Tegelik põhjus, miks Föderaalreservi juhti vallandada tahetakse

18.07.2025
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

USA president Donald Trump nõuab, et Föderaalreservi juht Jerome Powell intressimäärasid langetaks. Kuna keskpank ei soovi intresse langetada, püüab Trump teda ametist kangutada.

“Ta on mentaalselt keskpärane inimene. Oma ametit arvestades on ta madala IQ-ga inimene,” ütles Trump Föderaalreservi juhi kohta. “Ma arvan, et ta on tegelikult väga rumal inimene.”

Trumpi jaoks seisneb probleem selles, et Powell ei soovi intressimäärasid langetada. Nimelt võivad Trumpi enda tollitariifid viia inflatsiooni uuesti üles. Trump soovib intresside langust peamiselt selleks, et vähendada tohutu riigivõla pealt makstavaid intresse. Intresside tõus on toonud kaasa USA valitsuse jaoks plahvatusliku intressimaksete kasvu.

Trump ei mõista aga seda, et Föderaalreserv ei saa fikseerida intressi, millega USA võlgu võtab. Seda otsustab tänasel päeval turg ning minu hinnangul on ebatõenäoline, et võlaintressid Fedi baasintressi langetamisel märkimisväärselt alla tulevad, nii nagu on juhtunud varasematel aastakümnetel. Maailma rahandus on muutumas erakordselt kiiresti ning varasemad mängureeglid enam ei kehti. Selgitan selle siin loos lahti.

Kuidas Powelli püütakse jõuga kangutada

Annan kõigepealt lühikese ülevaate sellest, mis toimub. USA president Donald Trump kohtus sellel nädalal suletud uste taga seadusandjatega, et arutada Föderaalreservi juhi Jerome Powelli vallandamist. Väidetavalt toetavad Powelli lahkumist ka seadusandjad. Olgu öeldud, et Föderaalreserv loodi 1913. aastal ning kunagi varem pole president keskpanga juhti vallandanud. Seaduse järgi on see võimalik vaid väga konkreetsetel juhtudel (näiteks seaduse rikkumine).

Tõsi küll, hilisemal pressikonverentsil selgitas Trump, et Powelli lahkumine on “äärmiselt ebatõenäoline” ja juhtub ainult siis, kui selgub, et Powell on toime pannud pettuse. Selline kõneviis pole Trumpi puhul üllatav, sest oleme ka varem näinud, kuidas president võib oma sõnumites 180 kraadise pöörde teha. Küllap sai ta aru, et seaduse raames ei saa ta seda otsust nii lihtsalt vastu võtta.

Nüüd on Trump ja seadusandjad hakanud kritiseerima Föderaalreservi peahoone renoveerimist, mis läks maksma 2,5 miljardit dollarit. Trumpi liitlane ning Juhtimise ja Eelarve Büroo juht Russell Vought on öelnud, et keskpanga juht on teinud selle projekti raames “jämedaid vigu” ning renoveerimine on osutunud 700 miljoni võrra kallimaks kui planeeriti. Tõenäoliselt püütakse ka seda kasutada ettekäändena Powell vallandamiseks.

Mängureeglid on muutunud

Viimastel aastakümnetel on loogika olnud lihtne – kui Föderaalreserv viib baasintressid alla, siis reeglina on langenud ka intress, millega USA valitsus turult laenu saab. Just seda Trump loodabki, sest juba sellel fiskaalaastal (2025) tõusevad riigi intressimaksed enam kui triljoni dollarini. Annualiseeritult jõudsid intressimaksed Föderaalreservi andmetel esimeses kvartalis 1,14 triljoni dollarini.

Tänavu moodustavad intressimaksed juba enam kui 18 protsenti valitsuse tuludest, mis on kõrgeim tase alates 1991. aastast. Minu hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et Fedi intressilangetused aitavad märkimisväärselt valitsuse intressikoormat leevendada.

Oluline on mõista, et Föderaalreserv ei kontrolli intressimäära, millega USA valitsus laenu saab. Selle määrab turg. Kui viimastel aastakümnetel on turg läinud keskpanga poliitikaga kaasa, siis nüüd on dünaamika muutunud. Sellest annavad aimu eelmisel aastal turul toimunud liikumised. Föderaalreserv langetas mullu intresse 1 protsendipunkti võrra. Samal ajal liikus USA 10aastaste võlakirjade tootlus hoopis 1 protsendipunkti võrra üles. See on erakordne, sest viimase poole sajandi jooksul pole taolist vastassuunalist liikumist toimunud. Selle kohta saab detailsema ülevaate allpool olevast videost:

Föderaalreservi intressikärped ei pruugi leevendust pakkuda

Trump on välja öelnud, et kui Föderaalreserv viib intressi 3 protsendipunkti võrra alla, siis saab ka USA valitsus samavõrra odavamalt turult laenu, säästes sellega sadu miljardeid dollareid. Viimased aastad aga näitavad, et tõenäoliselt see nii ei lähe. Vaadakem kas või seda, mis toimus eelmise aasta intressilangetuste ajal USA 10aastaste riigivõlakirjade intressiga:

Sellisel dünaamikal on mitmeid põhjuseid. Kõige olulisem ja suurem neist on see, et võlakirjaturu 40 aastat kestnud tõusutsükkel on läbi saanud ning riigivõlakirjade turud on alates 2020. aastast languses olnud. Nimelt said valitsused aastatel 1980-2020 aina madalama intressiga laenu võtta. Sisuliselt oli tegemist ponzi-skeemiga, kus vanu laene maksti tagasi uute laenudega, mis saadi odavamalt, samal ajal kogu aeg laenukoormat suurendades.

Keskpangad mängisid selles skeemis olulist rolli, ühelt poolt intresside langetamisega, teiselt poolt rahatrükiga, millega tõsteti kunstlikult võlakirjade hindu. Nüüd on see trend aga inflatsioonilise keskkonna ja jätkusuutmatutele tasemetele kerkinud eelarve puudujääkide tõttu pöördunud. Ühtlasi on see põhjuseks, miks massiivset võlakriisi, mille märgid on juba selgelt ilmnemas, pole võimalik enam keskpanga poliitikatega vältida.

Intressilangetused võivad tuua vastupidise efekti

Intresside edasine langetamine võib anda turule signaali, et keskpanga jaoks on valitsuse maksevõime ning kulutuste suurendamine olulisem kui inflatsiooni kontrolli all hoidmine. Sellisel juhul suruks turg inflatsiooni kiirenemise ootuses USA valitsuse intressikulud veelgi kõrgemale, sest investorid soovivad saada valitsusele laenates inflatsioonist kõrgemat tootlust.

Ajalugu on näidanud, et jätkusuutmatust võlakoormast vabanetakse lõpuks valuuta väärtust vähendades. Turud on seda teadvustama hakanud ning turg on reeglina targem kui valitsus või keskpank. Tulemusena on turud nüüd ennast intresside osas kehtestama hakanud. Selge näide pärineb aprillist, mil Trump otsustas kogu maailmale tariifid kehtestada. Majanduslanguse oht suurenes, mis on traditsiooniliselt suunanud investorid USA riigivõlakirjadesse. Turg käitus aga vastupidiselt, võlakirjaturul toimus hoopis aastakümnete üks suurimaid langusi, mis viis intressid üles. Selle kohta saab rohkem teada sellest videost:

Trump ja USA valitsus ning Föderaalreserv on sattunud kahvlisse. Keskpank on kaotamas kontrolli intressimäärade üle. USA valitsus on kaotamas plahvatuslikult tõusnud intressimaksete tõttu kontrolli eelarve üle. Muski lahkumine ning Trumpi uus maksuseadus süvendavad probleemi. Trumpi ja seadusandjate püüdlused Powell ametist kangutada näitavad, et elevanti toas ei soovita näha ning vastutust eelarve osas püütakse panna keskpanga õlgadele.

Turud on aga ohjad juba enda kätte haaranud. Võimalik, et varsti hakatakse süüdlastena nägema ka turge endeid, mis võib omakorda viia kapitalikontrollini. See tähendaks, et dollar kaotaks oma reservvaluuta staatuse erakordselt kiiresti. Nagu tuntud makroanalüütik Lyn Alden ütleb: seda rongi ei peata enam miski.

Valitsusest sõltumatu rahaloome

Föderaalreserv loodi 1913. aastal ning sellest ajast alates on keskpanga näol olnud tegemist valitsusest sõltumatu institutsiooniga, kellele on antud rahaloome õigus. Samuti reguleerib keskpank baasintressimäärasid ehk seda, milline on üldine intressitase (nende poolt loodud raha hind) majanduses. Mõlemad hoovad annavad keskpangale tohutu võimu mõjutada nii finantsvarade hindasid kui majanduse suunda tervikuna.

USA ajaloos on varasemalt olnud mitmeid keskpanku, mis ei jäänud poliitilise vastuseisu tõttu kauaks püsima. Keskpankade nõnda suurt võimu pole mitte alati peetud demokraatilikuks ja põhiseaduslikuks.

Keskpanga suurema võimu pooldajad ütlevad, et see aitab stabiliseerida pangandust ning suuremate kriiside ajal rahaloome abil süsteemis tekkivaid auke lappida. Samas oleme näinud, kuidas Föderaalreserv ja teised keskpangad on kehvade otsustega neid samu kriise ise tekitanud. Näiteks mängisid keskpangad suurt rolli 2008. aasta finantskriisi tekkes, sest intressimäärasid hoiti enne seda kunstlikult madalal, mis soodustas kõrge riskiga laenamist kinnisvarasektoris. Üldiselt võib öelda, et saabuva võlakriisi üheks peamiseks põhjuseks on just keskpankade viimaste kümnendite rahapoliitika.