Alar Tamming: revalveerime hoopis krooni

Äripävas 14.09.2009 ilmunud artikli kärpimata versioon

Iga kord, kui ma loen mõnest artiklist mõttekäike Eesti krooni devalveerimise kohta, tekib mul vastupidine mõte – miks ei arutata eesti krooni revalveerimise üle? Rääkides devalveerimisest, jõuavad õnneks nii poliitikud kui pankurid üksmeelele, et see oleks Eesti majandusele  ja inimestele  hävitav. Kuid sellega mõttekäik piirdub. Ei mõelda edasi suunas, mis siis, kui teha devalveerimisele vastupidist – eesti kroon revalveerida. Ja tegemist oleks majanduse hävitamisele vastupidise protsessiga – majandusele uue hoo andmisega. Kui vaadata maailma rahanduse ja rahareformide ajalugu, siis on kõik devalveerimised löönud inimesed vaeseks ja lubanud naaberriikide elanikel käia ja osta võileiva raha eest varandusi kokku. Meenutagem või rubla aja lõppu, kui rubla devalveerus ja soomlased ning sakslased käisid Eestis ja võisid oma pensioni raha eest elada kui kuningakassid.

Et mõista devalveerimise ja revalveerimise olemust ja rikkuse ümberjagunemist, tuleb aru saada põhitõdedest. Esiteks, mitte ühegi rahareformiga, kursi muutusega ega aktsiahinna tõusuga ei teki maailma mitte ühtegi senti lisarikkust. Aktsiahinna üleöine kahekordistumine võib küll suurendada ettevõtte väärtust kahekordseks, kuid  vaadates suuremat pilti, globaalsemalt, ei teki juurde mitte ainsat grammigi rikkust. Ettevõte asub edasi samades hoonetes ja tal on ikka sama palju vara. Aktsiahinna tõus on virtuaalne võit, mis kaob sama kiirelt, kui tekkis. Küll aga kõik eelpool nimetatud protsessid jagavad maailmas rikkust ringi. Kui muutuvad valuutade omavahelised kurisid, siis need inimesed, kes omavad tugevnevat valuutat, saavad oma raha eest rohkem osta ning need, kelle valuuta langeb, kaotavad täpselt sama palju, kui teised võidavad. Ühegi kursimuutuse korral lisarikkust maailma ei teki. Rikkus tekkib maailma, nii piinlik kui seda ka siin kirja panna ei ole, ainult tööga. Rikkus tekib midagi uut luues, ehitades, kaevandades, aga mitte ümber jagades.

Üks suuremaid rikkuse ümberjagajaid on raha devalveerimine. Devalveerimise korral muutuvad kõik devalveerimise läbielanud inimesed vaesemaks. Pole ühtegi näidet maailmast, kus devalveerimine oleks toonud inimeste nägudele naeratuse mitte pisaraid. Meenutatagu siin Argentiinat, Soomet, Mehhikot või Zimbabwet. Ilma ühegi erandita on kaotajad selle riigi kodanikud, võitjad aga kõik ülejäänud maailm. Kuid kuna riigi esmane ülesanne on oma kodanike heaolu tõstmine, siis peaks iga riik püüdma rahakursi langemist vältida. Ja samamoodi nagu riik püüab oma elanikke devalveerimise eest kaitsta, lähtuvad teised riigid oma huvidest ja üritavad sundida teisi riike oma raha devalveerima. Siit ka välismaa nn. ekspertide arvmused, et Eesti (Läti) raha tuleb devalveerida ja see elavdab majandust. Elavadab küll, see võimaldab riigis olevat rikkust teiste riikide kodanikel I-phone (et mitte öelda võileiva) raha eest üles osta. Loomulikult on eriti lähiümbruse riigid huvitatud, et naabrid oma raha devalveeriks – see võimaldaks nende riikide kodanikel sealt enda jaoks rikkusi poolmuidu ostmas käia. Ja need ostu-müügi tehingud ei ole mitte vastastikkuse võrdväärse vahetuse põhimõttel.

Aga on olemas ka vastupidine protsess – raha revalveerimine. Läbi ajaloo on kõik riiigid, kes oma raha revalveerinud, saanud täiendava majandusliku tõuke (seda küll oma naabrite arvelt) ja tõstnud oma kodanike elatustaset. Peale teist maailmasõda revalveeris oma valuuta mitmeid kordi Saksamaa ja muutus Euroopa tugevaimaks majandusjõuks. Enne Euro liiduga ühinemist mais 2008 tegi seda Slovakkia, kui muutis oma raha üle 10% tugevamaks.

Raha revalveerimise positiivseid mõjusid on võimatu üle hinnata. See vähendab inflatsiooni ja tõstab riigi usaldusväärsust. (Kui raha devalveerimise korral keegi ei julge antud riigi rahas oma varandusi hoida, siis revalveerimise puhul on vastupidi. Kellele siis ei meeldiks, kui ta rikkus järsku suureneb revalveerimise protsendi võrra). Nii nagu devalveerimine vähendab riigi usaldusväärsust, tõstab revalveerimine välisinvestorite usaldusväärsust. Välisinvesteeringute hulk suureneks ja majandus saaks uue hoo. Eesti krooni revalveerimise puhul saadetaks maailmale signaal, et Eesti kroon on veel kindlam kui euro ja et raha stabiilsuse tagamiseks pole meil vaja euroga liituda, vaid me saame oma raha stabiilsuse hoidmise ja selle  tugevdamisega ise hakkama. Võiks öelda äraleierdatud lause – Eesti Nokia on revalveerimisega leiutatud. Kahjuks on selge, et IMF ega teised maailma finatshaid ei saa seda meile lubada. Neid ei huvita eestlaste elujärje paranemine, vaid oma särk, mis ihule ligemal. Tõenäoliselt ei julga ka Eesti Pank seda ideed heaks kiita, kuid diskussioon sel teemal oleks teretulnud.

Alar Tamming, ASi Tavid nõukogu esimees