, millele lisandub igakuine intress. Nõudehoiuste hulka kuuluvad nii kliendi A panka pandud 10 000 dollarit kui ka kliendile B välja laenatud 9000 dollarit. Eeldame, et klient B kulutab auto jaoks saadud laenuraha järgmise paari päeva jooksul. Kust tekkis raha, mis krediteeriti kliendi B pangakontole? Õhust!

Õnneratas teeb järgmise ringi, kui automüüja paneb 9000 dollarit enda panka, nimetame seda Teiseks Pangaks. Nii nagu Esimene Pank saab ka Teine Pank välja anda laene, mille reservmäära nõudmine on 10 protsenti. Kui õnneratas lõpuks keerlemise lõpetab, on esialgsest 10 000 dollarist loodud juurde 90 000 dollarit uusi laene. Need on laenud, millest tekivad omakorda uued laenud.

Ülemine tabel näitab, et 10protsendilise reservmäära alusel saavad pangad raha massi esialgse hoiusega võrreldes suurendada kümnekordseks. Ajalooliselt on USAs olnud tšekikontode puhul reservmäära nõudmine 10 protsenti, tähtajaliste hoiuste puhul on see olnud 0 protsenti. See tähendab, et teatud hoiuste puhul on rahamassi võimalik kasvatada enam kui 10 korda.

Mõned võivad väita, et pangad ei saa maksejõuetud olla, nad on vahepeal lihtsalt “ebalikviidsed” – see tähendab, et neil ei ole alati vajalikku raha olemas. See on aga tõsi ainult juhul, kui me vaatame mõnda panka eraldi. Pank, kellel on rahast ajutiselt puudus, saab selle puudujäägi katmiseks alati laenata. Probleem seisneb aga selles, et kui paljudes pankades on likviidsusega probleemid, siis võivad need muutuda maksejõuetuks. Likviidsusega võivad probleemid tekkida näiteks finantskriisi või muu majandusliku šoki ajal.

Kui reservmäär on 10 protsenti, siis iga dollariga, mis pangast välja võetakse, vähenevad deposiidid 10 dollari võrra. Pangad peavad siis laenud kiiremas korras tagasi saama või puudujäägi katmiseks väärtpabereid müüma. Selline “likviidsuskriis” on enamuse finantspaanikate, pangajooksude ja sarnaste majandusšokkide põhjuseks.

Föderaalreserv vähendas 2020. aasta 26. märtsil pankade reservmäära nõudeid 0 protsendini. 0 protsendini! Isegi enne seda muutust kehtisid reservmäära nõudmised vaid lühiajalistele hoiustele ja mõnedele teistele hoiusteliikidele. Kõik muu oli reservmäära nõuetest vaba. Seega sai pank luua nii palju raha kui ta soovis. Kui reservmäära nõudmine on 0 protsenti, siis on võimalik lõpmatuseni uut raha luua.

Föderaalreservi rahaga manipuleerimine on majandusprobleemide juurpõhjuseks. Kinnisvara, USA riigivõlakirjade ja krüptorahade hinnamullid (need on vaid väike osa näidetest). Silicon Valley Banki, Republic Banki ja Signature Banki varisemine on kõik seotud meie rahapoliitikaga.

Enamus pankade puhul on fundamentaalne probleem see, et nad peavad investeerima “pikaajaliselt”, aga laenavad “lühiajaliselt”. See on midagi, mida ükski kaalutlev finantshaldur kunagi ei teeks. Pangahoiused ja muud nõudehoiused on panga lühiajalised kohustused. Pangalaenud, näiteks autolaenud, on keskpikad investeeringud. Kinnisvaralaenud on pikaajalised investeeringud. Pangad investeerivad ka valitsuse võlakirjadesse, et tasakaalustada oma laenuportfelli. “Pikaajalise” investeerimise puhul on pank avatud intressimäära riskile, sest nende laenuportfelli väärtus on intressimäärade tasemega pöördvõrdeliselt seotud. 30aastane kinnisvaralaen, mis pakub aastas 2 protsenti tootlust, on väärt palju vähem, kui sarnane laen, mis pakub 6 protsenti tootlust. Et olla täpsem, siis taoline 100 000 dollarine investeering sellisesse instrumenti oleks intressimäärade 6 protsendini tõustes väärt vaid 44 280 dollarit. Kui intressimäärad tõusevad 8 protsendini, siis selle laenu väärtus kukub vaid 31 768 dollarini.

Siin on ka lõks, millesse langes Silicon Valley pank ja tagajärjed olid katastroofilised. See on lõks, mille loob osalise reservmääraga pangandus:

Selle aasta märtsis muutus Silicon Valley pank vaid kahe päevaga maksejõuetus, mille järel sulgesid regulaatorid panga 10. märtsil. SVB varisemine oli suurim pangakrahh USA ajaloos alates Washington Mutuali kokkukukkumisest 2008. aastal.

See, et õhust loodud raha ühel päeval ära kaob, ei peaks kellelegi üllatust valmistama. Võib-olla oleks see üllatus Paul Krugmani ja teiste naljahammaste jaoks. Buumi ja krahhi lõputud tsüklid on valitsusepoolse rahapakkumise manipuleerimise tagajärg. See ongi nii lihtne.