Majanduse suurim risk on valitsuste tekitatud stagflatsioon, mitte nafta

18.03.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Sõja venimine võib energiat importivate riikide majandused langema panna. Kui valitsused reageerivad sellele rahatrüki ja kulutuste kasvuga, näeme me stagflatsiooni ehk samaaegselt nii kõrget inflatsiooni kui ka majanduse jahtumist, kirjutab ökonomist Daniel Lacalle oma blogis.

Daniel Lacalle on Hispaania majandusteadlane ja Tressis Gestioni peaökonomist, kes on kirjutanud mitu raamatut energiamajanduse ja rahanduse teemadel. Ta on tuntud oma sõltumatu ja sageli vastuvoolu ujuva vaatenurga poolest. Allpool avaldame tema värske arvamusartikli Iraani sõja energiamajanduslikest tagajärgedest.

Naftaturu tulevikuhinnad viitavad sellele, et investorite arvates saab praegune globaalne energiašokk olema lühiajaline. 2026. aasta detsembri futuuride järgi peaks nafta hind langema aasta lõpuks alla 80 dollari barrelist. Turud arvestavad hindadesse lühikest sõda ning usuvad, et mõju nafta pakkumisele saab olema lühiajaline. Energiat importivate majanduste jaoks saavad mõjud aga olema praktiliselt kohesed.

Halvimal juhul toob Iraani sõjast tulenev energiašokk kogu maailma majandusse stagflatsioonilise surve. Enim saavad olema mõjutatud need riigid, kes ei ole suutnud oma energia tarneahelaid pärast 2022. aasta energiakriisi tugevdada. Näiteks Euroopa Liidu majanduskasv on jätkuvalt madal ning regioon on ka energiašokkidele avatud.

Isegi kui konflikt saab olema lühiajaline, siis Hormuzi väina sulgemine ja tootmise vähenemine on kogu ülepakkumise naftaturult eemaldanud. Kui enne sõda ületas päevane pakkumine nõudlust 4 miljoni barreli võrra, siis nüüd on turg juba jooksvas puudujäägis (kogu maailma nafta nõudlus on umbes 101-102 miljonit barrelit päevas).

Hormuzi väina läbib peaaegu 25 protsenti kogu maailma naftaekspordist ning suur osa veeldatud maagaasist (LNG). Seetõttu on tegemist ka maailma ühe kõige tundlikuma energeetika transporditeega. Olgu öeldud, et 80 protsenti väina läbivast energiast liigub Aasiasse, peamiselt Hiinasse. Lähis-Ida konflikti tõttu on Hiina valitsus lõpetanud kõigi rafineeritud naftatoodete ekspordi. Sellega püütakse vältida puudujääki koduturul.

Nafta hind pole veel väga kõrgel

Tasub meelde tuletada, et praegu pole 100-dollarine naftahind sama, mis oli 100-dollarine naftahind 2008. aastal. Inflatsiooniga korrigeeritult oleks see praegu 190 dollarit barrelist.

OPECi (naftat eksportivate riikide liit) väliste riikide toodang on samuti oluline muutuja, sest see on alates 2008. aastast märkimisväärselt suurenenud. Tänu sellele on turg olnud vaatamata tõusvatele hindadele stabiilne. Praegune energiašokk on USA jaoks 2008. aastaga võrreldes täiesti erinev.

2008. aastal ulatus USA naftatoodang 5 miljoni barrelini päevas. Tänaseks on USAst saanud maailma suurim naftatootja – kokku toodavad ameeriklased 13,7 miljonit barrelit päevas.

Maagaasi toodang on Ühendriikides võrreldes 2008. aastaga kahekordistunud. 2008. aastal toodeti 56 miljonit kuupjalga. Tänavu jõuab tootmismaht prognooside kohaselt 106 miljoni kuupjalani. Maagaasi osas katab USA sellega ära kogu oma sisetarbimise ja on seega sõltumatu.

Kui lisada juurde Mehhiko ja Kanada nafta tootmismahud, siis nafta osas on kogu Põhja-Ameerika samuti sisuliselt sõltumatu.

Energiašokk suurendab koheselt kütusehindu

Kuigi erinevused varasema ajalooga on suured, siis energiašokk suurendab koheselt kütusehindu, aga tõstab ka elektri, kütte, plastiku, kemikaalide ja teiste toodete hindu, mis sõltuvad petrokemikaalidest.

Need kaudsed hinnaefektid võivad kiiresti jõuda tarbija- ja tootjahindade inflatsiooni. Isegi siis, kui teistes valdkondades on hinnakasv aeglustumas.

Kütusehindade tõus lööb kõige tugevamalt energiat importivate regioonide pihta. Nendeks regioonideks on Euroopa Liit, Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, India ja osaliselt ka Ladina-Ameerika. Paljudes nendes piirkondades on inflatsioonilised jõud olnud püsivad. Selle on omakorda tekitanud valitsuste kontrollimatu kulutamine ning rahatrükk.

Riikides nagu Pakistan, kes sõltuvad suuresti veeldatud maagaasi impordist, võib energiašokk tekitada suure jooksevkonto puudujäägi ja valuuta odavnemise. Võidakse kehtestada isegi talongimajandus ja seada energia tarbimisele individuaalsed piirangud.

Praegu on paljudel arenevatel riikidel jätkuvalt suured dollarivarud, aga mitte piisavad, et energiakriisi mõju kohalike valuutade ostujõule tasandada.

Valitsused võivad tekitada stagflatsiooni

Kui valitsused püüavad energiakriisiga “võidelda” ning hakkavad kulutusi ja subsiidiume suurendama (see on sama, mis raha trükkimine), siis on makroökonoomika efektiks stagflatsioon – kõrge inflatsioon samaaegselt nõrga või olematu majanduskasvuga.

Inflatsiooni puhul ei ole kõige suuremaks riskiks see, mis juhtub energiahindadega. Suurim risk on valitsused, kes võivad otsustada sõja mõjude tõttu veelgi rohkem kulutada ja raha trükkida.

Globaalse majanduse jaoks on kõige suurem risk, et keskpangad otsustavad energiahindade järsu tõusu tõttu intressimäärasid tõsta. Intresside tõstmine peatab investeeringud, tarbimise ja töökohtade loomise. Kõrgemad intressid ei langeta aga energiahindu, mis tõusevad hoopis välise, geopoliitilise faktori tõttu.

Kui sõda jääb venima, siis võidakse globaalse majanduse kasvuprognoose veelgi langetada. Rahvusvaheline Valuutafond prognoosib, et globaalne kasv aeglustub 3 protsendini või alla selle. Iraaniga seotud šokk võib finantsolukorda veelgi kitsendada.

Pikem sõda võib viia energiat importivad riigid majanduslangusesse. See leviks doominona ka teistesse riikidesse. Energiat eksportivad riigid saavad küll kõrgematest hindadest kasu, kuid see ei tasanda energiat importivate majanduste negatiivset mõju.

Nagu alati, siis on ka praegu suurim risk poliitiliste vigade kuhjumine.

Arenenud riikide valitsustel võib tekkida kiusatus kulutada ja printida, ignoreerides oma piiratud rahanduslikku manööverdamisruumi ning koroonakriisi järel tekitatud inflatsiooni. Valitsused võivad eelarvete puudujääke veelgi suurendada ning keskpangad võivad teha samu vigu, mida nad tegid aastatel 2021-2024. Toona tehti suuri vigu eelkõige intressimäärade osas.

Stagflatsioon ei ole kõige tõenäolisem tulemus, aga kui see tuleb, siis saavad selle põhjuseks olema keskpankade ja valitsuste vead.