Šveitsi Vreneli Helvetia 20 franki

Ajalugu

Helvetia nime lugu

Nimi Helvetia, mis tähistab ühest küljest Šveitsi kuulsaimat kuldmünti, kuid teisalt kogu Šveitsi riiki, pärineb keldi keelest. Umbes 500 aastat eKr asustas Helvetii nimeline keldi hõim piirkonna Alpides, mida tänapäeval tuntakse Šveitsi nime all. Hõimu ning hiljem ka piirkonna nimi elas edasi ladina keeles. Šveitsi riigi ametlik nimi on Šveitsi Konföderatsioon, ladina keeles Confoederatio Helvetica – see on ka põhjus, miks 20-frangise kuldmündi esiküljel kujutatud Šveitsi riiki sümboliseeriv kaunis naisekuju kannab nime Helvetia.

Šveitsi frangi sünd

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Šveitsi kantonitel (nii kutsutakse sealseid osariike) õigus vermida oma münte ise. Korraga anti välja suurel hulgal münte, mis olid täiesti erineva väärtuse, kaalu ja prooviga ning koosnesid erinevatest sulamitest. Tänu Šveitsi soodsale asukohale voolas riiki ka hulgaliselt välisriikide raha nii kaubavahetuse käigus kui ka väljarännanutelt, kes teenisid palgasõdurina Euroopa õukondades ja saatsid teenitud palga koju. Müntide mitmekesisus tegi igapäevase arveldamise keeruliseks ja nii leppisid kantonid omavahel kokku, et müntide emiteerimise ja vermimise ainuõigus jääb konföderatsiooni valitsusele. 1850 võttis Šveitsi Liidukogu vastu seaduse, mille järgi uus rahasüsteem põhineb hõbedal ning riigi ühtse hõbemündi nimeks saab Šveitsi frank.

Šveitsi frank ja Ladina rahaliit

1865. aastal moodustasid Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Šveits Ladina rahaliidu eesmärgiga kehtestada neis riikides ühisraha ja viia kuldmündid ühtsesse süsteemi. Liidu asutajaliikmed leppisid kokku, et ühtseks arveldusühikuks saab frank ning et kõik riigid vahetavad üksteise kuld- ja hõbemünte üks-ühele, olenemata sellest, millise kujunduse või kelle portreega need on. Ka hõbeda ja kulla vaheline suhe pandi paika – 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda ehk suhe oli 15,5 : 1. Ühtne standard hõlbustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu see ahvatles ka uusi riike liiduga ühinema. Ehkki Ladina rahaliidul oli mitmeid vigu – mõned valitsused otsustasid trükkida rohkem paberraha, kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest. Liit laienes kuni I maailmasõja puhkemiseni, ametlikult sai selle aeg otsa kümmekond aastat hiljem, 1927. aastal.

Šveitsi 20-frangise kuldmündi saamislugu

Vaatamata asjaolule, et Šveits ühines rahaliiduga, mille aluseks olid kuld- ja hõberahad, otsustati liitu astudes oma kuldmünte mitte vermima hakata. Otsusest peeti kinni pea 20 aastat. Ühest küljest oli põhjus selles, et Šveitsi põhilised kaubanduspartnerid olid Itaalia ja Prantsusmaa ning neist riikidest voolas Šveitsi sisse suurel hulgal kulda. Kuna Ladina rahaliidu leppe kohaselt olid need valuutad riigis kehtiv maksevahend, polnud oma müntide vermimine otstarbekas. Teisalt oli põhjuseks ka see, et kuldmüntide nimiväärtuseks oli rahaliit määranud umbkaudse kulla turuhinna ning sellisel kujul ei olnud müntide vermimine valukodadele kasumlik.

Teised liidu liikmed küll mõne aja talusid sellist ebavõrdsust, ent kui Prantsusmaa asus Šveitsi ründama mündiparasiitluse süüdistusega, otsustas Šveitsi föderaalvalitsus 1883. aastal emiteerida oma versiooni kullast 20-frangisest. Ehkki Šveits täitis oma kuldmüntide vermimise kohustust, olid emissiooni mahud järgmisel paarikümnel aastal suhteliselt väikesed. Olukord muutus alles esimese maailmasõja puhkemisel, kui nii Itaalia kui ka Prantsusmaa loobusid kullastandardist fiat-rahasüsteemi kasuks. Esimese ja teise maailmasõja vahelisel perioodil vermis Šveits umbes 51 miljonit kuldfranki ehk 83% kõigist Šveitsi 20-frangistest, mis on alates 1883. aastast välja antud.

Šveitsi frankide väärtuse tagas kullastandard

Maailm loobus kullastandardist fiat-rahasüsteemi kasuks eesotsas Ameerika Ühendriikidega 1971. aastal. See tähendas, et paberraha ei olnud tagatud enam millegi muu kui valituse otsuse või seadusega. Ehkki Šveitsi rahasüsteem oli paberraha emiteerimise osas sarnane, seisnes oluline erinevus asjaolus, et Šveitsi Riigipank oli seaduse järgi kohustatud hoiustama vähemalt 40% oma varadest kullas. See tähendas, et riigi keskpank pidi paberraha emiteerimisel kinni pidama kindlaksmääratud suhtest ega saanud rahapakkumist kontrollimatult suurendada (ehk toota fiat-raha n-ö õhust). Nii sai Šveitsi paberrahast maailma silmis varasemate kuldmüntide usaldusväärne järglane ning see teadmine on teinud Šveitsi frangist tugevaima pabervaluuta alates 1970ndatest.

Kahjuks jõudsid võimud seisukohale, et kullaga võrreldav pabervaluuta pole Šveitsi riigi huvides ning võeti vastu poliitilise taustaga otsus muuta põhiseadust – Šveits loobus kullastandardist 1999. aasta aprillis. Aasta hiljem, kui kullahind oli 20 aasta madalaimal tasemel, 250 dollarit untsi eest, hakkas Šveitsi Riigipank järk-järgult oma kullavarusid müüma. Esimese osa müük jõudis lõpule 2005. aastal, mil 1300 tonni kulda müüdi hinnaga keskmiselt 351 dollarit untsi eest, tekitades nii Šveitsi rahvale märkimisväärset kahju, kui arvestada asjaolu, et 2011. aastaks tõusis kulla hind 1900 dollarini untsi eest. Praeguseks on Šveitsi Riigipank müünud oma algsest 2590-tonnisest kullavarust maha 1550 tonni ning praegune kullareserv on 1040 tonni ehk 10% Rahvuspanga varadest.