Kaupo Vipp: Koomaeelne tsivilisatsioon

Majanduskasv on hääbumas kogu planeedil. Eurostati andmeil pole euroala (sh Eesti) suutnud siiani taastada 2007. aasta taset oma majanduse summaarses kogumahus.

Ükskõik kuhu maailmas pilk pöörata, igal tasemel torkab silma kindlustunde ja ühiskondliku heaolu kahanemine ning kõikvõimalike institutsioonide, organisatsioonide ja süsteemide funktsionaalsuse kiirenev kadu. Nii köögivestlusis kui ka meediakajastusis on sagenenud sellised epiteedid nagu „ehmatav“, „enneolematu“, „ootamatu“, olgu jututeemaks end kõikjale küünitav korruptiivsus, rändeplahvatus, totalitaarseks kiskuv poliitkorrektsus, siiani äärmuslikuks liigitatud poliitliikumiste võidukäik, varalise ebavõrdsuse kiirenev kasv, kliimaanomaaliad, stagneeruv globaalmajandus, „rahatrükkimine“, naftahinna ja börsiindeksitega toimuv, geopoliitilised pinged, terrorismilained jne. Loetelu on lõputu. Kriiside üheaegne kuhjumine peaaegu kõikjal ja kõiges on tõesti ehmatav. Kui vaadelda globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni aga tervikuna, ei saa seda kõike ei ajaloo ega süsteemiteooria vaates enneolematuks nimetada, veel vähem ootamatuks, arvestades juba aastakümnete eest tehtud prognoose ja hoiatusi.

Iga elusolendi füüsikaline olemus on püüda üha suurema energiavoo hõlmamise poole. Viimaste uuringute kohaselt valitseb selline termodünaamiline surve isegi eluta looduses.1 Võiks öelda, et elu loomine on meie universumi füüsikaseadustega survestatud mateeriale üks „lihtsaima vastupanu teedest“. Elusaine moodustatud süsteemidele on nende energiavoo jätkuva kasvatamise eeldus komplekssemaks arenemine.

Ühiskondlike komplekssüsteemide teooria järgi on tsivilisatsioonid samasugused iseorganiseeruvad energia (ümber)jaotamise mehhanismid nagu mistahes looduslik komplekssüsteem. Seejuures on üha kasvavas mahus energia ja ressursside investeerimine sotsiaalpoliitilisse komplekssusesse (tsivilisatsiooni areng) analoogiline iga iseorganiseeruva süsteemi sisuliselt teadvustamata käitumisega, spontaanne reaktsioon neile üha uutele ja arvukamatele probleemidele, mida keskkond iga süsteemi ette selle komplekssemaks arenemise käigus püstitab. Sealjuures loob iga aktuaalse üksikprobleemi lahendamine ühtlasi aluse mitmete sellest lahendusest välja kasvavate, tulevikus lahendust nõudvate probleemide tekkeks.

Lõpuks juhib sel moel kasvav komplekssus aga iga süsteemi kahaneva kasumlikkuse lõksu. Probleemide lahendamiseks lisanduvad allsüsteemid peavad oma ülesannete täitmiseks tarbima energiat ja ressursse, ilma et need ise neid juurde toodaksid. Nii kahaneb süsteemiterviku kasumlikkus paratamatult igal komplekssemaks muutumise astmel, kuni lõpuks välistab ressursinappus järgmiste probleemide ja keskkonnamõjudega kohanemise (edasise komplekssemaks muutumise). Olgu tegu ökosüsteemi, riigi või tsivilisatsiooniga, see hetk tähistab iga komplekssüsteemi puhul selle kollapsi algust.

Kollaps kujutab enesest komplekssuse spontaanset ja järsku kahanemist vähemalt astmeni, kus kollapsini viinud probleemid ei saa taandarenenud süsteemiterviku käekäiku enam mõjutada. Analoogiline kollaps tabas omal ajal näiteks komplitseeritud Lääne-Rooma impeeriumi. Euroopa varakeskaegse elukorralduse tasemele langenud süsteemile ei kujutanud impeeriumile kriitiliseks saanud probleemid enam ohtu. On tähelepanuväärne, et ajalugu ei tunne ühtegi tsivilisatsiooni, mis poleks oma arengut lõpetanud kollapsiga.

Ajalooandmete ja ühiskondlike komplekssüsteemide teooria sünteesina on esitatud ka kollabeerumise arenguloogika ning universaalsed üldtunnused koos ajaloos registreeritud väljendumisviisidega.2 Hoolimata ajastuomastest vormierinevustest, kattuvad need sisuliselt tänases meedias praegu enneolematuks ristitud kriisidega. Tänastes sündmustes ei tuleks näha mitte paljude enneolematute kriiside kuhjumist, vaid ühe protsessi, globaalse tööstustsivilisatsiooni kollapsi algfaasi.

Seda, et tööstusajastul kujunenud arengusuundade jätkudes peaks ajavahemikus 2010–2050 kogu planeedil majanduskasv kaduma ja tööstus­tsivilisatsioon kollapsifaasi jõudma, on prognoositud mitmetes teadustöödes. Tuntuimad neist on ehk 1956. aastal avalikustatud nn naftatipu (Peak Oil) kontseptsioon ja 1972. aastal ilmunud uuring „Kasvu piirid“ („Limits to Growth“), kus prognoositi 2100. aastaks inimkonna elatustaseme ja heaolu langemist allapoole 1900. aasta taset, sh võimekusega ära toita maksimaalselt 1,5 miljardit praeguse 7,4 miljardi asemel.

Kuigi piiramatu kasv ühe planeediga piiratud keskkonnas pole loogiline, on tööstusajastul kõik tsivilisatsiooni võtmesüsteemid rajatud igikestva kasvu eeldusele. Kõigi selle kasvu mootoriks olevate tehnoloogiate taga on meie komplekssüsteemis XX sajandi jooksul olnud nafta, kuna see on ületamatu energiasisaldusega. Seda on ka väga lihtne käidelda ning selle hankimine on ennenägematult kasumlik. Kogu meie tarbimine on otseses naftasõltuvuses, põllumajandusest riieteni, toormehankeist transpordini, ehitusmaterjalidest ravimiteni.

Juba 1950ndail taibati, et sellisest sõltuvusest tulenevad ohud ei realiseeru mitte nafta otsalõppemisel, vaid palju varem. Moodne majandus ja rahandus saavad ju toimida ainult kasvades ning majanduse kasv ehk süsteemi komplekssemaks muutumine on võimalik ainult sisendenergia kasvu korral. Energiasisendid pärinevad aga planeedi piiratud varudest ja siin ring sulgubki. Geofüüsikuil oli juba toona meie planeedist piisavalt hea ettekujutus, et üsna täpselt prognoosida globaalse naftatootmismahu maksimumini jõudmist, see on naftatippu umbes 2006. aastaks.

Loomulikult mõisteti, et kui põhisisendi nõudlus hakkab turul pakkumist ületama, hakkab kerkima ka hind. See võimaldab kasutusele võtta seni liiga kalliks osutunud asenduskütuste hankemeetodid ja -kohad, et korvata naftadefitsiiti nn muude küttevedelikega (pigiliivad, kildaõlid, biokütused, põlevkiviõli jms). Kuid selle tulemusena langeb sisendi energeetiline kasumlikkus ja mitmekordistuv hind hakkab paratamatult majanduskasvu pidurduma. Ja kui langev majandusaktiivsus viib langusesse energiasisendite nõudluse, hävitab langev turuhind võimaluse kõrgema omahinnaga asendus­kütust toota. Stagnatsiooni ilmumisel majandusse jõuab seega oma vältimatu tootmistipuni ka asendus-küttevedelike tootmine. Seda hetke prognoositi naftatipust kümmekond aastat hilisemaks ehk umbes 2016. aastaks. Jõuti järeldusele, et kui inimkond ei suuda naftatipuni jõudmise ajaks asendada naftat mingi teise põhienergiasisendiga (millel on globaalmajanduses talutav hind, piisavalt varusid ning mis on energeetiliselt kasumlik), siis hävivad ka kasvumajanduse toimimiseks hädavajalikud energeetilised eeltingimused. Sel juhul tähistab naftatipp tööstustsivilisatsiooni jõudmist oma kasvu piirideni ning kogu meie komplekssüsteemi kollapsi algust.

Neid ja teisi samalaadseid prognoose on viimase 50 aasta jooksul püütud alatasa nii poliitikuile kui ka laiemale avalikkusele teadvustada lootuses inimkonna väljavaadete parandamiseks midagi ette võtta.3 Katsed on jäänud tulutuks. Veel enam, peavoolu ökonomistid kuulutasid kõik need majanduskollapsi hoiatused lihtsalt paanikakülvamiseks või koguni eshatoloogilisteks luuludeks. Erinevalt tehnoloogiaid arendavaist loodusteadlastest ja inseneridest püsib majandus- ja poliitikategelastes vankumatu usk, et iga meie ette kerkiva probleemi lahendab tehnoloogia.

Minagi olen püüdnud neist probleemidest eesti lugejaile ülevaadet anda 2011. aasta lõpus kokku pandud raamatus „Globaalpohmelus“ (GP). Sinna on kirja saanud ka mitmed reaalteadustest lähtuva majanduskäsitluse prognoosid edasise globaalarengu kohta, mille paikapidavust saab neli aastat hiljem kontrollida. 150 aastal pidevalt kasvanud tavanafta tootmismaht jäi tõesti samale tasemele 2004. aasta lõpul ja tootmine kõigub siiani (juba 11 aastat!) toona saavutatud tipuplatool, alla 74 miljoni barreli päevas. Vahepealses nappuses kõrgele kerinud hindade tõttu kasvas plahvatuslikult asendusküttevedelike, sh USA kildaõli tootmine. See tipneski umbes kümme aastat pärast tavanaftat, 2015. aasta juunis, kuna tipuplatool ostsilleeriv majandus läks juba 2014. aasta teises pooles langusfaasi (GP, lk 260-261). Uude majanduskriisi sukeldumisele eelnes naftanõudluse langus ning hinna kukkumine, millel on olnud lammutav mõju naftatootjate majandus- ja arendustegevusele (GP, lk 189–191). Tulemusena oleks oodata seniolematult järsku naftahinna tõusu, kui majandus suudab pärast kriisipuhangut veel korraks tõusule pöörata. Niinimetatud rahatrükkimise toel paisunud börsimull tipnes 2015. aasta mais ja kriisi järgmise etapina on ees terendamas börsikrahh (GP, lk 189–191). Energiasisendi summaarse kasumlikkuse kahanemine ja piiranguisse takerdunud tootmismahud ei lase globaalsüsteemil enam probleemide lahendamiseks komplekssemaks muutuda. Kuni selline olukord püsib, läheneme kollapsile.

Majanduskasv on hääbumas kogu planeedil. Eurostati andmeil pole euroala (sh Eesti) suutnud siiani taastada 2007. aasta taset oma majanduse summaarses kogumahus. Seega ei ole meil kokkuvõttes olnud majanduskasvu juba viimased 8 aastat. Peavoolu ökonoomikateooriais puuduvad retseptid sellistes oludes tegutsemiseks. Sotsiaalsete ja (geo)poliitiliste pingete kõrval on majanduskasvu puudumine loonud kaose tööstusajastul välja kujunenud ja globaliseerunud finantssüsteemis. Ja isegi majanduse vereringe toimimisse süvenemata on selge: kuni planeedi elanikkond kasvab endiselt umbes 200 000 tarbija võrra päevas, tähendab majanduskasvu kõdumine, et keskmise ilmakodaniku heaolu peab iga päevaga kahanema. See protsess kajastub ka varandusliku ebavõrdsuse kosumises. Arenenud riikides on kiirelt kokku kuivamas seni ilma teinud keskklass, kelle lastele näib üha püüdmatum oma pere, maja ja autoga klassikaline Ameerika unelm. Ja kuigi Maailmapank tundis rõõmu „äärmise vaesuse“ (elu alla 1,9 USA dollariga päevas) langusest alla 1 miljardi inimese, on viimastel aastatel plahvatuslikult laienenud „viletsuse standard“.4 Selle kaisutust tunneb juba 2,4 miljardit inimest: iga kolmas planeedi elanik (standardiks pidev alatoitumus, kasutuskõlbmatu või defitsiitne joogivesi, laste kõrge suremus, puudulikud sanitaartingimused ja elu sõjaolukorras või kesk poliitilist ebastabiilsust). Liikvele läinud sõja-, kliima-, majandus- ja poliitpagulaste arvukusel pole analoogi planeedi uusaja ajaloos. Mastaape saab võrrelda vaid Rooma impeeriumi lõpuaegadest tuttava Suure Rahvasterändega. ÜRO andmeil kasvas ainuüksi Euroopas viimase aastaga põgenike üldarv 4,4 miljonilt 6,7 miljonile.

Sel taustal on ebaõiglane pressi väide, et taas süvenevas globaalkriisis on süüdi Hiina jahtuv majandus. On ju Hiina tänase maailma tarbekauba­tehas, kus koos maailma kaubanõudlusega kadus ka tootmise mõte. Ameerika unelma maju ei ehitata, sisustata ega varustata kodutehnikaga. Väliskaubandus kaob kõikjalt. Globaalmajanduse tervise indikaatoriks loetud meretranspordi indeks (Baltic Dry) on 2008. aasta tipptasemelt kukkunud 97%, madalamale oma asutamisaegsest algseisust 1985. aastal. Teise põhiindikaatori nafta puhul nähti jaanuaris ära isegi negatiivne müügihind (– 0,5 USA dollarit barrel). Toimuva taustal peab tõesti mütsi maha võtma USA, Hiina, Jaapani, Rootsi, Euroopa Keskpanka jt keskpankade ees, kelle meeleheitlik trikitamine on maailma börside, panganduse ja rahanduse varingut siiani päevhaaval edasi lükanud.

Rahvaste vaesudes on keskklass kahanemas. Kui selle alalhoidlik väikekodanlik elumall ühiskonnas enam ei prevaleeri, kaob ka senise liberaalsuse vundament, mida kõikjal poolvägisi koos hoida püütakse. Liikumised, mida praegu tihti äärmuslikuks nimetatakse, on rasketel aegadel ikka ülekaalu saavutanud ja asi liigub nii Euroopas kui ka kaugemal kiirelt selles suunas. Kui ideoloogia kõrvale jätta, on süsteemi selline käitumine loomulik, mitte halb või hea. Ka ühiskondlike komplekssüsteemide teooria viitab, et vähimate kahjustustega pääsemiseks tuleks püüda deglobaliseeruda: ühiskondlikud otsustusmehhanismid ja kogu majandusaktiivsus tuleks maksimaalselt lokaliseerida ning hoida välismõjude eest võimalikult kaitstuna oma elukeskkond kultuuritraditsioonidest looduskooslusteni, pöörduda separatismi ja isolatsionismi, kui soovite. Kui globaalkollapsi puhul üldse kuskil tsiviilkorda säilitada suudetakse, siis rohujuuretasandil anarhiliselt organiseerunud, teadlikult valmistunud, majanduslikult eneseküllaste ja oma pärimuskultuuri ellujäämisõpetusena käsitlevate väikekogukondade piires. Ettevalmistunuid on raskem ehmatada.

KAUPO VIPP

1. A New Physics – Theory of Life. – Scientific American 28. I 2014.
2. J. Tainter, The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press, 1988.
3. Üks näide aastast 1992, u 1700 loodusteadlase, sh enamiku reaalteaduste nobelistide ühispöördumine „World Scientists’ Warning to Humanity“, http://www.ucsusa.org/about/1992-world-scientists.html#.VqTuKoV95D9
4. Multidimensional Poverty Index (MPI).

Allikas: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/koomaeelne-tsivilisatsioon/