Koroonakarantiinid toovad kaasa maailma kullatootmise languse

08.12.2020

Koroonapiirangute ajendil töö katkestanud kullakaevanduste langenud toodangu tõttu on 2020. aastal oodata maailma kullatootmise kahanemist 1,7% võrra võrrelduna 2019. aastaga. Vastavasisulise raporti avaldas makroanalüüsi ettevõte GlobalData.

Vaatamata enamike maailma juhtivate kullakaevandajate langenud tootmismahtudele on oodata kullakaevandussektori kasumite paisumist seoses 2020. aastal aset leidnud kullahinna järsu tõusuga. Maailma kaks juhtivat kullatootjat Barrick Gold ning Newmont prognoosivad oma tootmismahtude langust 11,6 miljonilt untsilt 11 miljoni untsini. Suurim langus tootmises leidis aset koroonapiirangute haripunktis aasta teises kvartalis. Tootmismahtude langusest andsid teada ka teised juhtivad kullakaevandajad AngloGold Ashanti ning Kinross. Praktiliselt ainsa (suure) kullakaevandajana, mis on ka 2020 suutnud tootmismahte säilitada, eristub Vene Föderatsioon, eeskätt selle suurim kullakontsern PolyusGold, mille kaevandamismahud ei langenud isegi 2020 teises kvartalis ning mille aastane kvoot on säilitatud firma juhtkonna poolt muutumatul tasemel.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

GlobalData raportis kajastatud kullakaevandusfirmad kuuluvad kõik maailma top 10 kullatootja hulka ning nende andmed peegeldavad üsna täpselt maailma kullatootmise põhihoovusi. Trendiga vastuvoolu ujuva Vene kullakaevanduskonglomeraadi Polyuse tootmismahtude suurendamine on mõneti spetsiifiline fenomen.

Polyuse mustrisse mittesobitumine on seletatav tõsiasjaga, et naftahinna drastilisest langusest tulenevate eksporttulude kahanemise kompenseerimiseks on Vene Föderatsioon võtnud strateegilise sihi pehmendada “musta kulla” eksporttulude langust vähemasti osaliselt päris kulla ekspordi kasvu abil (aga ka teravilja ning muu toorme ning sõjatööstuskompleksi toodangu müügi abil). Seega jääb Venemaa vastussuunas liikuv kullatootmise trend riigi geoökonoomilistest iseärasustest tulenevaks nähtuseks, mille taga on samavõrra geopoliitilised kui majanduslikud kaalutlused. Soov teha Venemaast maailma suurim kullatootja on mõeldud muuhulgas kindlustama riigi finantspositsiooni olukorras, kus tekib vajadus (endiselt veel Lääne poolt domineeritud) globaalsest finantsarhitektuurist emantsipeeruda.

Mis puutub maailma kullakaevandamise kogumahtu (millest Venemaa annab 10,6%), siis uue kulla maapõuest ekstrahheerimine on näidanud alates 2008. aastast pidevat tõusutrendi, kasvades kümne aasta jooksul kolmandiku võrra 2280 tonnilt aastas 3300 tonnini. Kullatootmise olulise kasvu ajastus ei ole juhuslik, kuna 2007-2008 kujutas endast rahamaailmas pöördepunkti, kus globaalse finantssüsteemi kollaps suudeti ära hoida üksnes keskpankade drastiliste turusekkumiste abil.

Olles teadlik kulla rollist sisuliselt ainsa kõrglikviidse finantsvarana mis suudab garanteerida rikkuse säilimise ka olukorras kus ülejäänud varade (sh. paberraha ja pangahoiuste) väärtus kokku variseb, hakkas finantskriisi järgses maailmas voolama üha enam raha mitte üksnes kulda, vaid ka kullakaevandamisse. Mis peamine, tõsiasi, et maailma suurimad krediidiloomeasutused on finantseerinud pärast 2008 finantskriisi üha jõulisemalt kullakaevandamise operatsioone annab tunnistust sellest, et pangad hindavad väga hästi kulla reaalset väärtust ning mõistavad selle rolli garandina finantssüsteemi tõrgete suhtes. Finantsmaailmas võrdub krediit usalduskrediidiga ning kullakaevandusettevõtetele väljastatud laenude kogumahu pidevat paisumist võib pidada rahaturgude otseseks usaldushääletuseks kulla väljavaadete osas pikas perspektiivis. Kullakaevandusettevõtete uute deposiitide kaevandamise alguse ning esimeste kasumite sisse kasseerimise ajaline nihe vältab nimelt palju aastaid.

Maailma kullakaevandamise kogumaht 2005-2019 perioodil (tonnides)

Antud asjaoludest kantuna on keskmises perspektiivis (st. lähiaastatel) oodata koroonakriisi taandudes maailma kullakaevandamise taastumist. Ometi loovad ajutiselt 1,7% võrra langenud tootmismahud kombinatsioonis kasvava globaalse nõudlusega soodsad eeltingimused kullahinna kasvuks lähiaastatel.

Kullahinna pikaajalise kasvu trend on kõige paratamatul viisil tingitud aga pankade lakkamatu rahatrüki ning tõsiasja poolt, et järgmistel aastakümnetel saab maailmas otsa küll (kaevandatav) kuld, ent mitte nõudlus kulla järgi. Moment mil antud olukord saabub, saab olema maailma kullakaevandamise aastatuhandete pikkuses ajaloos pöördelise tähtsusega, tuues kõige tõenäolisemalt kaasa kullahinna kasvu teise suurusjärku. Seda tulenevalt asjaolust, et maailma circa 4500 tonnisest kulla kogunõudlusest kõikide sektorite vahel (ehtekuld, investeerimiskuld, monetaarkuld ning industriaalkuld) on 70-75% tagatud uue kulla tootmise poolt ning 25-30% olemasoleva kulla ümbertöötlemise abil.

Maailma 4500 tonnisest aasta kullapakkumisest (graafikul 2010-2018 perioodil) moodustab umbes 70% kaevandatud kuld (sinine) ning 30% ümbertöödeldud kuld.

Kuna maailma kullaisu ei näita mingisuguseid kahanemise märke (olles väga tugevasti kullausku Hiina ning India transformeerumisel maailma 1. ja 3. majanduseks pigem kasvamas) siis tähendab see juba kaevandatud ja rafineeritud kulla hinna paratamatut tõusu järgnevatel kümnenditel. Kasvavat nõudlust saab tulevikus katta üha enam (ning mingist punktist vaid) olemasolevate kullavarude müügi teel. Seda eriti pidades silmas Aasia säästjate soovimatust aktsepteerida “paberkulda” (st. kullahinna poolt määratud finantslepingud) päris kulla pähe.

Kogu oma kulda ei ole üldjuhul mõistlik maha müüa välja arvatud olukorras kus on vaja finantseerida hädavajalikke oste ning krahhis hävinud varadest on üksnes kuld oma väärtuse säilitanud. Siiski kulda peamiselt spekuleerimisinstrumendina kasutada soovival investoril tasub aga varuda pikka meelt ning pidada silmas käesolevas kirjeldatud makrotrende. Kui on soov teenida aastate jooksul kogutud kulla müügi pealt mitte kümneid vaid sadu (või tuhandeid) protsente, siis on selleks tõenäolisem tee realiseerida kogutud kullavarud paarikümne aasta pärast kui kaevandatava kulla mahud on maailmas kokku kuivanud ning maailmaturgude kullaisu saab üksnes olemasoleva kulla edasimüügi teel rahuldada.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.