Iraani sõda lõhkus petrodollari süsteemi

09.04.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Aastakümneid toimus tõhus ringlus, kus USA tagas Lähis-Ida turvalisuse ning vastutasuks investeerisid sealsed riigid oma naftatulud Ühendriikide võlakirjadesse. See on nüüd Iraani sõjaga lõhutud, kirjuta investor ja finantsturgude ekspert Aaron Brown portaalis Bloomberg.

Olukorra mõistmiseks tuleb naasta aastasse 1974, mil Henry Kissinger tegi modernse ajaloo ühe tähtsaima finantsleppe. Saudi Araabia oli nõus oma naftat müüma dollaris ning paigutama naftatulu ülejäägi USA varadesse – peamiselt riigivõlakirjadesse. Teised laheriigid tegid sama. Vastutasuks pakkusid ameeriklased julgeoleku garantiisid ning stabiilset maailmakorda.

See kokkulepe oli oma ringluse poolest elegantne. Nafta tarbijad maksid energia eest dollarites, need dollarid jõudsid Riyadhi ja Abu Dhabisse ning sealt edasi USA riigivõlga. See petrodollari süsteem aitas 50 aastat USA laenukulusid alla viia ning tsementeeris dollari rolli maailma reservvaluutana.

USA ja Iisraeli algatatud Iraani vastane sõda on sellesse kokkuleppesse aga mõrad löönud – mõlemasse poolde valemis.

Alustame importimise poolega. Alates sellest, mil USA 28. veebruaril Iraani ründas, on keskpangad olnud viis nädalat järjest USA riigivõlakirjade netomüüjad. Välismaiste keskpankade poolt New Yorgi Föderaalreservis hoitavate võlakirjade kogumaht on langenud 82 miljardi dollari võrra, 2,7 triljoni dollarini. See on madalaim näitaja alates 2012. aastast.

USA 10aastaste võlakirjade intressid ei hakanud konflikti järel langema, kuigi võiks arvata, et investorid pagevad sellises olukorras turvalistesse varadesse. Selle asemel tõusid intressid 3,9 protsendi pealt mõne nädalaga 4,4 protsendini. Bank of America tegi olukorrast kuiva kokkuvõtte: “Välismaalased on USA riigivõlakirju müümas.”

Mehhanism on väga konkreetne. Türgi, India, Tai ja teised naftat importivad riigid on sattunud karmi aritmeetika keskele: naftahinnad on tõusnud enam kui 100 dollarini barrelist ja nende valuutad on dollari suhtes nõrgenemas. Valuutade langus surub kodumaised kütusehinnad veelgi kõrgemale. Selleks, et langust piirata, sekkuvad keskpangad valuutaturule. Selleks on aga dollareid vaja. Kõige likviidsem vara, mida saab dollariteks konverteerida, on USA riigivõlakirjad. Seega nad otsustavad neid müüa.

Seda on ka varem tehtud. 2020. aasta märtsis, mil maailma tabas koroonakriis, müüsid välismaised keskpangad kuu ajaga 109 miljardi dollari eest USA riigivõlakirju. See episood lahenes aga kiiresti. Föderaalreserv lõi dollari nõudluse rahuldamiseks swap-liinid, turud rahunesid ning raha voolas tagasi võlakirjadesse. Võlakirjade turvasadama staatus püsis jõus.

Iga järgnev kriis toimis vana süsteem tavapäraselt – olgu selleks Ukraina sõja algust, Silicon Valley panganduskriis 2023. aastal või Hamasi rünnakud 2023. aasta oktoobris. Kõigi nende sündmuste ajal voolas raha võlakirjadesse, mitte nendest välja. See tõi kaasa intresside languse ja võlakirjade kallinemise. Kõik töötas.

Nüüd vaadake asja eksportijate perspektiivist. Ja mõtisklege selle üle, miks Iraani sõda on nendest episoodidest niivõrd erinev.

Tavapärase naftašoki ajal tähendavad kõrgemad naftahinnad laheriikide jaoks tulude kasvu. Petrodollarid voolavad seejärel dollarites nomineeritud varadesse, näiteks võlakirjadesse. Kõrgemad naftahinnad on ajalooliselt ja paradoksaalselt olnud USA riigivõla turu jaoks toetavad.

Seekord ei saa laheriigid oma naftat eksportida. Hormuzi väina sulgemine on nende barrelid seisma pannud.

Kuveit, Iraak, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid (AÜE) vähendasid märtsis päevast naftatootmist 10 miljoni barreli võrra. Saudi Araabia ja AÜE saavad ekspordiks kasutada teatud määral ka alternatiivseid torujuhtmeid. Aga nende kaudu suudetakse liigutada vaid veerand sellest, mis liikus läbi väina. Katar teatas, et peatab maailma suurima veeldatud maagaasi tehase töö. Laheriikide majandusmudel – eksportida süsivesinikke ning paigutada saadud raha varadesse – on sisuliselt peatatud.

Petrodollari ringlus eeldab kahte liikuvat osa – dollarite teenimist ning dollarite investeerimist. Mõlemad on peatatud.

Eksportivate riikide numbrid muudavad asja konkreetseks. Kuveit, Saudi Araabia ja AÜE hoidsid jaanuari seisuga kokku 300 miljardi dollari väärtuses USA riigivõlakirju. Kõik need riigid teenivad nüüd nafta pealt vähem raha, kulutavad suuri summasid õhutõrje peale ning vaatavad oma dollariga seotud investeeringuid üle. Üks laheriigi ametnik ütles Financial Timesile, et mitmed riigid on üle vaatamas oma lubadusi investeeringute osas. Laheriikide suured riiklikud investeerimisfondid, kes on suure osa rahast paigutanud USAsse, teevad sama. Raha liikumise suund pole aastakümneid nii ebakindel olnud.

Sõda lihtsalt kiirendab juba käimasolevat protsessi. Välisriikide osakaal USA riigivõlas on langenud 2010ndate algusega võrreldes 50 protsendi pealt 32 protsendini. Keskpankadest said 2025. aastal USA võlakirjade netomüüjad. Kulla osakaal keskpankade reservides on tõusnud USA võlakirjade omast kõrgemaks. Viimati oli see nii 1996. aastal. Need olid aeglased protsessid, mida suuresti ignoreeriti. Iraani sõda võib need tõsiseks signaaliks muuta.

Tavapäraselt kinnitatakse, et USA riigivõlakirjadele pole head alternatiivi, sest need on väga likviidsed turvalised, mida on keskpankadel vaja. See on osalt tõsi ja välismaa keskpangad ei loobu USA võlakirjadest suurte müükidega. Aga “realistlikku alternatiivi pole” ning “küsimärkideta turvasadam” pole kaks sama asja. Ja Iraani sõda teeb erinevuse selgeks.

Turvalisse varasse pagemine on lähtunud alati poliitilisest eeldusest, et globaalses kriisis on USA stabiliseerija ja kõrvaltvaataja, mitte sõdija. Aga valem muutub hetkel, mil USA ise on sõjakas ja konflikt muutub ameeriklaste sõjaks, mis muudab suhteid laheriikidega ning survestab nende eelarveid ja valuutasid. Võlakirjade müük omakorda tähendab aga, et investorid muutuvad USA eelarve olukorra pärast veelgi murelikumaks.

Kissingeri 1974. aastal tehtud lepe elas üle külma sõja, lahesõjad, finantskriisi ja pandeemia. Praegust see aga üle ei elanud. Petrodollari ringlus on alati olnud poliitiline lepe, mille väljanägemine oli finantsiline. Nüüd, mil poliitika on muutunud, järgneb sellele ka finantsmaailm.