06.03.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Iraani sõda ning sellega kaasnev energiahindade tõus võivad tuua läänemaailmas uue inflatsioonilaine. Nafta hind on tõusmas ning Euroopas on maagaasi hinnad loetud päevadega kahekordistunud.

Kui Iraani konflikt peaks saama kiire lõpplahenduse, siis lähiajal inflatsioon märkimisväärselt ei kiirene. Praegu näeme aga pigem eskaleerumist. Qatar oli sunnitud sulgema maailma suurima veeldatud maagaasi eksporditerminali. Saudi Araabia sulges droonirünnakute tõttu riigi suurima nafta rafineerimistehase. Hormuzi väin, kust liigub läbi viiendik maailma naftast, on praktiliselt suletud.

Nafta hind on reageerinud nendele sündmustele järsu tõusuga. Brenti toornafta hind, mis kauples veel aasta alguses 60 dollaril barrelist, on jõudnud 87 dollarini.

Hinnakasvu kiirenemine paneks Föderaalreservi ja Euroopa Keskpanga keerulisse seisu. USA president Donald Trump soovib hüppeliselt kasvanud USA riigivõla intressimaksed alla viia. Lahendusena näeb ta baasintresside langetamist Föderaalreservi poolt. Kõrgema inflatsiooni keskonnas oleks see aga väga halb otsus, sest madalamad intressid soodustavad inflatsiooni kiirenemist.

USA riigivõla intressid on pärast konflikti algust järsult kasvanud. See viitab asjaolule, et finantsturud näevad, et inflatsiooni kiirenemise oht on selgelt kasvanud.

Mõjud majandustele

Kuna Euroopa Liidus naftat ei toodeta, võivad kõrged naftahinnad viia regiooni majanduslanguse äärele. Samuti lisab täiendavat survet majandusele ka asjaolu, et Euroopa maagaasi hinnad on vaid mõne nädalaga pea kahekordistunud. USA majandus on selles osas paremas positsioonis, sest riik on maailma suurim naftatootja ning nafta hinnatõus suurendab sektori tulusid.

Hiina jaoks võib Iraani allahinnatud nafta impordi lõpp tähendada täiendavaid probleeme. Riigi majandus pole veel mõne aasta tagusest kinnisvarakrahhist täielikult taastunud ning USA seatud tariifid on survestamas kohalikku tööstussektorit.

Hiina langetas märtsi alguses aastase majanduskasvu prognoosi 4,5-5 protsendini, mis on madalaim tase alates 1991. aastast. Kuigi see number on võrdluses ülejäänud maailmaga ikkagi kõrge, on see Hiina viimaste kümnendite kasvu arvestades pigem tagasihoidlik.

Kui nafta ja maagaasi hinnad edasi tõusevad, süvendab see läänemaailma stagflatsiooni – keskkonda, kus hinnakasv on kõrge, aga majanduskasv madal. Märgatavad on paralleelid 1970ndatega – ka seitsmekümnendatel tõi Lähis-Ida kriis nafta meeletu kallinemise. Toona viis see läänemaailmas aastase inflatsiooni enam kui 10 protsendini. Sellest pikemalt analüüsi teises osas.

Nafta hinnatõusu mõju inflatsioonile

Bloomberg Economics hindab ajaloo põhjal, et kui nafta pakkumine langeb 1 protsendi võrra, tõuseb hind keskmiselt 4 protsendi võrra. Hormuzi väinast liigub läbi 20 protsenti maailma naftast.

Hormuzi väina pikaajalisem sulgemine tähendaks, et nafta hind tõuseb sõjaeelsete tasemetega võrreldes 80 protsenti, selgub Bloomberg Economicsi analüüsist. See viiks nafta hinna 108 dollarini barrelist. Hullemate stsenaariumite korral püsib nafta hind nõnda kõrgel vähemalt aasta lõpuni. Kui riigid jõuavad kokkuleppele ning sõda lõpeb kiiresti, peaks nafta praeguselt hinnatasemelt alla tulema.

Bloomberg Economicsi loodud SHOK mudeli järgi kiireneb USA aastane inflatsioon 108 dollarise nafta hinna juures 0,8 protsendipunkti võrra. USA tarbijahindade kasv ulatus jaanuaris 2,4 protsendini. Enam kui 100 dollarine naftahind tähendaks, et inflatsioon saab uuesti olema kõrgem kui 3 protsenti. Keskpanga eesmärk on 2 protsendiline inflatsioon.

Euroala jaoks on mõju veelgi suurem. Kõne all olev nafta hind kiirendaks euroala inflatsiooni 1,1 protsendipunkti võrra. Ühendkuningriigi jaoks on mõju sama. Kui nafta hind jääb 80 dollari juurde, kiireneb inflatsioon USAs 0,3 protsendipunkti võrra ning euroalas ja Ühendkuningriigis 0,5 protsendipunkti võrra.

Maagaasi hind on pea kahekordistunud

Üleval pool on välja toodud aga vaid nafta hinnatõusu mõju. Eurooplaste jaoks on oluline ka maagaas, mille hind on tõusnud veelgi kiiremini. Üheks peamiseks põhjuseks on Qatari otsus sulgeda Iraani raketi- ja droonirünnakute ohu tõttu maailma suurim veeldatud maagaasi eksporditerminal.

Euroopas on maagaasi hinnad vähem kui kahe nädalaga tõusnud peaaegu kahekordseks. Kuigi maagaasi mõju inflatsioonile on väiksem kui nafta oma, siis hinnatõusu jätkumine on samuti inflatsioonile kütuseks.

Nafta on nõudluse ja pakkumise muutustele tundlik

Nafta hind on nõudluse ja pakkumise muutustele väga tundlik. Kuna enamik toodangust tarbitakse kiiresti ning varud on suhteliselt väikesed, võivad isegi väikesed muutused pakkumises või nõudluses hinda järsult mõjutada. Seda nägime hästi 2020. aasta kevadel, kui nõudlus langes koroonakriisi tõttu umbes 10 protsenti ning USA toornafta hind kukkus korraks isegi miinusesse.

Nafta on üks majanduse olulisemaid sisendeid. Selle hinnatõus suurendab ettevõtete kulusid, eriti transpordi- ja tootmiskulusid. Lõpuks kandub see edasi ka tarbijahindadesse.

Iraan ei plaani alla anda

Iraani revolutsioonilise kaardiväe kindral Ebrahim Jabbari hoiatas, et kui nende „peamisi keskusi“ hakatakse ründama, saavad Teherani sihtmärgiks olema Lähis-Ida majanduslikult olulised sõlmpunktid, vahendas Al Jazeera. „Me oleme sulgenud Hormuzi väina. Praegu on nafta hind 80 dollarit barrelist, aga varsti on see 200 dollarit,“ ütles ta.

Ka mitmed analüütikud on juba välja pakkunud, et nafta hind võib konflikti eskaleerudes tõusta 200 dollarini barrelist. Hetkel ma seda juhtumas ei näe, aga pikaajalise konflikti puhul ei saa seda välistada.

Iraani sõjavägi on lubanud järgnevatel päevadel veelgi intensiivsemaid rünnakuid. On küllaltki arvestatav tõenäosus, et USA on järjekordselt alustanud sõda, mis võib kogu regiooni aastateks (või aastakümneteks) veelgi rohkem destabiliseerida. Seda oleme mitmete sõjaliste sekkumiste järel varasemalt juba näinud, olgu selleks Iraak või Afganistan.

Föderaalreserv võib sattuda kahvlisse

Iraani sõda võib panna Föderaalreservi väga keerulisse positsiooni. Kui inflatsioon tõuseb, siis intresside edasine langetamine muudaks olukorra veel hullemaks. Kui inflatsiooni ohjeldamiseks intresse aga tõstetakse, siis hakkab USA oma riigivõla pealt veelgi suuremaid intresse maksma.

Juba praegu on USA riigivõla intressimaksed ületanud 1,2 triljoni dollari piiri. Võrdluseks – USA aastane kaitse-eelarve on umbes 0,9 triljonit dollarit.

Inflatsiooni kiirenemine tähendaks kaotusi ka võlakirjade omanike jaoks. See on ka põhjus, miks võlakirjade hinnad on viimastel päevadel langenud. Eriti suured saavad kaotused olema juhul, kui keskpank kõrgema inflatsiooni keskkonnas hoopis intresse langetab.

Tõenäoliselt saab Föderaalreservi järgmiseks juhiks selle aasta mais Kevin Warsh. Võimalik, et ta on Trumpile kuulekas ning langetaks presidendi soovi korral intresse ka juhul, kui inflatsioon kiireneb. Tuletagem meelde, et praeguse juhi Jerome Powelli vastu alustati kriminaaluurimist pärast seda, kui ta keeldus Trumpi diktaadile allumast. Powell ise on öelnud, et motiiv oli poliitiline.

Trump ei pruugi suuta intressikulusid alla viia

Kuigi võiks mõelda, et keskpanga baasintressi langetamine viiks alla ka USA riigivõla intressid, siis inflatsiooni kiirenemisel seda minu hinnangul ei juhtu. Pigem näeme sellisel juhul intresside tõusu, sest investorid ei soovi kõrge inflatsiooni keskkonnas võlakirjadega raha kaotada. Seega ei pruugi Trump saada oma tahtmist ka siis, kui keskpank intresse langetab.

Olen korduvalt rõhutanud, et minu hinnangul sai võlakirjade tõusutsükkel 2020. aastal läbi ning riigivõlgade intressid liiguvad pikaajaliselt üles. Allpool olevalt graafikult on näha, et viimase paari aasta jooksul on USA riigivõla intressid liikunud külgsuunaliselt. Nafta hinnatõusu põhjustatud inflatsioonilaine võib saada sütituks, mis intressid uuesti kasvama paneb.

See omakorda tähendaks USA eelarvelise olukorra järsku halvenemist. Aastased intressimaksed on juba praegu tõusnud enam kui 1,2 triljoni dollarini. Tuletan meelde, et USA maksutulud on umbes 5 triljonit dollarit aastas. Kui peaksime nägema inflatsiooni teist lainet, mis viib USA 10aastaste võlakirjade intressid näiteks 6-7 protsendini, siis arvatavasti kasvaksid intressimaksed mõne aasta jooksul enam kui 2 triljoni dollarini. Sellisel juhul moodustaks intressimaksed juba 35-40 protsenti maksutuludest.

Teine inflatsioonilaine?

Viimati nägime riigivõla intresside pikaajalist ja järsku kasvu 1970ndatel. Toona oli inflatsiooni esimese laine sütikuks Yom Kippuri sõda ning araabia riikide naftaembargo.

1973. aastal otsustasid mitmed araabia riigid lõpetada naftaekspordi nendesse lääneriikidesse, kes toetasid sõjas Iisraeli. Samaaegselt vähendati järsult ka naftatootmist.

Naftaembargo tekitas energiakriisi, sest barrelihind tõusis vähem kui aastaga kolmekordseks – 4 dollarilt 12 dollarini. Embargo lõpes küll 1974. aastal, kuid nafta hind tõusis koos teiste toorainetega kõrge inflatsiooni keskkonnas edasi ja jõudis 1980. aastaks ligi 40 dollarini barrelist. Seitsme aastaga toimus seega hinna kümnekordne tõus. See oli ka üheks peamiseks inflatsiooni kiirenemise sütituks. 1980. aastal saavutas aastane inflatsioon 15 protsendi juures oma tipu.

Allpool olevale graafikule on kõrvuti pandud praegune inflatsiooni trend (alates 2014. aastast) ja USAs 60ndate lõpus alanud inflatsiooni graafik. Näeme, et 1970ndatel oli kokku kolm inflatsioonilainet. Üleüldiselt kipubki inflatsioon toimuma lainetena.

Stagflatsiooniline keskkond

Loomulikult on iga kriis veidi teistsuguse iseloomuga kui eelmine. Erinevalt 1970nendatest on tänasel päeval paljudes naftariikides USA sõjaväebaasid. Seega on sisuliselt välistatud, et araabiariigid kollektiivselt USA-d või teisi lääneriike sanktsioneerima hakkaks. Seetõttu ei ole arvatavasti ka oodata, et nafta hind vähem kui aastaga kolmekordistuks.

Sellegi poolest – kui nafta- ja gaasihinnad edasi tõusevad, toetab see teesi, et stagflatsiooniline keskkond, mida viimati nägime 1970ndatel, võib inflatsiooni kiirenedes süveneda.

Stagflatsioonilist keskkonda soodustavad ka rekordilised võlakoormad, rahvastiku vananemine, kasvavad kaitsekulutused ning deglobaliseerumine, mis vähendab globaalse majanduse efektiivsust ja hoiab hinnasurvet üleval.

Suuremas pildis võib see olla toorainete laiapõhjalisema hinnatõusu uus etapp. Erinevad toorained saavutasid oma hinnapõhjad aastatel 2018-2020. Esimese inflatsioonilaine (2021-22) ajal hakkasid toorained kiiresti kallinema, millele järgnes paar aastat kestnud langus. Pole välistatud, et inflatsiooni kiirenedes siseneme toorainete tsükli järgmisesse tõusufaasi. Seda nimetatakse ka toorainete supertsükliks.

Kui energiahinnad jäävad kõrgele ja geopoliitilised pinged püsivad, võib 2020ndatest kujuneda kümnend, mida tulevikus võrreldakse 1970ndatega – mõlema ühisnimetaja on stagflatsiooniline keskkond.

Mis asi on toorainete supertsükkel?