Kulla väljavaade aastal 2011: pöördumatud ülespidised jõud ja Hiina efekt

Ma tean, et võimalus rääkida ainsast väärtusest, mis tundub aastast aastasse jätkuvalt kõiki teisi ületavat, võib mõnele tunduda kadestamisväärse tööna, kuid tegelikult on see kaheteraline mõõk.

Sobiva kõnekujundi otsimisega olen ma palju vaeva näinud. Parim, mille peale ma tulla suudan, on see, et kullast rääkimine on nagu üks nendest naljadest, kus arst helistas teile ühe hea ja ühe halva uudisega, ja hea uudis on, et teie järgi saab nime uus ravimatu haigus. Hea uudis on, et kulla väärtus on tõusuteel; halb uudis – põhimõtteliselt kõik muu majandusega seonduv.

Sel aastal reisisime kullast rääkimiseks Lähis-Itta, Kaug-Itta, Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse ning erinevad arusaamad, millega me kokku puutusime, üllatasid meid kõiki. Enamik inimesi nendes riikides võtab kulda kui rikkuse kaitsjat, läänes vaatame kulda kui vahendit spekulatsiooniks.

Lääne majandusteadlased peavad kulla ostmist kaotuse tunnistamiseks ning nende katsed kulla stabiilset tõusu halvustada on viimase aastaga muutunud peenemaks kui kunagi varem. Siinkohal toon mõned näited nende arvamusest:

“Tänu majandussurutisele langevad tarbekaupade hinnad.”

“Me oleme jõudnud kulla mullini.”

“Kulla aktsiad pole kulla hinna jätkuvat tõusu kinnitanud.”

Kõige meeleheitlikum neist on aga järgmine: “Majandus on taastumas.”

Protestidest hoolimata oli kullal jälle üks märkimisväärne aasta: kulla hind tõusis 25 protsenti, mis ühtlasi tähendas kümnendat kasvuaastat järjest.

Kuigi me räägime täna kullast, ei saa ma ignoreerida hõbeda saavutusi. Hõbeda hinna tõus oli 2010. aastal 78 protsenti ning sarnaselt kullale on sellel rahalise metallina oluline roll; samal ajal on ka plaatina väärtus 17 protsenti tõusnud.

Kui vaatleme USA ja Kanada dollari, euro, Briti naela ja Jaapani jeeni kümne aasta näitajaid, näeme, et selle kümneaastase perioodi jooksul on need viis peamist valuutat kaotanud umbes 70-80 protsenti oma ostujõust kulla vastu. Tegelikkuses ei tõuse mitte kulla hind, vaid langeb valuuta väärtus – kuld saab seetõttu tõusta täpselt nii kaua, kuni valuuta saab langeda.

Kolm lühiajalist või keskmist trendi

Ma alustaksin sealt, kust eelmine aasta pooleli jäime – ülevaatega kolmest domineerivast keskmise pikkusega trendist, mis survestasid kulla hinna tõusu aastal 2010 ning eeldatavasti teevad seda ka aastal 2011. Seejärel tahaksin ma põgusalt vaadata kolme pikaajalisemat ja pöördumatut trendi, mis valuutat nõrgestavad ning seega võivad kulla hinna aastakümneteks tõusma panna.

Esiteks kolm domineerivat keskmise pikkusega trendi, mida arutasime eelmisel aastal:

1. Keskpanga ostujõud

2. USA dollarist eemaldumine

3. Hiina

Keskpanga ostujõud

Aastal 2009 ületas rahaline kuld ehk kulla ostmine keskpanga ja investorite poolt esimest korda üle 20 aasta kulla ostmist juveeliäris või tööstuses. Aastal 2010 ostsid tähelepanuväärses koguses kulda nii Hiina, Iraani, Venemaa kui India keskpangad, liigutades oma reservid sularahast kulda.

2010. aasta kolmandas kvartalis tõusid Venemaa keskpanga kullavarud  7 protsenti – 756 tonnini. 2010. aastal ostis Venemaa keskpank omaenda kullatoodangust kaks kolmandikku.

Detsembris selgus, et Hiina importis aasta kümne esimese kuuga 209,7 tonni kulda ning 2009. aasta sama perioodiga võrreldes on tõus 500 protsenti.

Kolmandaks kvartaliks oli India kullaimport – nii äri- kui erasektoris – kasvanud 624 tonnini. Eelmise aasta koguimpordi ületas see 100 tonniga ning neljanda kvartali ostud võivad India aastase koguimpordi viia 750 tonnini.

Hiinal ja Venemaal on vaja hankida kulda, et kullareservide suhe ringluses olevasse valuutasse oleks lääne keskpankadele lähemal. Et USA-ga samal tasemel püsida, on Venemaal vaja soetada vähemalt 1000 ja Hiinal vähemalt 3000 tonni kulda. Hiina valitsus on avalikult öelnud, et Hiina tahab hankida vähemalt 6000 tonni kulda, mitteametlikult on nad rääkinud veel kõrgematest eesmärkidest, mis ulatuvad koguni 10000 tonnini.

Eemaldumine USA dollarist

Eelmisel aastal tsiteerisime 2009. aasta novembris kirjutatud lugu, mille autoriks on veteranajakirjanik Robert Fisk. Tema sõnul töötavad Venemaa ja Hiina koos Prantsusmaaga kokkuleppe kallal, mille kohaselt naftakaubandus Araabiamaadega saaks toimuda ka teistes valuutades peale USA dollari. Nagu oligi oodata, lükkasid keskpankurid sellised kuulujutud tulihingeliselt tagasi. 1973. aastast alates on USA dollar olnud ainuke valuuta, milles naftakaubandus toimuda võib – see on ainuke põhjus, miks Ühendriigid on saanud koguda peaaegu 14 triljonit dollarit võlgu. Naftaraha ülemvõimu kaotus oleks USA-le laastav, kuna see on põhimõtteliselt ainus põhjus, miks välisriikidel on olnud vaja USA dollarit hoida.

2010. aasta 24. novembril loobusid Hiina ja Venemaa ametlikult dollarist ning nõustusid kahepoolses kaubanduses – kaasa arvatud naftakaubanduses – teineteise valuutat kasutama. Ametlik kauplemine Moskva MICEX Indexis algas 15. detsembril 2010.

2009. aastal tegi Robert B. Zoellick oma tuntud avalduse, et USA-l oleks “vale võtta dollarit enesestmõistetavalt kui maailma domineerivat reservvaluutat,” ning “tulevikku vaadates suurenevad dollari kõrval teised võimalused.” 2010. aastal jätkas ta vihjamist uuele reservvaluutale, mis koosneks viiest valuutast ning sõltuks otseselt kullast. Ühtlasi arvas ta, et sellel aastal oleks vajalik sõlmida uus Bretton Woodsi leping. Mr. Zoellick ei ole muuseas kellegi hullumeelne kullaputukas – ta on Maailmapanga president.

Hiina

Eelmisel kuul võtsin ma nõupidamistest osa Hiina Kulla ja Väärismetallide tippkohtumisel Shanghais ning võin kinnitada, et nii ametlik kui avalik kulla ostmine Hiinas on trend, millel võib olla kulla hinnale 2011. aastal suurim mõju. Nagu ma ütlesin, näevad hiinlased kulda teisiti kui meie. Kui soovime mõista kulla hinna liikumist nii aastal 2011 kui edaspidi, usun ma, et peame ka mõistma hiinlaste loodud mõtteviisi kullast.

Majanduslikud mõtteviisid ja kuld

Kuigi majanduslike mõtteviiside tekkimine on keeruline teema, tahaksin ma ühe lausega põhilise kokku võtta. See, mida meie valitsus, pangad ja finantsmeedia meile raha kohta ütlevad, on enamasti ka see, mille me oma mõtteviisi või tegelikkusena omaks võtame. Kui keegi kahtleb valitsuse majanduspoliitika võimes masse sel viisil mõjutada,  tasub vaadata kas või seda, kuidas me oleme viimase 40 aasta jooksul muutnud oma suhtumist võlgadesse, säästmisesse ja majanduslikesse väärtustesse. Meie praegune võlapõhine mõtteviis algas päevast, mil USA dollar, maailma reservvaluuta, kaotas 1971. aastal rahvusvahelise kullastandardi.

Erinev suhtumine kulda

Hoolimata selles, et kapitalistliku pangandussüsteemi sarnasuse tõttu on ida ja lääne majanduslikud põhimõtted paljuski ühesugused, on siiski üks valdkond, kus erinevus selgelt välja tuleb – see, kuidas idas nähakse kulla rolli rahana.

Lääne valitsused kardavad kulda, see piirab neid valuuta loomisel.

Lääne valitsused laenavad ning julgustavad rahvast nende eeskuju järgima. Pangad julgustavad meid laenama raha nii puhkusereisiks kui ka Hiinas valmistatud laiekraaniga televiisori ostmiseks. Nad ütlevad, et tarbides „stimuleerime“ me majandust. Kokkuvõtlikult näeb läänemaailma investeeriv avalikkus kulda kui rikkust kasvatavat vara, mida saab müüa samamoodi kui aktsiaid ja väärtpabereid. Seetõttu muretsetaksegi läänes pidevalt kulla hinna pärast.

Hiina valitsus aga austab kulda. See tuleb välja ka seadustest, mis lihtsustavad nii kulla kaevandamist kui eraisikutel selle omamist. Hetkel on Hiina maailmas juhtiv kullatootja.

Valitsus julgustab rahvast investeerima viis protsenti oma säästudest – jah, nad tõepoolest julgustavad säästma – kulda. See on märkimisväärne, sest hiinlased suudavad säästa kuni 40 protsenti oma aastasest sissetulekust. Läänes on suurem osa keskklassi inimestest õnnelik, kui suudavad aasta lõpuks kasumisse jääda. Hiinlased näevad kulda kui rikkust säilitavat väärtust, mis päästab igas olukorras. Ma arvan, et seda erinevust peavad hoomama kõik, kes tahavad kulla hinna tõusust aru saada. Vanemate riikide elanikele, kes on näinud inflatsiooni küüsis vaevleva valuuta põhjustatud kriisi, ei ole vast vaja meenutada, et kuld on inflatsiooni ja kriisi vastu kõige efektiivsem abinõu.

Newmont Mining’i endine tegevdirektor Pierre Lassonde arvab samuti, et just Hiina avalikkus on see, kelle kullaostmine lööb hinna lakke.

Kolm pöördumatut trendi

Ilmselgelt on kolm eelmisel aastal märgitud keskmise pikkusega trendi siiani kindlalt oma kohal. Nüüd tahaksin ma vaadata kolme pikemat, pöördumatut trendi, mis usutavasti mõjutavad kulla hinda ja valuutasid veel kümnendeid. Nendeks on:

1. Vananev rahvastik

2. Teenuste sisseostmine

3. Nafta puurimise haripunkt

Vananev rahvastik

Vananev rahvastik on kombinatsioon rahvastikust, kes elab kauem, ning inimestest, kes sündisid beebibuumi ajal aastatel 1946 kuni 1963 ning on kohe lähenemas pensionieale. Vananedes kulutavad inimesed vähem, SKT ja maksutulud langevad ning beebibuumiaegsele põlvkonnale kasvab peale aina vähem tööjõudu – see on kolmekordne needus. See probleem on universaalne. Hiinas halvendab ühe lapse poliitika seda olukorda veelgi. Valitsustel ei ole muud valikut kui toota rohkem raha ning langetada selle väärtust.

Teenuste sisseostmine

Töökohtade riigist välja viimine on peaaegu tervenisti hävitanud tööstussektori esimese maailma riikides: USA-s, Kanadas ning suuremas osas Euroopast. Sinu iPhone’i ehitanud Hiina tööline teenis kuus 287 dollarit ning sedagi pärast palgalisa. Lääs lihtsalt ei suuda enam selliste tööjõuhindadega võistelda. Ameerika Ühendriikidest sai pärast Teist maailmasõda suurim naftatootja ning maailmamajanduse juhtija, kuid sellegipoolest ei suuda USA tarbija pärast töökaotust enam asju osta. Tehaste üleviimine teisele kaldale toob endaga kaasa kõrge töötuse, ilma töökohtadeta langevad aga nii Ühendriikide SKT kui maksutulud. Föderaalsed, riiklikud ja omavalitsuslikud võlad suurenevad ning valitsus on sunnitud võlgasid veelgi suurendama ja raha väärtust langetama.

Nafta puurimise haripunkt

Nafta puurimise haripunkt on hetk, mil jõuab kätte maksimaalne puurimise määr – pärast seda tootmine mingi aja jooksul lõpeb. See on juba juhtunud USA-s, Alaskal ja Põhjameres. Järgneva paari aasta jooksul hakkab Mehhiko naftat importima ning USA kaotab oma kolmanda suurima tarnija. Meie õrn ja võlgades olev majandus põhineb selle kergesti kättesaadava odava nafta jätkumisel ning ei suudaks taluda kallimate alternatiivide kasutamisega kaasneda võivat šokki. 2010. aasta septembris raporteeris üks Saksa militaarne uurimisasutus, et Saksamaa valitsus võtab nafta otsalõppemise ohtu tõsiselt ning valmistub vastavalt. Mitmed uurimused üle maailma on jõudnud järelduseni, et nafta puurimise haripunkt on väga lähedal ning lahepuurimise keelustamine kiirendab sinna jõudmist veelgi.

See viib omakorda tarbekaupade hinna tõusuni ning sellest saab järgmine löök USA niigi haprale majandusele, mis hetkel maksab nafta ja gaasi eest vähem kui ükskõik missugune teine esimese maailma riik. Kui lisada see jõudu kaotava naftaraha efektidele juurde, on tulemused laastavad.

Tuletaksin teile meelde, et kui Hiina, kus on hetkel autosid ühe elaniku kohta vaid kümnendik sellest, kui palju on neid Ühendriikides ühe ameeriklase kohta, jõuaks USA-ga samale tasemele, oleks meil ühe hinnangu kohaselt vaja nende vajaduste täitmiseks veel seitset Saudi-Araabiat.

Need kolm trendi viivad SKT langemise, maksutulu vähenemise, suurenenud kaubandusdefitsiidi ja töötuse suurenemiseni, mis omakorda viib vajaduseni raha juurde luua. See põhjustab omakorda inflatsiooni, kuna valuutad kaotavad oma väärtust, ning loob suure ülemaailmse võla. Kõik see tähendab ka kulla hinna jätkuvat tõusu.

Võitlus maailma kulla eest

Ülemaailmsete võlgade ja valuuta languse otsene tulemus on lõppkokkuvõttes see, et maailmas olemasoleva kulla pärast võistleb rohkem inimesi. Sarnaselt nafta puurimisele on ka kuld jõudmas oma haripunkti, maardlaid leitakse aina vähem. Meeleheitest võetakse kasutusele väiksemad maardlad, millest pole tootlikkuse suurendamise mõttes mingit kasu. Kaevanduste varud on alates 2000. aastast langemas.

Et nõudlus kindla varjupaiga järele aina kasvab, toimub üleminek 200 triljoni dollariliselt finantsvaralt umbes kolme triljoni dollarilise väärtusega maapealsetele kullakangidele. Sellest kolmest triljonist dollarist umbes poole omanikeks on keskpangad ning pool on eravalduses. Eravalduses olev kuld on suuremas osas maailma rikkaimate perekondade käes ega ole mingi hinna eest müügiks; keskpangad on nüüd kokkuostjad. Kui maailma pensioni- ja riskimaandusfondid  liigutaksid oma varadest kulda kas või viis protsenti, mis tänapäeval tundub üsna konservatiivse numbrina, kaupleks kuld üle viie tuhande dollari.

Kokkuvõtteks ütleksin, et ka ilma uute finantskriisideta kindlustavad kõik trendid kulla ja hõbeda hinna tõusu nii aastal 2011 kui ka edaspidi. Neile, kellele meeldivad ennustused… Eelmisel aastal Empire Clubis ennustasin ma, et kulla hinnaks saab 2010. aastal 1300 kuni 1500 dollarit. Me lõpetasime täpselt keskel – 1405 dollari juures. 2011. aastaks ennustasin ma hiljuti, et kuld võib tõusta 1700 kuni 2000 dollarini untsi kohta. Minu ennustus põhineb viimase viie aasta tulemuste analüüsil ning täna selgitatud faktoritel.

Ma julgustan teid järgima nende eeskuju, kes teavad, kui masendav võib olla üks valuutakriis, ning ostavad oma rikkuste kaitseks kulda ega kohtle seda spekulatsioonina. Ma lõpetaksin tsitaadiga, mis asetab kõik eelnevalt räägitu õigesse perspektiivi. See tuleb Norm Franzi sobivalt nimetatud raamatust „Raha ja jõukus uuel millenniumil“ („Money and Wealth in the New Millennium”), kus ta ütles:

“Kuld on kuningate raha, hõbe on härrasmeeste raha, vahetuskaup on talupoegade raha, kuid võlg on orjade raha.“

Tänan!

Allikas: http://www.commodityonline.com/news/Gold-outlook-2011-Irreversible-upward-pressures-and-the-China-effect-35385-3-1.html