Majanduse suurim risk on valitsuste tekitatud stagflatsioon, mitte nafta

18.03.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Sõja venimine võib energiat importivate riikide majandused langema panna. Kui valitsused reageerivad sellele rahatrüki ja kulutuste kasvuga, näeme me stagflatsiooni ehk samaaegselt nii kõrget inflatsiooni kui ka majanduse jahtumist, kirjutab ökonomist Daniel Lacalle oma blogis.

Daniel Lacalle on Hispaania majandusteadlane ja Tressis Gestioni peaökonomist, kes on kirjutanud mitu raamatut energiamajanduse ja rahanduse kohta. Ta on tuntud oma sõltumatu ja sageli vastuvoolu ujuva vaatenurga poolest. Allpool avaldame tema värske arvamusartikli Iraani sõja energiamajanduslikest tagajärgedest.

Naftaturu tulevikuhinnad viitavad sellele, et investorite arvates saab praegune globaalne energiašokk olema lühiajaline. 2026. aasta detsembri futuuride järgi peaks nafta hind langema aasta lõpuks alla 80 dollari barrelist. Turud arvestavad hindadesse lühikest sõda ning usuvad, et mõju pakkumisele saab olema lühiajaline. Aga energiat importivate majanduste jaoks saavad mõjud olema praktiliselt kohesed.

Iraani sõjast tulenev energiašokk toob halvimal juhul kogu maailma majandusse stagflatsioonilise surve. Eriti majandustesse, kes ei ole suutnud oma energia tarneahelaid pärast 2022. aasta energiakriisi tugevdada. Euroopa Liidu majanduskasv on jätkuvalt madal ning regioon on energiašokkidele avatud.

Isegi kui konflikt saab olema lühiajaline, siis Hormuzi väina sulgemine ja tootmise vähenemine on kogu ülepakkumise naftaturult eemaldanud. Kui enne sõda oli ületas päevane pakkumine nõudlust 4 miljoni barreliga, siis nüüd on turg juba puudujäägis (kogu maailma nafta nõudlus on umbes 101-102 miljonit barrelit päevas).

Hormuzi väina läbib peaaegu 25 protsenti naftaekspordist ning suur osa veeldatud maagaasist (LNG). Selle tõttu on tegemist maailma kõige tundlikuma energia transporditeega. Samas –  80 protsenti väina läbivast energiast läheb Aasiasse, peamiselt Hiinasse. Selle tõttu on Hiina valitsus lõpetanud kõigi rafineeritud naftatoodete ekspordi, millega püütakse vältida puudujääki koduturul.

Nafta hind pole veel väga kõrgel

Tasub meelde tuletada, et praegu pole 100 dollarine naftahind sama, mis see oli 2008. aastal. Inflatsiooniga arvestades oleks see praegu 190 dollarit barrelist.

OPECi (naftat eksportivate riikide liit) väliste riikide toodang on samuti oluline muutuja, sest see on alates 2008. aastast märkimisväärselt suurenenud. Tänu sellele on turg olnud vaatamata tõusvatele hindadele stabiilne. Praegune energiašokk on USA jaoks 2008. aastaga võrreldes täiesti erinev.

2008. aastal ulatus USA naftatoodang 5 miljoni barrelini päevas. Tänaseks on USAst saanud maailma suurim naftatootja – kokku toodavad nad 13,7 miljonit barrelit päevas. Maagaasi toodang on võrreldes 2008. aastaga kahekordistunud.

Maagaasi tootmine ulatus USAs 2008. aastal 56 miljoni kuupjalani. Tänavu jõuab see prognooside kohaselt 106 miljoni kuupjalani. Maagaasi osas katab USA kogu oma tarbimise ära ja on sõltumatu. Kui lisada juurde Mehhiko ja Kanada tootmine, siis nafta osas on Põhja-Ameerika samuti sisuliselt sõltumatu.

Energiašokk suurendab koheselt kütusehindu

Kuigi erinevused varasemate juhtumitega on suured, siis energiašokk suurendab koheselt kütusehindu, aga tõstab ka elektri, kütte, plastiku, kemikaalide ja teiste toodete hindu, mis sõltuvad petrokemikaalidest.

Need kaudsed hinnaefektid võivad kiiresti jõuda tarbija- ja tootjahindade inflatsiooni. Isegi siis, kui teistes valdkondades on hinnakasv aeglustumas.

Kütusehindade tõus lööb kõige tugevamalt energiat importivaid regioone. Nendeks regioonideks on Euroopa Liit, Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, India ja osaliselt ka Ladina-Ameerika. Paljudes nendes piirkondades on inflatsioonilised jõud olnud püsivad, mille on tekitanud eelkõige valitsuste kontrollimatu kulutamine ning rahatrükk.

Riikides nagu Pakistan, kes sõltuvad suuresti veeldatud maagaasi impordist, võib energiašokk tekitada suure jooksevkonto puudujäägi ja valuuta odavnemise. Võidakse kehtestada isegi talongimajandus ehk energia tarbimisele seatakse individuaalsed piirangud.

Praegu on paljudel arenevatel riikidel jätkuvalt suured dollarivarud, aga neid ei ole piisavalt, et energiakriisi mõju nende valuutade ostujõule tasandada.

Valitsused võivad tekitada stagflatsiooni

Kui valitsused püüavad energiakriisiga “võidelda” ning hakkavad kulutusi ja subsiidiume suurendama (see on sama, mis raha trükkimine), siis on makroökonoomika efektiks stagflatsioon – kõrge inflatsioon, aga nõrk või olematu majanduskasv.

Inflatsiooni puhul ei ole kõige suurem risk see, mis juhtub energiahindadega. Suurim risk on valitsused, sest nad võivad otsustada sõja mõjude tõttu veelgi rohkem kulutada ja raha trükkida.

Globaalse majanduse jaoks on kõige suurem risk võimalus, et keskpangad otsustavad energiahindade järsu tõusu tõttu intressimäärasid tõsta. Intresside tõstmine peatab investeeringud, tarbimise ja töökohtade loomise. Ja need intressid ei langeta energiahindu, mis tõusevad hoopis välise, geopoliitilise faktori tõttu.

Kui sõda jääb venima, siis võidakse globaalse majanduse kasvuprognoose veelgi vähendada. Rahvusvaheline Valuutafond prognoosib, et globaalne kasv aeglustub 3 protsendini või alla selle. Ja Iraaniga seotud šokk võib finantsolukorda kitsendada.

Pikem sõda võib viia energiat importivad riigid majanduslangusesse, mis leviks doominona ka teistesse riikidesse. Samal ajal saavad energiat eksportivad riigid kõrgematest hindadest kasu, aga see ei tasanda energiat importivate majanduste negatiivset mõju.

Nagu alati, siis ka praegu on suurim risk poliitiliste vigade kuhjumine.

Arenenud riikide valitsustel võib tekkida kiusatus kulutada ja printida, ignoreerides oma piiratud rahanduslikku manööverdamisruumi ning koroonakriisi järel tekitatud inflatsiooni. Valitsused võivad eelarvete puudujääke veelgi suurendada ning keskpangad võivad teha samu vigu, mida nad tegid aastatel 2021-2024. Toona tegid nad intressimäärade osas suuri vigu.

Stagflatsioon ei ole kõige tõenäolisem tulemus, aga kui see tuleb, siis saavad selle põhjuseks olema keskpankade ja valitsuste tehtud vead.