ANALÜÜS: Riik peaks Eesti majanduse rahule jätma

See, kas iga päevaga suuremaks kasvav tööpuudus möödub aasta-paariga või jääb kestma enam kui kümnendiks, sõltub otseselt riigi sammudest.

Kui odava laenuraha toel kasvanud majandusmull lõhkeb, on kaasnevast majanduslangusest taastumiseks kaks varianti: kas lastakse turumehhanismil majandust puhastada või üritatakse majandust kunstlikult riigi sekkumise kaudu turgutada. Tehtavad valikud määravad, kui kiirelt majandus taastub ja kui valuliseks kujuneb langusega kaasnev suurim ja ühtlasi paratamatu probleem: kõrge töötuse määr. Majanduslangus on olemuselt turumajanduse mehhanism, mille käigus likvideeritakse mulli lõhkedes investeerimisvalikutes ilmsiks tulnud väärotsused.

Kapital suunatakse hapuks läinud projektidest sinna, kus ettevõtjad näevad uusi võimalusi. Mida vähem seda takistada, seda kiiremini majandus kohaneb ja seda rutem avanevad uued võimalused ka tööturul. On oluline, et majanduse langedes ei takistataks väärinvesteeringute likvideerimist ja kapitali liikumist. Hinnad ja palgad peavad vastavalt majanduslikule reaalsusele langema. Piirama peab tarbimist ja suurendama säästmist, et koguda kapitali tuleviku investeeringute jaoks. Valitsuse fiskaal- ja rahanduspoliitikal on majanduse taastumisel kriitiline tähtsus.

Üldiselt arvatakse, et majanduslanguse ajal peab avalik sektor kulutusi suurendama, et toetada erasektoris vähenevat nõudlust. Tõde on vastupidine: mida rohkem riik majanduse korrigeerimisse sekkub, seda aeglasem ja vaevalisem on taastumine. Ajalooliseks näiteks võib tuua kaks USA-d tabanud majanduskriisi, mis leidsid aset kümne aasta jooksul. Kummagi kriisi puhul kasutati täiesti vastandlikke meetodeid ning tulemused erinesid nagu öö ja päev. Ühest toibuti nii kiirelt, et ajalugu on selle peaaegu unustanud. Teist, mis kestis üle kümme aasta, teame suure depressioonina.

Aastail 1914–1920 toimus USA-s tänu äsja avatud keskpangale suur rahapakkumise suurenemine, 1919. aastal kaasnes intresside kergitamisega majanduse kokkutõmbumine. Töötuse määr kasvas järgmiseks aastaks 12%-ni. SKT vähenes samal ajal 17%. President Hardingi toonane kaubandusminister Hoover, kes sai oma meetodeid hiljem presidendina ise majanduse peal proovida, soovitas languse ümberpööramiseks käiku lasta terve hulga majanduse ergutamise programme. Ta soovitusi ignoreeriti. Selle asemel vähendati ajavahemikul 1920–1922 eelarvet 50%. Lisaks vähendati makse kõikide sissetulekugruppide jaoks. Valitsuse välisvõlga vähendati kolmandiku võrra.

Keskpank ei üritanud „likviidsusprobleemi” lahendada uue raha juurde trükkimisega ning hindadel ja palkadel lasti segamatult korrigeeruda. Juba 1921. aasta sügiseks oli näha esimesi taastumismärke. Töötuse määr kukkus 1922. aastaks 6,7%-ni, järgmisel aastal oli see juba 2,4%. See oli USA ajaloo viimane majanduskriis, mille „ravimiseks” ei kasutatud riikliku sekkumise poliitikat. Kümnendi lõpus saabus aga uus kriis, mis andis üldsusele märku 1929. aasta börsikrahhiga. Sealt alanud kriis oli märksa pikem ja mõõtmetelt tunduvalt sügavam. Seekord tegi president Hoover, kelle soovitusi ei olnud eelmise kriisi ajal kuulda võetud, kõike absoluutselt vastupidi: ta suurendas paari aastaga valitsuse kulusid 42%, defitsiit ületas maksutulusid 125%. Tööpuudus kasvas 1933. aastaks 28%-ni. Eriti paistis Hoover silma nõudmisega, et ettevõtted ei langetaks palkasid, sest tema hinnangul sõltus majanduse käekäik tööliste ostuvõimest.

Olukord läks aina hullemaks

Pärast Hooverit ametisse astunud Roosevelt jätkas valitsuse sekkumist enneolematutes mõõtmetes oma New Dealiga, muutes depressiooni üha pikemaks ja sügavamaks. Roosevelt tõstis makse, kehtestas ettevõtlusele uusi regulatsioone ja kartellistas terveid tööstusi. Aastail 1930–1940 oli keskmine töötuse määr 18%. Ükski valituse programm leevendust ei toonud, pigem muutis olukorda tunduvalt hullemaks. Eesti erasektor on olnud kiire ja paindlik kohanema. Kinnisvara ruutmeetrihinnad on buumi tippajaga võrreldes langenud enam kui 50%.

Üldine hinnatase langes aastaga 1,6%, sh toiduained 6,6%. Palgad on langenud valdkonniti 20% ja rohkemgi. Väärinvesteeringuid likvideeritakse ja ettevõtjad otsivad kapitalile uusi võimalusi. Erinevalt erasektorist on avalik sektor reageerinud majandusolukorrale aeglaselt ja jäigalt. Palgatase, mis buumi ajal kasvas erasektori omast kiiremini, langeb nüüd aeglasemalt. Võrreldes 2007. aastaga kasvas 2008. aasta eelarve 25%! Ühendriikides oli kinnisvaramull siis juba lõhkenud. Koostati lisaeelarve. Nagu midagi poleks vahepeal olnudki, koostati tänavuse aasta eelarve natuke alla 10% suurem kui eelmise aasta lisaeelarve! Üllatus! Ka sellele oli vaja juba veebruaris teha parandus, millega vähendati tulusid ja kulusid vastavalt 10% ja 6,6%.

Eelmisel aastal, kui majanduslik tegelikkus oli ilmne juba kõigile, prognoosis riik rahandusministeeriumi koostatud 2009.–2012. aasta eelarvestrateegias, et 2008. aastal kasvab majandus 3,7% ja igal järgneval aastal 6,5%! Rohkem eksida ei ole lihtsalt võimalik. Küll aga peab tõsisemalt suhtuma rahandusministeeriumi suvisesse majandusprognoosi, mille järgi jääb töötuse määr kuni 2013. aastani 15% kanti.

Mõju on vastupidine

Kuigi prognoositav SKT langus on sel aastal 14,5%, on esialgse kava järgi järgmise aasta tulud planeeritud 9,5% ja kulud kõigest 3,7% väiksemaks võrreldes 2009. aasta lisaeelarve mahtudega. Selle asemel et aastatel 2004–2008 kahekordseks kasvanud riigiaparaati kärpida, haigutab eelarves ligi 5 miljardi kroonine defitsiit, mis kaetakse osalt reservidega.

Lisaks suurendab riik maksumaksja arvel valitsuse laenukoormat enam kui 10 miljardi krooni võrra. See samm kaotab igasuguse kärpe mõtte. Kuna majandus tõmbub kokku, aga riik mitte, kasvab riigi osakaal SKT ümberjaotamisel aina suuremaks. 2008. aastal moodustasid maksud 36%, sel aastal 43% ja järgmisel aastal vähemalt 44% SKT-st. Sisuliselt tähendab see, et 2010. aastal kontrollib riik iga teise krooni saatust meie majanduses. Sellega oleme kõigest poolel teel täieliku plaanimajanduseni. Töötutele ja majandusele tervikuna on see paraku kehv uudis.

Selle asemel et lasta turumehhanismil majanduse tasakaalu taastada, suurendab riik majanduslikku kontrolli ja haaret. Ta tõstab makse, kui inimestele on vaja suuremat majanduslikku vabadust. Ta vähendab erasektori rolli, samal ajal kui erasektor on majanduse mootor ja töökohtade looja. Ta laenab miljardeid, kindlustades sellega tuleviku maksutõstmised, kuigi tegelikult peab riik kulutamist jõuliselt vähendama. Selline sekkumine ainult pikendab massilise töötuse püsimist. Ühesõnaga on kõik, mida riik teeb, vastupidine sellele, mida majandus taastumiseks tegelikult vajab: rahule jätmist.

Kommentaarid

Andres Arrak, Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor
Laenata tuleks osata targalt

Valitsussektori kulusid kasvatati majanduskasvuga ennaktempos. Majandusloogika ütleb, et tõusuaastatel peab valitsus majandust maha jahutama, langusaastatel edendama. Valitsus ei oleks pidanud vastu võtma üht lisaeelarvet teise järel, vaid suunama ülelaekumise reservi. Reserve küll koguti, kuid vähe. 2008. aasta eelarvesse oli lausrumalus planeerida 20% suuremaid kulusid, sest oli selge, et langus on tulemas. Valitsuse kulud on seadustega seotud ja jooksev kulude kärpimise võimalus piiratud. Eesti valitsuse välisvõlg on sisuliselt olematu – 3,4% SKT-st. Targalt laenates võiksime laene kasutada enam. Arvestades varasemaid rumalusi, pole aga võimalik garanteerida, et laenurahaga jooksvaid kulusid ei hakata katma.

Taavi Rõivas, riigikogu rahanduskomisjoni esimees
Eesti ongi teinud raskema valiku

Kõikvõimalikud abipaketid on küll lühiajaliseks leevenduseks, kuid tähendavad kriisi pikendamist laenude tagasimaksmise perioodi võrra. Eesti on valinud maailmas küllaltki unikaalse tee: soovime kriisist väljuda hiigellaenuta ja reserve liigselt kulutamata. See on nii poliitiliselt kui ka riigirahanduslikult kahtlemata keerulisem valik, kuid juba paari aasta pärast näeme selle valiku selgeid eeliseid. Eesti valitsus ja parlament on ainuüksi 2009. aastal parandanud eelarvepositsiooni üle 19 miljardi krooni jagu ehk ligi 10% SKT-st. Oluliselt on kärbitud ka vahepeal otsekui pärmil paisunud tegevus- ja palgakulusid. Kui seda poleks tehtud, oleks puudujääv summa asetatud maksumaksjate õlgadele ja lükatud kriisist väljumine pikalt edasi.

http://www.arileht.ee/artikkel/480735