Kuld ei asenda häid suhteid

Paar kuud tagasi kirjutas Maailmapanga president Robert Zoellick Financial Timesis G20 valikutest maailma uue finantssüsteemi kujundamisel. Viiepunktilises reformikavas pälvis erilist tähelepanu lõik: „Süsteem võiks samuti kaaluda kulla rakendamist rahvusvahelise etalonpunktina inflatsiooni, deflatsiooni ja valuutakursside alaste ootuste ankurdamisel.” 

Esmapilgul suhteliselt süütuna näiv mõte kutsus esile väga tormilise vastukaja; nii nimetas California Ülikooli Berkeley linnaku majandusprofessor Brad DeLong selle ettepaneku peale Zoellickit maailma kõige lollimaks meheks ja teine USA vasakpoolsete tuletukk, Princetoni Ülikooli professor ja Nobeli majandusauhinna laureaat Paul Krugman arvas, et isegi see hävitav hinnang oli liiga lahke. Aga isegi siis, kui need käredad seisukohavõtud kõrvale jätta, olid ka erapooletumad kommentaatorid üksmeelel sellest, et tagasipöördumine kullastandardi juurde on parimal juhul võimatu, halvimal juhul aga isegi veel väga ohtlik. Arutelu jälgimiseks oleks esmalt kasulik mõista mis tahes rahvusvahelise rahasüsteemi sõlmprobleeme.

Vajadus rahvusvahelise rahasüsteemi järele tuleneb lihtsast teada-tuntud asjaolust, et eri riikidel on erinevad valuutad, ja et kui nende riikide residendid omavahel kauplevad, siis kaasnevad kaupade, teenuste, finants- ja reaalsete varade liikumisega alati ka vastassuunalised rahasiirded. Kui kauplevatel riikidel puuduvad väliskaubandusmonopolid, siis tekib tuhandete või miljonite eraõiguslike tehingute tulemusena alailma olukord, kus ühe riigi residendid tahavad teistelt riikidelt rohkem osta kui neil on sinna müüa, mis viib selleni, et kõnealuse riigi maksebilanss läheb defitsiiti. Mingi riikide grupi puudujääkide peegelpildiks on aga mõistagi teiste riikide ülejäägid ja rahvusvahelise kaubandus- ja rahandussüsteemi üheks peaülesandeks ongi tagada nende puudu- ja ülejääkide võimalikult valutu tasakaalustumine. Selleks peab aga rahasüsteem sisaldama endas mingit mehhanismi, mis sunniks puudujääkidega riigi residente vähem tarbima ja ülejäägiga riigi omi siis vastavalt jälle rohkem. 19. sajandi viimasel kolmandikul suure enamiku maailma riikide majanduslikku läbikäimist reguleerinud kullastandard oligi üks võimalikest seda ülesannet esialgu edukalt lahendanud rahasüsteemidest.

Kullastandardi olulisimaks iseärasuseks oli eri riikide rahatähtede vaba vahetatavus kindlaksmääratud kullakoguse vastu. Kõige üldisemalt rajanes see süsteem neljal põhireeglil:
> Iga vääringu nimiväärtus sõltub selle seaduslikult määratletud kullasisaldusest.
> Kõiki vääringuid saab nende nimiväärtusega vabalt kulla vastu vahetada.
> Kulla ekspordile ja impordile ei ole seatud mingeid piiranguid.
> Keskpank ei püüa korrigeerida kulla ekspordist või impordist tingitud muutusi kodumaises rahapakkumises.

Nendest reeglitest kinnipidamine pidi siis kullastandardi pooldajate järgi tagama selles osalevate riikide maksebilansside kohanemise ladususe ja iseeneslikkuse.

Kullastandardi puhul tuleks kõigepealt toonitada seda, et see oli oma ajastu laps, mille hiilgeaeg jäi esimesesse üleilmastumislainesse aastatel 1880–1914. Kolm Esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümmet olid maailmamajanduse erakordse kasvu aastad. Sidevahendite areng sidus maailma järjest enam üheks tervikuks; nii kulus näiteks 1911. aastal telegrammi saatmiseks New Yorgis Londonisse 30 sekundit ning selle hind oli langenud poole protsendini 1866. aasta tasemest. Sedamööda, kuidas 1870-ndate deflatsioon asendus 1890-ndate kerge inflatsiooniga, leevendusid ühel ajal peaaegu kõikide riikide eelarvepinged, kuid pikaajalised intressimäärad jäid endiselt madalateks. Tolleaegsete tärkavate turgude riskimarginaalid alanesid järsult ning väliskaubandus ja piiriülesed kapitalisiirded kasvasid jõudsalt. Kõiki neid suundumusi toetas omakorda pikaajaline likviidsuse kasv, mida toetas nii oluliselt kasvanud kullatoodang kui ka rahaturgude areng. Aktsiaseltsidena organiseeritud suurpangad andsid oma reservide vastu järjest julgemalt laenu ja hoiupangad kaasasid kasvava keskklassi säästud.

Kullastandardi toimemehhanismi teoreetiliseks nurgakiviks oli klassikaline rahateooria, mida väljendab algebralisel kujul järgmine avaldis:
M × V = P × Q

kus M on majanduses ringlev rahamass (lihtsamal juhul siis kuld), V raha ringlemiskiirus, P keskmine hinnatase ja Q perioodi jooksul toodetud kaupade ja teenuste maht. Oma olemuselt on see avaldis tegelikult tautoloogiline, majandusteoreetilise sisu annavad sellele üksnes erinevate muutujate kohta tehtud oletused. Kullastandardi seisukohast on kõige olulisemaks oletuseks raha ringluskiiruse (V) muutumatus, mis tekitab otsese seose ringluses oleva rahamassi (M) ja rahvatulu nominaalväärtuse (P × Q) vahel. Konstantse ringluskiiruse korral on järgmiseks tähtsaks küsimuseks hindade ja palkade paindlikkus.

Kui nii hinnad kui ka palgad on mõlemas suunas täiuslikult paindlikud, avaldavad ringluses oleva rahamassi muutused mõju üksnes hindadele ning jätavad reaaltoodangu (ja tööhõive) taseme puutumata. Maksebilansi puudujäägi tagajärjel riigist välja voolav kuld toob alla kodumaiste kaupade hinnad ja taastab seega kiiresti eksportkaupade konkurentsivõime. Sedamööda, kuidas kaupade väljavedu jälle hoo sisse saab ja sissevedu pidurdub, taastub maksebilansi tasakaal madalama hinnataseme, kuid endise reaaltoodangu juures. Usk turumajanduse iseenesliku korrastumise võimesse oli suuresti ka kogu kullastandardi ideeliseks vundamendiks ja vajutas tugeva pitseri kogu esimese üleilmastumislaine mängureeglitele, mida iseloomustas nn Gladstone’i kolmainsus: range rahapoliitika, tasakaalustatud riigieelarve ja vabakaubandus.

Kui hinnad ja palgad on aga jäigad ega kahane vastuseks maksebilansi puudujäägist tingitud kulla väljavoolule piisavalt kiiresti, ei mõjuta ringluses oleva rahamassi kokkukuivamine mitte üksnes hinnataset, vaid ka toodangut ja tööhõivet. Hinnataseme jäikus võtab seega kullastandardilt tema iseenesliku korrastumisvõime ja võib viia krooniliste maksebilansi puudujääkide ning üha kasvava töötuse ja langeva toodanguni. Kui hindade ja palkade paindumatus juba muudab maksebilansi kohanemise valuliseks, siis kerkib paratamatult üles küsimus kohanemisvalu jagamisest riikide vahel ja riikide sees. Kullastandardi korral langes kohanemise põhiraskus puudujääkidega riikidele, kes pidid tasakaalu taastamiseks taluma kõrgemat töötust ja aeglasemat toodangu kasvu. Riikide sees langes kohanemisvajadus enamasti jällegi vaesemale elanikkonnale, kelle poliitiline esindatus 19. sajandi teisel poolel järjest suurenes.

California Ülikooli Berkeley linnaku majandusprofessori Barry Eichengreeni järgi olidki maailmasõdade vaheliste kullastandardile tagasiminekukatsete ebaõnnestumised põhjustatud lääne ühiskondade poliitilise struktuuri muutustest. Esimese maailmasõja lahingutandritel endile hääleõiguse kätte võidelnud laiad rahvamassid sundisid oma riikide valitsusi märksa enam tähelepanu pöörama sisemajanduslikele eesmärkidele, eelkõige muidugi tööhõivele.  Kui varasematel aegadel olid valitsused sise- ja välismajanduslike eesmärkide kokkupõrgete korral siiski enamikul juhtudest oma rahvusvahelistele kohustustele kindlaks jäänud, siis uutes oludes seati tööhõive fikseeritud valuutakursist tihti ettepoole. Varasematelgi aegadel olid ebasoodsad arengud riigid aeg-ajalt kullastandardilt minema lükanud, ent ka sellistel juhtudel eeldati üldiselt, et varem või hiljem tuleb ta sellele jälle tagasi. Seetõttu olid kullastandardi hiilgeajal valuutade vastu suunatud spekulatiivsed lained kui mitte just stabiliseeriva iseloomuga, siis vähemasti mitte nii ebastabiilsed kui sõdadevahelisel ajajärgul. Kui spekulandid eeldasid, et surve alla sattunud riik valib lõpuks fikseeritud kursi asemel siiski näiteks heldekäelise fiskaalpoliitika, tekkis end isetäitev ootus, mis lõppeski siis kas devalveerimise või kullastandardist loobumisega.

Eelöeldu taustal oleks rahvusvahelise rahasüsteemi kullale üles ehitamine tõepoolest ilmselt üsna lootusetu ettevõtmine: 21. sajandil on jõulised palgakärped lääne hoolekanderiikides väga problemaatilised ja kogu see praegune vaidlus maailma finantsarhitektuuri põhijoonte üle on suuresti tingitud eri riikide soovimatusest oma sisemajanduslikke eesmärke rahvusvahelistele kohustustele allutada. Ent vaevalt Robert Zoellick nüüd seda täpselt silmas pidaski. Laiemas plaanis on küsimus ikkagi nn dekreetraha (fiat money) seotusest millegagi, mis oleks veidikenegi püsivam kui valitsuste lubadus oma rahatrükkimisvõimet mitte kurjasti ära kasutada. Iseasi, kas midagi sellist on üldse võimalik leida. Inglise ajaloolane Niall Ferguson defineerib raha kui laenuandja ja võlgniku kristalliseerunud suhet. See, kas kõnealune suhe on vormunud parajasti kullaks või millekski veel kirevamaks, ei olegi võib-olla nii tähtis. Tõsiasi on see, et inimsuhted (ja võlgniku ja võlausaldaja omad iseäranis) on keerulised ja tagasiminek kullale ei muudaks neid lihtsamaks.

http://hei.eas.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1224:kuld-ei-asenda-haeid-suhteid&catid=92:2011-jaanuar&Itemid=53