Euro nõrkus: müüt Euroopa identiteedist

 


Et mõista, mis eurol tegelikult viga on, tuleb unustada võlad ja võlakirjad ning heita pilk rahatähtedele endile: sealt vaatavad vastu kujuteldavad hooned. Kui riikide oma rahadelt leiab reeglina päris inimesi ja paiku – dollarilt George Washingtoni, Vene rublalt Suure Teatri – on Euroopa identiteet selleks liialt habras.


 


Liiga vastuoluline olnuks valida välja mõne konkreetse riigiga seonduv kangelane või koht. Ja nii läksid Euroopa ametnikud ebamääraste piltide teed, mis kõnelevad kõigest ja mitte millestki.


Nüüd, kui möödumas on kümme aastat hetkest, mil esimesed eurod meie kontinendi pangaautomaatidest välja võeti, võib ühise identiteedi puudumine osutuda saatuslikuks nõrkuseks, mis ühisraha põhja laseb.


USA rahandusminister Tim Geithner väljendas nädalavahetusel käegakatsutavat kannatamatust millegi suhtes, mida ameeriklased näevad kui poliitilise juhtimise puudumist Euroopas. Kui aga alusteni aus olla, ei kimbuta eurot niivõrd juhtimisküsimused, vaid midagi palju fundamentaalsemat.


Fakt on see, et lojaalsus oma riikidele on tugevam, kui nn Euroopa lojaalsus. Mis aga tähendab, et juhid on lahenduste leidmisel rohkem kammitsetud, kui nad endale tunnistada julgevad.


Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, Saksamaa kaasa arvatud, võeti euro kasutusele ilma valijate otsest toetust tagamata. Eeldati, et küll valijad seda uut raha armastama hakkavad, kui näevad, et tulemuseks on jõukam ja võimsam Euroopa.


Nüüd, kus ühisraha pigem valu, kasinuse ja võlaga seondub, on Euroopa solidaarsuse piirid hästi näha.


Ja seega: kui Saksa kantsler Angela Merkel välistab «eurovõlakirjad» (ehk ühised võlakirjad, mida tagaksid kõik eurot kasutavad riigid), ei ole tegemist mitte kujutlusvõime piiratuse või ihnsusega. Ta lihtsalt teab, et Saksa valijad ei kirjutaks iial igaveseks alla Lõuna-Euroopa võlgadele.


Soome ja Hollandi valijad – ja teised Põhja-Euroopa kreeditorriigid – on eurovõlakirja idee hüljanud sakslastest veelgi otsustavamalt. Samal ajal täituvad kasinusse kastetud kreeklaste, portugallaste, hispaanlaste ja itaallaste südamed vihaga tõrksate ja eneseõigust tulvil põhjaeurooplaste vastu.


Euroskeptikud, kes algusest peale ühisraha loomise vastu olid, ennustasid seda hävingut ette. Nende argumendid on tänaseni väärt kuulamismaterjal – mitte üksnes mõistmaks, miks kriis tekkis, vaid ka juhisena selle suhtes, mis ilmselt järgmiseks juhtuma hakkab.


Vaenulikkust ühisraha vastu ilmutati mitmel viisil, kohati vägagi natsionalistlikult. Ausalt öeldes: kui miski mind euro loomise vastu meelestatud inimesena omal ajal üldse kõigutas, siis just kohtumised mõnede inimestega, kes minuga nõus olid.


Siiski tundus mulle siis ja tundub ka nüüd, et euroskeptikute argumendid olid kõige tugevamad.


Neil oli õigus, et ükski rahaliit pole iial ilma poliitliiduta püsima jäänud. Mõned eurofiilid (eriti Suurbritannias) eitasid poliitilise liidu vajalikkust ühisraha toetuseks.


Teised eurofiilid (eriti Brüsselis) väitsid, et majandusliidust tulebki õigel ajal poliitiline liit. Skeptikud vaidlesid vastu, et majanduskriisi puhul osutuks Euroopa poliitiline identiteet liiga hapraks, et ühisraha üleval hoida.


Näib, et sündmuste käik annab õiguse skeptikutele.


Eurot pooldav kamp hüüab nüüd, et mäng pole veel läbi. Nad usuvad, et seistes silmitsi süngete valikutega mõistavad Euroopa valijad, et ainus tee on sügavama ühtsuse tee.


Ma kahtlen selles. Vastupidi: mulle näib, et sellised juhid nagu Euroopa Komisjoni boss José Manuel Barroso raiskavad kallist aega, nõudes eurovõlakirjade taolisi lahendusi – mida kunagi ei tule.


Mõelge korraks, mis selleks vaja oleks: kõigepealt tuleb rääkida läbi uus Euroopa lepe, siis saavutada selle ratifitseerimine 27 riigis – kõike seda kiirelt kulgeva kriisi keeristes. Unustage ära.


On aga ka üks teine võimalus, mis võiks toimida. Ma olen alati uskunud, et sammud sügavama Euroopa ühtsuse suunas toimivad kõige paremini, kui nad kõlavad tehniliselt, on rasked mõista ja ei vaja valijate heakskiitu.


Euroopa Keskpanga praegune Kreeka, Itaalia ja Hispaania riigivõlakirjade ülesostmise programm vastab sellele kirjeldusele täiuslikult. Kuid siin on meil väike probleem.


Nimelt on Saksamaa üks neid haruldasi riike, kus keskpangandus kohe päriselt sügavaid poliitilisi kirgi üles kütab. Üks mõjukas Merkeli valitsuse liige ütles mulle hiljuti, et EKP võlakirjaostude programm põhjustabki Saksamaal juba pahandust – ja ta ei usu, et sellega kaua jätkata saaks.


Kui suur Euroopa ühtsus – kas siis eurovõlakirjade või tsentraliseeritud maksude-kulutuste kujul – ära jääb, on vaid kaks võimalust.


Üks on, et  käimasolev kasinusprogrammide ja kriisilaenude segu lõpuks «toimib». Teine võimalus: mõni Euroopa riik läheb pankrotti ja ilmselt ka ühisraha ukse taha.


Mõnede, näiteks Nouriel Roubini arvates tuleks eurost lahkumine Kreekale pikemas perspektiivis kasuks. Lähitulevikus oleksid majanduslikud ja poliitilised tagajärjed aga jubedad – ja mitte üksned Kreekas.


Euroopat võivad tabada pangakrahhid, senisest sügavam kasinus, sotsiaalsed rahutused, suured pinged rahvaste vahel ja Euroopa Liidu kui sellise lõpp.


Ning seda silmas pidades on teadmine, et meil oli «õigus», väike lohutus – isegi euroskeptikutele.


Copyright The Financial Times Limited 2011.


Gideon Rachman


http://www.e24.ee/570514/euro-norkus-muut-euroopa-identiteedist/


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid