Valitsused saaks raha korda teha. Aga miks nad seda ei tee?

03.02.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Valitsuste ja keskpankade poliitikad konfiskeerivad inflatsiooni kaudu keskklassi jõukust ning sellest saavad kasu vaid käputäis inimesi, kirjutab ökonomist ja fondijuht Daniel Lacalle oma blogis.

Jaapani jeeni kurss langes USA dollari suhtes äsja 40 aasta madalpunkti. Hakati rääkima võimalikust sekkumisest, et peatada jeeni langus. Jeeni ja kõigi teiste fiat-valuutade kordategemine on lihtne – rakendada tuleb Austria koolkonna lähenemist.

See tähendab, et konstantne eelarve puudujääk tuleb kaotada ja valitsuse kulutuste monetiseerimine (rahatrükiga rahastamine) tuleb ära lõpetada. Samuti tuleks kehtestada konkreetsed, tagatud raha poliitikad, mis toetavad valuuta ostujõudu. Aitaks ka see, kui intresside kontrollimine lõpetatakse ning eelarve puudujääk viiakse täiesti nulli.

Aga tundub, et ükski valitsus ei soovi kulutamist kontrollida ja kunstlikku valuuta juurdeloomet peatada. Ka siis, kui nad teavad, et need otsused vähendaks finantskriiside riski, piiraks turuosaliste liigset riskivõtmist ning kaitseks kodanike palkade ostujõudu.

Parim versioon, mida kodanikud praegu oodata saavad, on keinsianismi leebem vorm, mis taotleb madalamaid makse, madalamaid kulutusi ning rahamassi kasvu, mis peaks nende arvates tagama majanduskasvu. Isegi see „vähem halb“ lähenemine tekitab ebatõhusaid investeeringuid, finantskriise ning annab poliitikutele initsiatiivi pakkuda lahendusena „avaliku sektori investeeringuid.“

Valitsused väldivad tagatud raha kasutuselevõttu ja kulutuste kontrollimist, sest need valikud teeks neile poliitiliselt kohe haiget. Inflatsiooni ja erinevate sekkumise meetodite kasutamine võimaldab neil kodanike jõukust valitsusele ja nende poolt soositud majandussektoritele üle kanda. Valitsused räägivad, et pidev valuuta juurdeloome on raha „sotsiaalne kasutamine.“ Inflatsionism on tööriist, millega muudetakse inimesed sõltuvaks, vähendades samal ajal nende finantsilist vabadust.

Presenteeritakse lahendust probleemidele, mis on enda tekitatud

Inflatsioon ei ole mingi õnnetus, see on poliitika. Valuuta ostujõu õõnestamine annab valitsustele rohkem võimu. Nad presenteerivad ennast kui lahendust probleemidele, mida nad ise tekitavad. Ja kodanikel on vähem tööriistu finantsilise iseseisvuse saavutamiseks.

Valitsused ja nende „eksperdid“ püüavad konstantselt süüdistada inflatsioonis kõike muud kui ennast. Tegelikult tekitab inflatsiooni vastutustundetu eelarvepoliitika ja kontrollimatu kulutamine. Poliitikud räägivad „ahnetest ettevõtetest,“ „pakkumise šokkidest“ või „välistest faktoritest.“ Isegi palgakasvu süüdistatakse inflatsioonis. Nad varjavad lihtsat fakti, et valuuta juurdeloomine vältimatult hävitab selle ostujõudu.

Inflatsioon on de facto aeglane pankrott ning peegeldab valitsuste eelarvelise usaldusväärsuse pidevat vähenemist. Kõrged maksud ja inflatsioon saavad olema sama poliitika kaks külge: kodanike kontrollimine ning nende muutmine bürokraatia masinavärgi teenijateks, mis premeerib ainult väikest gruppi inimesi.

Tegemist on jäädava ja hääletu maksuga, mida kehtestatakse reaalpalkadele ja säästudele. Ja siin saab kasu ainult riik, kes on ennast enim lõhki laenanud agent majanduses. Valitsused saavad kulutada rohkem kui nad maksutuludena saavad. Kui valitsused duubeldavad panuseid ning keskpangad aitavad rahatrüki ja kunstlikult madalale viidud intressidega kaasa, siis toimub jõukuse ülekanne keskklassilt valitsusele.

Keskpangad on võlamulli säilitamise tööriistad

Keskpangad on muutunud tööriistadeks, kes aitavad valitsuste võlamulli säilitada. Nad ei ole hinnastabiilsuse kaitsjad – eriti arvestades seda, et nad mõõdavad inflatsiooni väga hoolikalt valitud toodetest moodustatud ostukorvi alusel, mis maskeerib inflatsiooni ja valuuta lahejnemise tegelikku ulatust. Föderaalreservi paanika aastatel 2020-2024 on selge märk sellest, kuidas keskpank on järjest enam allutatud rahandusministeeriumi vajaduste täitmisele.

Euroopa Keskpank on läinud sama teed. Nad proovivad iga hinna eest euroliitu säilitada, ostes valitsuste võlakirju ning pakkudes tuge lõhki laenanud riikidele nagu Prantsusmaa ja Hispaania. Keskpangad ei vastandu valitsustele. Selle asemel kannavad nad koorma üle tarbijatele.

Valitsused ei lõpeta kunagi inflatsioonilisi poliitikaid, sest nad saavad sellest kasu. Kõrge nominaalne majanduskasv, mille kütuseks on rahatrükk ja eelarve puudujääk, suurendab maksutulusid ja maskeerib reaalpalkade languse. Samal ajal vähendatakse inflatsiooni kaudu valitsuse võlakoorma reaalväärtust.

Tagatud raha, tasakaalus eelarved ja struktuursed reformid eeldavad seda, et valijatele ei tehta enam poliitilise toetuse nimel kulutuste suurendamisega meelehead. Poliitikud lubavad pidevalt „tasuta“ asju, mis viivad lõpuks kõrgema inflatsioonini, madalama majanduskasvu ja kehvema produktiivsuseni.

See on põhjus, miks inimesed tunnevad ennast vaesema ja vihasemana ka siis, kui ametlik inflatsiooninäitaja on mõõdukas. Valitsused tekitasid massiivse stimuleerimisega inflatsioonišoki, seejärel sundisid keskpanku liiga hilja intressimäärasid tõstma. Sellega pandi kogu koorem peredele ja väikefirmadele. Ja neile, kes teevad tootlikke investeeringuid. Avalikku sektorit aga see eriti ei mõjutanud. Tulemuseks on stagnatsioon, maksude tõus ja pidev inflatsioon. Tegemist on aegluubis toimuva keskklassi jõukuse konfiskeerimisega.

Tagatud rahast keeldumine ei ole intellektuaalne viga, vaid poliitiline valik. Valitsused ja keskpangad on loonud raamistiku, mis ohverdab süstemaatiliselt kodanike reaalpalku ja sääste. Ning valitsus paisub aina suuremaks ja võtab aina rohkem võlgu. Sina maksad.