"Made in China" ajastu lõpp (ja algus) - Lääs kaalub tootmise Hiinast väljatoomist

11.09.2020

USA suurpanga Bank of America (BOA) analüütikud viisid läbi põhjaliku uurimuse Lääne ettevõtete tootmisüksuste Hiinast tagasikolimise plaanidest. Uurimuses hinnati tehaste võimaliku “repatrieerimise” tõenäosust, hinda ja ajakava. Arvutuste kohaselt võtaks Lääne kontsernidel Hiinas paikneva tootmise koju toomine hinnanguliselt 5 aastat ning läheks maksma triljon (1000 miljardit) USA dollarit.

Uurimusest nähtus, et COVID-19 pandeemia ei olnud tootmise Hiinast tagasitoomise protsesside algatajaks, vaid toimis katalüsaatorina mitu aastat varem idanema hakanud plaanidele. BOA poolt läbi viidud uuringud tuvastasid, et mitmed Lääne ettevõtted olid kavandamas Hiinas paiknevate tootmisüksuste tagasitoomist kodumaale või kodumaa lähedusse juba enne koroonaviirusest põhjustatud kriisi. Seda suuresti tänu USA poolt vallandatud tollisõjale ning kasvavatele geopoliitilistele pingetele Hiina ja Lääne vahel.

Raportis esitatud andmete kohaselt on 80% maailma tootmissektoritest viimase poole aasta jooksul kogenud tarneahelate häireid, mis omakorda tingis 75% sektorite puhul vajaduse laiendada ja kiirendada tootmisüksuste ümberpaigutamise programme. Tootmise Hiinast väljakolimine läheks Lääne konglomeraatidele maksma mitte üksnes triljon dollarit fikseeritud kuluna, vaid ka keskmiselt 0,7% langust omakapitali tootluse määralt.

Suurkorporatsioonide soov tuua tootmisahelad kodule lähemale on tingitud mitmetest faktoritest, milledest peamised on julgeolekupoliitilised kaalutlused, kasvav riiklik protektsionism, intensiivsemaks muutuvad kaubandussõjad, kliimamuutus ning tootmisprotsesside automatiseerimise kiirenev areng.

Uurimus näitas muuhulgas, et 67% rahvusvaheliste investeerimisfondide halduritest arvas, et COVIDi järgse globaalmajanduse domineerivaks tunnusjooneks saab olema tootmisvõimsuste taas-lokaliseerimine kas kodumaale või geograafiliselt ja poliitiliselt lähematesse riikidesse. Lisaks omakapitali tootluse oodatavale langusele prognoosivad finantseksperdid Hiinast tootmist väljakolivate ettevõtete likviidsete varade tootlikkuse määra langust keskmiselt 1,1%.

Tootmise Hiinast tagasitoomine poliitilistel ja julgeoleku kaalutlustel on ekspertide hinnangul küll kulukas, ent teostatav. Peamine võte mille abil Lääne tööstuskontsernid plaanivad Hiinast tootmise tagasi toomise kulusid kompenseerida on tootmisprotsesside automatiseerituse/robotiseerituse taseme tõstmine.

Meetmed mida valitsused plaanivad tehaste kodumaale tagasitoomiseks rakendada hõlmavad maksusoodustusi ja subsideeritud laene. Sellised mehhanismid on juba välja kuulutatud USA, Euroopa, Jaapani ja Taiwani valitsuste poolt.

Sektorid mis ümberpaiknemisest kõige enam puudutatud saavad on elektroonika, tööstusmasinate ja ehitusmasinate tootmine.

Analüütikute hinnangul ei ole tootmisvõimekuste Hiinast tagasitoomise protsesse võimalik kiirendada mitte niivõrd tariifipoliitika abil, kuivõrd majandusliku loogika enese alusel, mis võimaldaks pärast esialgseid subsiidiume toota Ameerikas ja Euroopas automatiseeritult soodsamalt kui tänapäeval Hiina tootmisklastrites (suhteliselt) odavama tööjõu abil.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Maailma majanduses hetkel kehtiv “tööjaotus”, kus globaalseid finantskapitali liikumisi kontrollib valdavalt Lääs, samas kui tootmisgeograafia on paigutunud põhiosas Hiinasse, hakkas välja kujunema 1980ndate alguses ning oli esile kutsutud Lääne poliitilis-majandusliku eliidi geopoliitiliste ja majanduslike motiivide ühtelangemisest Hiina suunal.

Külma sõja haripunktil, mil esmatähtsaks eesmärgiks oli NSV Liidu seljatamine, paistis väljavaade Hiina industrialiseerimisest tänapäevaste, ent vähest sõjalist kasutegurit omavate tootmistehnoloogiate abil atraktiivne. Seda nii majanduslikus, poliitilises kui julgeolekualases võtmes.

Hiina distsiplineeritud, tööka ja vähenõudliku populatsiooni rakendamine Lääne ettevõtete odavtööjõu “armeena” tõi kaasa paralleelselt mitu soovitud tagajärge. Lääne tööstusettevõtete kasumite kasvu, tarbekaupade hinnalanguse ning NSV Liidu ja Hiina vahelise ideoloogilise lõhe süvenemise. “Win-win” olukord terendas nii Läänele kui Hiinale ning seda nii geopoliitilises kui geoökonoomilises dimensioonis.

Hiina majanduslik ja militaarne jõud oli Deng Xiaopingi poolt käivitatud majandusreformide käivitamise algfaasis sedavõrd tagasihoidlik, et mõte miljardiriigi majanduslikust ülemvõimust Lääne investeeringute ja tehnoloogiasiirete toel kuulus parimal juhul futuroloogiliste visioonide valdkonda. 1980. aastal küündis Hiina SKT vaevalt 10%-ni USA vastavast näitajast ning riigi tööstuslik ja tehnoloogiline tase oli Läänest kvalitatiivselt 30-50 aastat maas. “Alanduste sajand” oli üle tuhande aasta planeedi suurimaks majanduseks olnud Hiina muutnud (väikese ja vähevõimeka) tuumaarsenaliga kolmanda maailma riigiks. Lääs ei tunnetanud Hiinas ei rivaali ega ohtu ning 80ndad ja 90ndad kujutasid endast Hiina majanduskasvu esimest vaatust – rekordiliste kasvunumbritega kuid väga madalalt baasilt.

Kui Hiina 2001. aastal USA eestvedamisel Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks sai, liikus tootmistehnoloogiate Hiinasse siirdamise protsess uuele kvalitatiivsele tasemele. Tekstiilitööstuse ja madala tehnoloogilise sisendiga tarbekaupade tootmisele järgnes tehnoloogiliselt oluliselt intensiivsema tasemega tööstuse kolimine Hiinasse. See protsess mõjus eriti rängalt USA kõrgelt kvalifitseeritud tööstustöölistele, kes kaotasid ajavahemikus 2001-2020 tööstuse Hiinasse kolimise tulemusena 3,7 miljonit töökohta.

Välisinvesteeringud Hiinasse plahvatasid 1991-2016 perioodil 2 miljardilt dollarilt 196 miljardini aastas, kusjuures enamike investeeringute sihtotstarbeks oli Läänes likvideeritud tööstusliku tootmise ümberkolimine Hiinasse. Deindustrialiseeruvasse Läände on tänaseks päevaks alles jäänud peamiselt kõige kõrgema lisaväärtusega monopoolne tootmine (mikroelektroonika, aerokosmose tehnoloogiad, tööstusrobotite tootmine, jms), kõrge brand equity ning kasumimarginaalidega tasemega luksuskaupade tootmine (500 EUR päikeseprillide omahind on 5-10 EUR) ning sellised sektorid, mis hõlmavad sõjaliselt relevantseid tehnoloogiaid kätkevaid tootmisprotsesse ning erialateadmisi.

Hiina industrialiseerimise ja moderniseerimise kiirus oli aga pretsedenditu ning tõi kaasa suurriikide ajaloo kiireima majanduskasvu, jättes varju nii Ühendkuningriigi, Saksamaa kui ka Ühendriikide majandusmootorite ekspansioonide hiilgeajad 19. ja 20. sajandil.

Numbrid kõnelevad iseenda eest. 1980 moodustas Hiina siseriiklik kogutoodang 10% USA ja 2% maailma kogutoodangust. 2019 oli Hiina SKT kasvanud vastavalt 65% ja 18%ni USA ja planeedi SKT tasemest. Reaalset ostujõudu arvestades möödus Hiina USAst ning Euroopa Liidust maailma suurima majandusena juba 2014-2015 aastal.

USA ja Hiina siseriiklik kogutoodang 1980-2020 perioodil (st. Hiina SKT konverteeritakse jüaanist USA dollari näitajasse maailma valuutaturguidel kehtiva kursi alusel siseriiklikke hinnatasemeid arvesse võtmata)

Hiina ja USA kogutoodangud 1980-2020 perioodil ostujõu pariteedi faktorit arvesse võttes. Hiina kogutoodangut mõõdetakse võttes arvesse riikide erinevaid hinnatasemeid ehk siis kui suur oleks Hiina SKT USAs kehtivate hindade alusel.   

1980ndatel Hiina eri majandustsoonide hulka arvatud Shenzheni linn on kasvanud 40 aasta jooksul kalurikülast maailma elektroonikatööstuse keskuseks, mille allhankest sõltub tänapäeval suur osa Lääne elektroonikatööstusest.

Viimase 40 aasta jooksul on majandusvõimu tasakaal Lääne ja Ida teljel tundmatuseni muutunud. Napoleoni ennustus “uinunud” Hiinast, mis ärgates maailma raputab on tööstuslikus mõttes juba teostunud, ent globaalse kõrgtehnoloogilise tootmise, rahanduse ja geopoliitika sfääris alles algusfaasis.

Globaalne majandussüsteem on tänaseks jõudnud paradoksaalsesse olukorda. Hiina on kahe inimpõlve vältel saanud hakkama inimkonna ajaloo suurima majanduskasvuga ning ehitanud ülesse tööstusmasina, mille võimsus ületab Ühendriikide, Jaapani ja Saksamaa industriaalse koondpotentsiaali. Samas maailma virtuaalrikkust ehk rahaturge valitseb jätkuvalt Lääs. Eeskätt aga Ühendriigid, mille (finants)kapitaliturg on endiselt maailma suurim ning mis kontrollib maailma reservvaluutaks olevat dollarit, mis moodustab üle 60% maailma keskpankade reservidest. See on riikide strateegiline reservvara, mida USA võib kujundlikult väljendudes “nupuvajutusega” konfiskeerida. Mis veelgi olulisem, “dollarihegemoonia” võimaldab Ühendriikidel külmutada kinni umbes 80% maailma tööstustootmisest, mis kasutavad tootmisahelates vähemalt mingis punktis USA dollarit. Kuigi USA kaotas 1949 tuumamonopoli, on rahanduslik “tuumarelv” endiselt Ühendriikide monopol ja seda senikaua kuni dollar püsib de facto maailma reservvaluutana.

Kui finantsturgudel domineerib maailmas endiselt veel Lääs, siis reaaltööstuslikus mõttes on jõudude vahekord Hiina kasuks, sest maailma tootmisahelad on tänaseks päevaks samaväärselt sõltuvad Hiina komponentidest kui USA dollarist. Globaalses mõõduvõtus USA ja Hiina vahel asetatakse maailma riike üha enam valiku ette – kas meie või nemad. Ultimaatumi esitajaks on seni olnud eranditult Washington ning valiku iseloom kätkeb endas nii majanduslikke, poliitilisi kui julgeolekualaseid dimensioone.

Hetkeseisuga ei ole Hiina veel ühtegi riiki survestanud USAga majanduslikest, poliitilistest või julgeolekulastest suhtest loobuma. Võimalus selleks on Pekingil tänaseks juba olemas ning pole üldsegi kindel kas enamus riike valiksid USA finantssanktsioonide vältimiseks Hiina turgudest ja tootmissisenditest loobumise või mitte.

Lääne globaalse finantsülemvõimu murdmisel saab võtmeküsimuseks olema see kas ja kui kiiresti suudab Hiina luua alternatiivi dollarile, mis on maailma peamise reservvaluutana käibinud juba 1944. aastast alates. Eeldused dollari ainuvõimu kukutamiseks on Hiinal maailma suurima kaubandus- ja tööstusriigina juba olemas.

Tänaseks päevaks 40 aastat vastastikku kasulikuks osutunud sümbiootiline suhe Hiina ja Lääne majanduste vahel on ammendumas. Mudel mis vabastas 800 miljonit hiinlast vaesusest ei suuda garanteerida, et suhtelisele eelisele (st. odavale tööjõule) ja ekspordile tuginev majandusmudel hiinlased sajandi keskpaigaks ka Lääne mõõdupuuga mõõdetuna rikkaks teeb.

Vabanemaks “keskmise sissetulekuga riigi” lõksust on Peking otsustanud orienteerida majandusringlus üha enam siseturgudele ning kõige kõrgema lisaväärtusega hüviste täisautonoomsele tootmisele. Rollitäide Euroopa, USA ja Jaapani ettevõtete hiiglasliku, ent keskmise-kõrge tehnoloogia tasemega montaažitšehhina on läbi saamas.

2015. aastal väljakuulutatud “Made in China 2025” programm näeb ette Hiina majanduse uuele tasemele viimist eriti tehnoloogiaintensiivsemate sektorite arendamise teel. Eesmärgiks on jõuda Läänele järgi informatsioonitehnoloogias, robootikas, materjaliteaduses, aeronautikas, farmakoloogias, kosmosetööstuses, rohelises energias. Mis peamine, Hiina plaanib omandada võime toota kõiki võtmekomponente ja materjale siseriiklikult 40% ulatuses 2020. aastaks ning 70% ulatuses 2025. aastaks.

“Made in China 2025” strateegia markeerib seega Hiina allhanke maa rollist väljumise algust teel eneseküllasusele. Peking on seadnud eesmärgiks muuta Hiina mitte üksnes “esimese maailma” jõukuse tasemega ühiskonnaks, vaid ka Läänest maksimaalselt sõltumatuks tööstuslik-tehnoloogiliste protsesside valdajaks tootmistsükli kõikides faasides.

Ülaltoodust tulenevalt on ootuspärane, et Lääne suurettevõtted on hakanud üha enam mõtlema Hiinas asjade kokkupakkimisele, kuna koostöö jätkamine kehtiva mudeli alusel on nii majanduslikult kui geopoliitiliselt jätkusuutmatu.

40 aastaga kokkupõimunud majanduste lahkukasvamine ei toimu siiski üleöö ja võtab kõikide eelduste kohaselt kordades rohkem aega kui Bank of America spetsialistide poolt välja pakutud 5 aastat. Hetkel tegutseb Hiinas üle 70 000 USA ettevõtte, mille käive on orienteeruvalt 700-900 miljardit dollarit. General Motors müüb rohkem autosid Hiinas kui Ühendriikides ning Apple’i suurim turg pärast Ühendriike asub Hiinas. Analoogne situatsioon eksisteerib Euroopa ja Hiina ettevõtete vahel. Muusika on küll aeglustumas, ent mitte veel peatunud ning pillide kotti panemiseni on veel aega. Kuid maailmamajanduse põhiolemus on geopoliitiliste mõjurite tõttu sisenemas uude epohhi.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.