Ajalugu
Savoy dünastia ja Itaalia 20-liirine kuldmünt
Itaalia 20-liirise kuldmündi loomise au võib omistada ühele maailma vanimale kuninglikule perekonnale, nimelt Savoy dünastiale. Savoy perekonna ajalugu algab peaaegu tuhat aasta tagasi väikses mägises piirkonnas Šveitsi, Itaalia ja Prantsusmaa vahel. Iseäralikuks teeb selle perekonna see, et nad ei laiendanud oma territooriume traditsioonilisel viisil, ehk siis läbi sõdade, vaid soodsate abielude ja liitude edandamise kaudu. Olgugi, et perekond kaotas oma territooriume mitmeid kordi suurematele tegijatele, näiteks võib tuua Napoleon Bonaparte, siis imekombel õnnestus neil kõik oma maad alati tagasi saada ja mõnikord isegi rohkem.
19.sajandi alguses oli Itaalia osa Prantsuse impeeriumist aga Waterloo lahingus sai Napoleon lüüa ja Prantsuse impeerium lagunes ning loobus oma võimust Itaalias. Itaalia jagunes regioonideks, osad neist liideti Austriaga, tasuks Austria osalemise eest Napoleoni sõdades. Savoy dünastia oli Itaalia jagamisel õnnega koos ja sai valitsemiseks Sardiinia saare ja Itaalia põhja-lääne osa, mis piirnes Prantsusmaaga. Uut regiooni hakati kutsuma Sardiinia kuningriigiks ja sai üheks kolmest suurimast Itaalia piirkonnast.
Killustunud Itaalial ei olnud keskvalitsust ega tugevat armeed ja täpselt nagu Austria oli planeerinud, võimaldades Austrial kaudselt juhtida suurt osa Itaalia territooriumist. 19.sajandi keskpaigaks sündis tugev revolutsiooniline liikumine, mis koondas natsionaliste, kes soovisid Itaalia taasühendada. Järgnes mitu ülestõusu suuremates Põhja-Itaalia linnades Austria võimu vastu. Sardiinia kuningriik, soovides innukalt oma territooriumi laiendada, kuulutas Austria vastu välja Itaalia esimese iseseivussõja. Revolutsionääride kahjuks surusid Austria väed ülestõusud kiirelt maha.
Natuke muljutud aga mitte purustatud Sardiinia kuningriik, Vittorio Emanuele II (Umberto isa) juhtimisel, proovis kümme aastat hiljem uuesti, kuulutades 1859. aastal Austria vastu välja Itaalia teise iseseisvussõja. See aktsioon oli edukam, osalt tänu sõjalisele jõule, mida pakkus Napoleon III, ning paremini organiseeritud rahvuslikule liikumisele, mida juhtis kurikuulus Itaalia revolutsionäär Giuseppe Garibaldi. Pärast kahte verist aastat õnnestus Vittorio Emanulele II saada endale terve Itaalia välja arvatud Rooma ja Veneetsia piirkond. Sellest hoolimata kuulutati välja Itaalia kuningriik ja Vittorio Emanuele II sai selle valitsejaks. Kuldliir anti välja märkimaks viitekümmet aastat püüdlust riiki ühendada. Mündile vermiti Vittorio Emanuele II portree ja Savoy dünastia vapp. Paljud pidasid kuningas Vittoriot riigi isaks, rolli pärast, mida ta mängis riigi ühendamisel. Ta polnud kindlasti ainuke inimene kes tegeles Itaalia ühendamisega, kuid ta tõestas end olevat hea diplomaat ja tundvat sõjalisi strateegiaid. Kuningas Vittorio Emanuele II valitses kindlakäeliselt oma surmani aastal 1878 ja trooni päris tema poeg Umberto I.
Kuldliir ühendab Itaalia rahandussüsteemi
Savoy dünastia mitte ainult ei ühendanud Itaaliat vaid ühtlustas ka riigi rahandussüsteemi. Enne ühtlustamist oli tavaks, et iga suurem piirkond andis käibele oma raha. Näiteks Paavstiriik, piirkond Itaalias mida valitses paavst, kasutas raha nimega skuudo, Napoli kuningriik kauples piastritega, Lombardia-Veneetsia vermis florineid ja Sardiinia kuningriik liire. Uued Itaalia kuldliirid olid Sardiinia kuningriigi rahade edasiarendus. Põhjus, miks valiti Sardiinia kuningriigi raha, oli selles, et need olid juba aastal 1819 muudetud proovi ja kaalu poolest võrdseks Prantsusmaa kuldfrangiga. See omakorda võimaldas kasutada kaubavahetuse lihtsustamiseks Prantsusmaal liire ja Itaalias franke. Veel enam, ajal kui Itaalia võttis kasutusele uue liiri, oli Prantsuse kuldfrank suure regionaalse tähtsusega valuuta. Järjest loogilisem tundub, et uue kuldliiri loomisel võeti eeskujuks Prantsuse frank. Uus kuldliir soodustas kaubandust Itaalias ja aitas kaasa Itaalia saamisele Euroopa esimese suure rahaliidu üheks asutajaliikmeks.
Itaalia 20-liirine kuldmünt oli osa Euroopa kullastandardist
Aastal 1865 asutasid Itaalia, Prantsusmaa, Belgia ja Šveits Euroopa esimese suure rahaliidu, mida hakati kutsuma „Ladina Rahaliiduks“. See liit oli katse ühendada nende riikide rahad üheks valuutaks. Asutajaliikmed olid nõus ühtlustama oma rahade proovi ja kaalu, et need oleks võrdsed Prantsuse hõbe- ja kuldfrankidega, täpselt nii nagu Sardiinia kuningriik oli seda teinud juba umbes viiskümmend aastat tagasi. Veel olid nad vabatahtlikult nõus vastastikku vahetama üksteise kuld- ja hõbemünte, olenemata mündi disainist või motiivist. Väärismetallide sisaldus müntides standartiseeriti, 4.5 grammi hõbedat oli võrdne 0.290322 grammi kullaga, suhtes 15.5 – 1. Standartiseerimine hõlbustas ja kergendas liikmete vahelist kaubandustegevust ja arvati olevat ka hea idee teiste Euroopa riikide ühinemise lihtsustamiseks. Ühendusel oli ka mitmeid vigu, üheks oli see, et riikide valitsused emiteerisid liigselt paberraha, olgugi, et paberraha ja väärismetallist müntide suhtarv oli fikseeritud. Sellest hoolimata ühendus laienes, kuni algas Esimene Maailmasõda, ja jõudis formaalse lõpuni kümme aastat hiljem, aastal 1927.
Itaalia 20-liirine Umberto I kuldmünt
Nagu kõik Savoy perekonna liikmed, sai ka Umberto I parima võimaliku hariduse. Hoolimata heast haridusest, oodati temalt sõjaväelist karjääri, eriti kuna tol ajal oli ikka veel käimas sõda Itaalia ühendamiseks. Umberto I alustas karjääri kaptenina Sardiinia armees, kus ta koos ustavate sõduritega võitles mitmetes otsustavates lahingutes Austria vägede vastu. Kangelaslikus ja vaprus paljudes lahingutes teenis talle mitmeid aumärke ja lugupidamise kaaskondlaste seas.
Kuningas Vittorio Emanuele II surma järel aastal 1879 sai prints Umberto I ühendatud Itaalia teiseks kuningaks. Teda peetakse vastuoluliseks valitsejaks. Ühest küljest viidatakse talle kui heale kuningale, sest ta näitas üles muret ja hoolivust lihtrahva vastu. Kui suur üleujutus rüüstas Veneetsiat, läks ta isiklikult kohale ja organiseeris abitöid. Samuti, kui maavärin hävitas aastal 1883 Itaalia linna Casamicciola, pakkus kuningas Umberto abiks nii ennast kui oma raha ja samasugust abi pakkus ta aasta hiljem kui Lõuna-Itaalias puhkes koolera epideemia. Kuid teisalt vasakpoolsetes ringkondades ei sallitud Umbertot üldse. Tema ebapopulaarsust saab osalt selgitada nurjunud püüdlusega luua koloniaalvalduseid Aafrikas, ja ka sellega, et tema valitsusajal hakkas Itaalia valitsuses levima konservatiivsed meeleolud.
Kuningas Umberto I valitsusaeg lõppes aastal 1900, kui ta mõrvati Milano ülestõusu julma mahasurumise eest. Et taastada korda, andis Itaalia kindral käsu avada tuli ülestõusnute pihta. Peale ülestõusu maha surumist andis kuningas Umberto I kindralile aumärgi eduka korra taastamise eest. Kuninga soosiva suhtumise pärast kindralisse otsustasid anarhistid kuninga mõrvata. Olgugi, et Umberto valitsusaeg oli pikem kui isal, anti tema pildiga 20-liiriseid kuldmünte välja märkimisväärselt vähem. Kuningas Umberto I valitses küll aastani 1900 aga viimased tema pildiga kuldliirid anti välja aastal 1897.
