Venemaa on saamas maailma suurimaks kullatootjaks

Venemaa tõusis 2019. aastal Hiina järel maailma suuruselt 2. kullatootjaks. Vene Föderatsiooni kullakaevandajate liidu poolt avaldatud andmete kohaselt tootis Venemaa juba 2018. aastal 330 tonni kulda, mis on 13 tonni võrra enam pikemat aega 2. positsiooni hoidnud Austraaliast (317 tonniga) ning 49 tonni enam kui maailma juhtivate kullaturgude analüütikute GFMS poolt Venemaa tootmiskoguseks pakutud 281 tonni (vt graafik all).

Maailma kullatootjate edetabel 2018. aastal GFMS. Allikas: usfunds.com

2019. aastal on Vene kullatootmine jätkanud kiiret kasvu, jõudes prognooside kohaselt 350-366 tonnini. Maailma suurima kullatootja positsiooni hoidis 2019 Hiina, mille toodang on viimastel aastatel langenud, seda peamiselt kaevandusettevõtetele esitatud rangemate nõudmiste tõttu. Viimaste aastate trendide jätkudes saab Vene Föderatsioonist maailma suurim kullatootja 2020. aastal.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Nõukogude Liidu perioodil olid Vene NFSV kullatootmise mahud salastatud. Peamiselt oli see põhjustatud asjaolust, et üliriik, mis pidi olema majanduslikult maksimaalselt autonoomne, ei suutnud vaatamata plaanimajanduse ponnistustele teha ennast kunagi 100% sõltumatuks välismaailmast ei tehnoloogiliselt ega põllumajanduslikult (täieliku majandusliku sõltumatuseni ei ole tõsi küll jõudnud ükski industrialiseerunud, kõrgesti spetsialiseerunud tööjaotusega riik).

Asjaolu, et Nõukogude Liit pidi varuma väljastpoolt sotsialistlikku blokki nii põllumajandussaadusi kui ka tehnoloogiat, oli ideoloogiliselt piinlik. Kuna konverteerimatu rublaga ei olnud maailmaturul kuigipalju teha, tasus NSVL väljast pärit vilja ja tehnoloogiasiirete eest kullaga – ainsa rahaga, mis omab väärtust kõikides geopoliitilistes stsenaariumites. Selle asjaolu varjamiseks pidi aga kullatootmise mahud saladuses hoidma, kuna muidu oleks olnud raske seletada, kuidas Nõukogude Liidu kui toona Lõuna-Aafrika järel maailma suuruselt teise kullatootja kullareservid (samuti salastatud) ebanormaalselt aeglaselt kasvasid.

Kuigi tootmismahud olid salastatud, näitavad CIA poolt avalikustatud analüüsid, et NSV Liit tootis külma sõja haripunktil 1970ndate keskel 326 tonni kulda aastas – tase, mis jäi püsima ka 1980ndatel. Pärast NSVL lagunemist jäi Venemaa kullatoodang perioodil 1990-2007 stabiilselt kõikuma 140-160 tonni vahel aastas, asetades riigi maailma suurimate kullatootjate esikümne teise poolde.

Vene Föderatsioon, mis on juba möödunud kümnendi keskpaigast USA üha kasvava poliitilise, majandusliku ja militaarse surve all, võttis umbes kümme aastat tagasi vastu strateegilise otsuse hakata kasvatama nii riigi kullatootmise absoluutmahte kui ka keskpanga kullareserve. Seda eesmärgiga tagada riigi finantsstabiilsus olukorras, kus Washington on muutnud dollari ja USA ülevõimu maailma finantsturgudel relvaks oma geopoliitiliste huvide läbi surumiseks nii Euroopas kui Aasias.

Mõlemad programmid on olnud edukad. Venemaast ei ole lähiaastatel saamas mitte üksnes suurim kullatootja, vaid suure tõenäosusega ka USA järel suuruselt teise ametliku kullareserviga riik maailmas. Kuna USA surve Venemaa tõrjumisel rahvusvahelistelt energeetika-, tehnoloogia- ja finantsturgudelt tõenäoliselt ei lakka, on tõenäoline, et Kreml jätkab ka tulevikus Lääne finantsturgudest distantseerumise poliitika ühe olulise elemendina kullakaevandamist ning varumist forsseeritud tempos.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Allikas: LAWRIE WILLIAMS: Is Russia already the world’s No. 2 gold producer and on way to No. 1?