Keskpangad hakkavad tegema veelgi suuremaid vigu

21.12.2022
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Keskpankurite elu muutub järgnevatel aastatel likviidsus- ja majanduskriisi ohu tõttu väga raskeks. Arvatavasti on ka edaspidi oodata rahapoliitiliselt suuri vigu, mis hakkavad majanduse loomulikku toimimist järjest enam mõjutama.

Euroopa Keskpank otsustas detsembri keskpaigas, et tõstab baasintressimäära veel 0,5 protsendipunkti võrra, 2,5 protsendini. Viimasel ajal on spekuleeritud, et keskpank otsustab majanduslanguse kartuses intresside tõstmist aeglustada või lõpetada. Keskpanga juht Christine Lagarde lükkas kõik need spekulatsioonid ümber.

“Kõik, kes arvavad, et Euroopa Keskpank on jõudnud pöördepunkti, eksivad,” ütles Lagarde. “Me tõstame intressimäärasid mingi aja jooksul igal kohtumisel 0,5 protsendipunkti võrra.”

Euroopa Keskpank otsustas ka inflatsiooni prognoose tõsta. Kui varem arvati, et järgmine ja ülejärgmine aasta saab inflatsioon olema vastavalt 5,5 ja 2,3 protsenti, siis nüüd tõsteti need numbrid 6,3 ja 3,4 protsendi peale. Enam ei oodata, et inflatsioon niipea nende 2protsendilise eesmärgini langeb.

Keskpankade prognoosid inflatsiooni osas ei ole aga väga suure väärtusega. Viimase kahe aasta jooksul on järjekindlalt inflatsiooni alahinnatud. Mõne aasta perspektiivis on inflatsiooni prognoosimine muutunud veelgi raskemaks ja on oodata, et keskpangad jätkavad suurte vigade tegemist. Miks see nii on?

Finantsturge ja majandust ähvardab likviidsuskriis

Intresside nõnda järsk tõstmine võib kaasa tuua likviidsuskriisi. Mis on likviidsus? See näitab majandussubjekti maksevõimekust ehk seda, milline on tema võimekus täita olemasolevaid kohustusi. Väga likviidne vara on näiteks sularaha, sest seda saab lihtsalt ja kiirelt kasutada laenu maksmiseks.

Likviidsus on mõnevõrra illusoorne kontseptsioon. Buumi ajal tunduvad finantsturud väga likviidsed. Krahhi ajal muutub see aga kiiresti. Öeldakse, et likviidsus on nagu argpüks – kui midagi hakkab nihu minema, siis likviidsus on esimene, kes plehku paneb.

Järsku puudust likviidsusest nimetatakse likviidsuskriisiks. See juhtub ajal, mil ettevõtetel, finantsinstitutsioonidel ja investoritel tekib samaaegselt olukord, kus neil ei ole kohustuste täitmiseks piisavalt raha. Sellises olukorras tõuseb nõudlus likviidsuse järele järsult, aga selle pakkumine langeb.

Likviidsuskriis on väga ohtlik ja erakordne nähtus, mis kaasneb reeglina majanduskriisidega või tekitab neid. See võib krahhe süvendada või doominod kukkuma lükata. Näitena saab välja tuua Lehman Brothersi kokkukukkumise 2008. aastal.

Finantsturud on hapral pinnasel

Viimastel kümnenditel on finantsturgudel ja investorite seas tekkinud arusaam, et likviidsus ei saa probleem olema, sest keskpangad on rahatrüki, madalate intresside ja erinevate finantsiliste trikkide kaudu alati appi tõtanud. Nad on saanud loota selle peale, et keskpangad pakuvad alati likviidsust ning see päästab neid sisuliselt kõigist kehvadest investeerimisotsustest. Inflatsiooni tõttu on olukord muutunud.

Finantsturgude võimendus ning derivatiivide mass, ettevõtete ja avaliku sektori võlakoormad, kunstlikult paisutatud aktsiate hinnatasemed ja kõrgustesse tõusnud kinnisvarahinnad on kõik suuresti viimase 15 aasta lõdva rahapoliitika tulemus. Varade ostmiseks ning investeeringute tegemiseks on võetud massiliselt laene. Riigid on kasutanud odavat laenuraha paljuski ka jooksvate kulude katteks.

Intresside tõstmisel hakkavad need kehvad investeerimisotsused ning kapitalipaigutused esile kerkima. See võib avalduda näiteks mõne läänemaailma riigi või tähtsa finantsinstitutsiooni makseraskuste kaudu.

Kogu majanduse võimenduse ulatust näitavad ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) detsembri alguses avaldatud andmed. Maailma võlatase langes 2021. aastal eelneva aastaga võrreldes küll 10 protsendipunkti võrra, 247 protsendini sisemajanduse koguproduktist, aga püsib ajaloolisi numbreid võrreldes jätkuvalt väga kõrge. Peamiselt on võlatase langenud tänu inflatsioonile, mis on kunstlikult paisutanud SKP numbrit ning vähendanud seega suhtelist võla taset.

Selles kontekstis on intresside nõnda kiire tõstmine tulega mängimine. Oktoobris Ühendkuningriigis toimunu näitas selgelt, kuivõrd hapral pinnasel finantsturud on. Kuu ajaga järsult tõusnud Ühendkuningriigi riigivõlakirjade intressid tekitasid olukorra, kus liialt võimendust kasutanud pensionifondid sattusid lühiajaliste kohustuste täitmisel ning keskpank pidi appi tõttama. Kosmeetilise lappimiseta võinuks see kujuneda tõsiseks likviidsuskriisiks, mis oleks maailma finantsturgudel doominod kukkuma pannud.

Midagi murdub

On vaid aja küsimus, millal kõrgemate intresside tõttu finantssüsteemis midagi uuesti katki läheb. See toobki arvatavasti mingil kujul kaasa likviidsuskriisi, mis levib potentsiaalselt ka reaalmajandusse ning tekitab seal kriisi.

See oht teeb keskpankade elu väga raskeks. Tõenäoliselt püütakse sarnaselt Inglise Keskpangale ajutiste rahasüstidega finantssüsteemis tekkivaid mõrasid järjest kinni lappida. Lõputult ei saa see aga kesta, sest investorite ja üldsuse usaldus süsteemi vastu ei ole täielikult poliitikute kontrolli all. Kui eelmisel kümnendil võimaldas madal inflatsioon keskpankadel karistamatult tegutseda, siis nüüd kõnnitakse juba väga õhukesel jääl.

Kui asjad väljuvad aga kontrolli alt, tuleb rahapoliitikas teha jälle kannapööre – sarnaselt sellele, mida nägime 2020. aasta koroonakriisi ajal, kus intressimäärad viidi nulli ning hakati suures koguses raha trükkima. Rahatrükk tekitas järsu nõudluse kasvu, viis majandused tasakaalust välja ja tekitas kiire inflatsiooni.

Kui rahatrükk tõmmatakse likviidsus- ja majanduskriisi tõttu uuesti käima, näeme ajutist leevenemist, mis saab olema väga petlik. Poliitikud ja keskpankurid hakkavad uuesti rääkima, et majandusel läheb hästi ning olukord on kontrolli all.

Inflatsioon tuleb tsükliliselt tagasi

Sellele järgneb jällegi inflatsiooni järsk kiirenemine, mis sunnib keskpanku uuesti intresse tõstma. Selle põhjuseks saavad olema nii rahatrükk kui ka suuremad alustrendid, mis pikaajaliselt kõrget inflatsiooni toetavad.

Nendeks alustrendideks on toorainehindade supertsükli algus, deglobaliseerumine ja ülemaailmne tööjõupuudus. Lühemas perspektiivis mängivad inflatsiooni kujunemisel suurimat rolli aga keskpangad. Nad muudavad inflatsioonitempo sellel kümnendil rahapoliitika kaudu tsükliliseks. Midagi sarnast nägime ka 1970ndate suure inflatsiooni ajal.

Praeguseks oleme jõudnud faasi, kus inflatsioonitempo on aeglustumas. Inflatsiooni toetavate alustrendide tõttu saab see olema aga ajutine. Mingil hetkel on keskpangad sunnitud naasma ka lõdva rahapoliitika juurde.

Enne selle kümnendi algust on keskpangad rahapoliitikat teinud vastavalt 5-10 aastat kestvatele majandustsüklitele. Nüüd hakkavad rahapoliitikat kujundama keskpankade viimase 20 aasta jooksul tehtud vead, peamiselt üliodav laenuraha ja rahatrükiga kunstlikult paisutatud varahinnad.

See tähendab, et järgnevad majandustsüklid ei saa arvatavasti enam olema loomulikud. Need saavad olema lühiajalised ning hakkavad aina enam sõltuma keskpankade tegevusest.