Prantsuse Marianne ja Kukk 10 franki

Ajalugu

Prantsuse Marianne 

Marianne kuldmünt lasti välja 1899. aastal ning see jätkas Prantsuse Vabariigi traditsioone, mille kohaselt kullast käibemüntidel ei kujutatud kuningat ega keisrit, vaid võidu, vabaduse ja õigluse sümboleid. Kõige kuulsamad neist olidki Marianne ja kukk. 10-frangise kuldmündi tagaküljel kujutatud kukk on võiduga seotud kristlik sümbol. Igal hommikul päikesetõusul kirev kukk tähistab valguse igakordset võitu pimeduse ja kurjuse üle. Prantsusmaal sai kukest oluline sümbol renessansiajal, mil katoliku kirikul oli Prantsusmaa riigiküsimuste otsustamises võtmeroll. Tänapäeval peavad paljud kukke Prantsusmaa ja selle rahva sümboliks, kukke kasutatakse tihti ka spordiüritustel rahvusliku maskotina.   

10-frangise kuldmündi esiküljel kujutatud Marianne on kombinatsioon vabaduse ja õigluse allegoorilistest kehastustest. Esimesena maalis Früügia mütsi kandvat vabadusejumalannat Mariannet noor Prantsuse kunstnik  Jean-Michel Moreau.  Marianne kogus populaarsust pärast Prantsuse revolutsiooni, mil värskelt valitud Seadusandlik Kogu vajas uut rahvuslikku sümbolit. Noore, kuid samas meelekindla Prantsuse Vabariigi kehastuseks sobis imehästi noor Marianne, kes tähistas vabaduse võitu absoluutse ülemvõimu üle ning kes on siiani Prantsuse rahvussümbol – teda kujutatakse nii euromüntidel, markidel kui ka valitsusasutuste logodel.  

Kullast Prantsuse frangi ajalugu

Kullast frangi suursugune ajalugu sai alguse 14. sajandil, mil Saja-aastase sõja käigus leidis aset mitmeid tõsiseid kokkupõrkeid Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Poitiers’ lahingus Prantsusmaal võtsid inglased 1356. aastal vangi Prantsuse kuninga Jean II ja nõudsid tema eest seejärel lunaraha, täpsemalt kolm miljonit kuldraha. Sellekohase lepingu sõlmimise ning kuningas Jeani vabastamise võtsid prantslased vastu joovastusega ning andsid vabastamise auks välja kuldraha. Sümboliseerimaks kuninga vabadusse ratsutamist sai münt nimeks franc à cheval ehk eesti keeles „vaba hobusel“. Uut kullast franki kasutati kaubavahetuses kogu Prantsusmaal, ent selle suurust muudeti sageli. Asi muutus 19. sajandi alul, mil võimule tuli Napoleon Bonaparte.

Kullast frankide ühtse süsteemi lõi Napoleon

Napoleon Bonaparte, keda on peetud üheks edukamaks väejuhiks maailmas, oli ka osav poliitik. Prantsuse revolutsiooni lõpul sai temast uue Prantsuse valitsuse esimene konsul. Kulla tulihingelise pooldajana andis Napoleon 1803. aastal korralduse ühtsete mõõtudega kuldmüntide – Napoleoni müntide – vermimiseks. Uus kuldraha kandis tema portreed ning seda vermiti algselt kahes suuruses – 20 ja 40 franki. Hiljem hakati vermima ka 5-, 10-, 50- ja 100-frangise nimiväärtusega münte. Üheks populaarsemaks ning seetõttu ka üheks enim vermituks sai 10-frangine kuldmünt. Esimene 10-frangine kuldmünt anti välja 1850. aastal, see kaalus 3,225 grammi ning sisaldas 2,902 grammi puhast kulda, mündi kullaproov oli 900. Kullast 10-frangiseid münte vermiti 1914. aastani ning ehkki mündi kujundus aastate jooksul muutus, olid selle suurus ja nimiväärtus alati sama – see suurendas mündi usaldusväärsust ning populaarsust. Nii hakati kõiki 19. ja 20. sajandil vermitud kullast 10-frangiseid kutsuma napoleoniteks.


Prantsuse 10-frangine kuldmünt – Euroopa kullastandard

Iroonilisel kombel suutsid kullast frangid saavutada seda, mida Napoleonil ei õnnestunud läbi suruda jõuga – liita Euroopa ning edendada sealset kaubavahetust ja suurendada jõukust. Ehkki territooriumid, mille Napoleon oli suutnud vallutada, kaotati peagi, ei juhtunud sama kuldfrankidega. Vastupidi, need said hoopis valitsevaks rahaks ning panid aluse Euroopa esimesele suuremale rahaleppele, Ladina rahaliidule. Rahaliidu moodustasid 1865. aastal Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Šveits eesmärgiga kehtestada neis riikides ühisraha ja viia kuldmündid ühtsesse süsteemi. Kullast Prantsuse frankide senine stabiilne suurus ja suure Prantsuse turu atraktiivsus olid põhjuseks, miks frangist sai uus „euroraha“.

Liidu asutajaliikmed leppisid kokku, et ühtseks arveldusühikuks saab frank ning et kõik riigid vahetavad üksteise kuld- ja hõbemünte üks-ühele, olenemata sellest, millise kujunduse või kelle portreega need on. Ka hõbeda ja kulla vaheline suhe pandi paika – 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda ehk suhe oli 15,5 : 1. Ühtne standard hõlbustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu see ahvatles ka uusi riike liiduga ühinema. Ehkki Ladina rahaliidul oli mitmeid vigu – mõned valitsused otsustasid trükkida rohkem paberraha kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest. Liit laienes kuni I maailmasõja puhkemiseni, ametlikult sai selle aeg otsa kümmekond aastat hiljem, 1927. aastal.


Prantsuse 10-frangise kuldmündi populaarsus kestab edasi

Napoleoni kuldmündid levisid 19. ja 20. sajandil laialdaselt kogu Euroopas ja ka maailmas. 19. sajandi alguses oli suur osa Euroopast Prantsuse võimu all, riigi koloniaalvõimu tippaeg oli 20. sajandi algus. Oma stabiilse suuruse ja usaldusväärsusega muutusid mündid eelistatuimaks nii kaubandustehingutes kui ka investeerimisel. 10-frangiseid kuldmünte valmistati järjepidevalt 1850ndatest kuni 1914. aastani. Ehkki vermimine lõpetati I maailmasõja puhkemisel ning tänapäeval münte enam juurde ei toodeta, elab nende populaarsus edasi. 10-frangised mündid on tänapäevalgi ühed enim kaubeldud klassikalised kuldmündid mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas Prantsusmaal.

Prantsuse kuldmüntide vermimine

Prantsuse impeeriumi laienemisel kasvas nõudlus kuld- ja hõbemüntide järele. Rahuldamaks hiigelsuurt nõudlust, vermiti franke mitmetes rahapajades. Nende aastate jooksul, mil Napoleoni kuldmünte vermiti, valmistasid neid nõutud kuldrahasid enam kui 20 Prantsuse vermimiskoda, lisaks rahapajad erinevates Prantsuse võimu all olevates riikides. Kõik rahapajad, kes kullast franke valmistasid, vermisid igale mündile oma tunnuse – tähe, sümboli või monogrammi –, et oleks selge, kelle toodetud see on. Nii näiteks tähistas „A“ Pariisi vermimiskoda ning „R“ või krooni kujutis Rooma vermimiskoda. Põhiosa müntidest vermis siiski Pariisi rahapaja Monnaie de Paris. Monnaie de Paris on Prantsusmaa suurim ja vanim vermimiskoda ning ühtlasi Prantsusmaa vanim asutus – selle rajas 864. aastal kuningas Charles II. Ehkki rahapaja oli valitsusasutus ning vastutas Prantsuse käibemüntide vermimise eest, jagas ta oma ülesandeid ligi tuhande aasta jooksul teiste Prantsuse vermimiskodadega. 1878. aastal sai Monnaie de Paris ainuõiguse vermida Prantsuse käibemünte. Tänapäeval on see riigi põhiline rahapaja ning omab ametlikult ainuõigust vermida Prantsuse euromünte.