Kullaaeg on alles alanud

Ärevatel aegadel kasvavad investeeringud kulda

Torbjörn Iwarson räägib, et tõus, mida praegu näeme, on juba hulk aega tagasi toodangu osas seiskunud turu tagajärg. „Stardipauk praegu nähtavaks tõusuks kõlas üsnagi täpselt koos Bin Ladeni rünnakuga World Trade Centerile.” Ülemaailmne poliitiline ärevus, mis kaasnes seejärel invasiooniga Iraaki, pani inimesed jälle kulda investeerima, nagu rahututel aegadel ikka. Kullaturg oli sellest äkilisest nõudlusest veidi jahmunud ja kulla hind, mis oli üheksakümnendatel aastatel paigal püsinud, kerkis äkitselt kiiresti.

Üheksakümnendatel aastatel, mis oli kullaäris halb aastakümme, oli kulla geoloogiline otsimine vähenenud ning periooditi lausa seiskunud.

Seetõttu oli 2001. aastal äkitselt saabunud buumi ajal varude seis kehv. Praegu kasvab kullaotsimine taas ja kogu maailmas toimuvad otsingud uute kullakaevanduste rajamiseks, täpselt nii nagu see on tsüklitena toimunud varasemate tõusude ajal. Ent uute kullakaevanduste rajamine nõuab aega, kulla leidmisest kuni funktsioneeriva kaevandamiseni arvestatakse kuluvat umbes 8-9 aastat. „Aastatel 2002–2003 hakkasid ettevõtted taas kulda otsima, mis peaks turu pakkumises nähtuma 2012. aasta paiku” ütleb Torbjörn Iwarson.

Hiina ja India, hooletusse jäänud turud

Ajalooliselt on just kaevandamine kulla hinnaga väga tihedalt seotud ning kui kaevandamine on soikus, tõuseb kulla hind umbes 20 protsenti aastas. Kuid see, mis kulla hinnaga edaspidi toimuma hakkab, ei ole seotud ainuüksi kaevandamisega. Küsimuse peale, kas pole ka Hiina ja India majanduse kiire areng selle põhjuseks, et kulla hind on viimastel aastatel kõvasti tõusnud, vastab Torbjörn Iwarson, et see on mõjutegur, mis pole ülemaailmsel turul veel läbi löönud. „2006. aastal oli hiinlaste nõudlus investeerimiskulla järele kokku 10 tonni – kogus, mida tuleb kõrvutada kaevanduste 2400-tonnise toodanguga.” Hiina majanduse üha tugevnevale positsioonile mõeldes on see kogus uskumatult väike. Torbjörn Iwarson kinnitab ka, et hiinlased omavad muust maailmast palju vähem investeerimiskulda. „Hiinlastel on arvestatult ühe inimese kohta kolmandik sellest kullast, mis mujal maailmas, kaasa arvatud Aafrikas.” Üllatavalt väikesed arvud, mis võivad hakata  kulla hinna tulevases arengus paljugi tähendama.

Torbjörn Iwarson kinnitab ka, et hiinlased on üldiselt vägagi vaimustatud  kulda investeerimisest, ja arvab, et seepärast on kummaline, et nende osa aastases koguinvesteerimises on niivõrd väike. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et üldiselt ei arva hiinlased end olevat kogunud piisaval hulgal kapitali, et osa sellest kullas kindlustada. Usutavasti hakkab areng nii Hiinas kui ka Indias, kus rikkust on traditsiooniliselt samuti määratletud kullas, kaasa mõjuma selles, et lähematel aastatel hakkab nõudlus kulla järele kasvama.

Kuld ei saa otsa

Teiseks teguriks, mis võiks kulla hinda perspektiivis oluliselt kõrgendada, oleks maardlate otsasaamine, ent Torbjörn Iwarsoni sõnul pole mingit põhjust seda oletada. „Metallide kohta ei saa ülepea öelda, et oleks olemas mingi lõplik kogus. Seevastu kõneldakse varudest, kui teatakse, kus leidub kaevandatavat maaki. Mineraalidevaru on hiiglaslik ning uue ja parema tehnika abil on kulda ka kergem kaevandada.” Tänapäeval on kõige kiiremas tempos kasvav kullariik Hiina, kes kaevandab oma paljudes kaevandustes üha rohkem kulda. Rootsis kaevandatakse tänapäeval kulda kõrvalsaadusena, ehkki seal on varem olnud ka üksnes kulda kaevandavaid kaevandusi.

Ka keskpangad omavad  jätkuvalt suuri kullavarusid, mida nad on alates 1970-ndate aastate algusest välja müünud. Seega tuleb tänapäeval turul ringluses olev kuld põhiliselt kolmest allikast: kaevandustest, vanadest ehetest (vanametall) või keskpankade varudest. Keskpankade varud on niisiis saanud ülemaailmse kullaturu pakkumiste loomulikuks osaks. Seega pole Torbjörn Iwarsoni sõnul mingeid tõendeid ohust, et  suurmüügid tooks endaga kaasa kulla dumpinguhinna.

Investeeringud kulda kasvavad kogu aeg

Seevastu arvab ta, et trend on eriti pärast viimase aja ärevust aktsiabörsidel selge. „Investeeringud kulda ja teistesse toorainetesse kasvavad pidevalt. 2001. aastal oli nõudlus 357 tonnile investeerimiskullale, 2006. aastal kasvas see 640 tonnile, s.t. viie aastaga nõudlus peaaegu kahekordistus. Viimase aja konjunktuuritõusu käigus on paljud investeerinud toorainetesse üleüldse. Ärevatel aegadel tahame, et meil oleks midagi kindlat, millest kinni hoida. Kuna paljud valivad investeerimise toorainefondidesse, tuli 2002. aastal turule uus kullainvesteeringute toode. Suured fondid, kuhu Euroopa ja USA eraisikud on investeerinud palju raha ja mis ostavad üles suurtes kogustes kulda, on hoogustanud kulla hinnatõusu.”

Kuld portfelli põhjas annab stabiilsuse

Torbjörn Iwarsoni jaoks on enesestmõistetav, et kõigil on osa säästudest kullas. Turvalisus on asi, mida Torbjörn Iwarson kullainvesteeringutest rääkides ikka ja jälle rõhutab. „Kui kavandada pikaajaliste investeeringute portfelli, siis on oluline, et stabiilsuse andmiseks oleks põhjas kuld,” ütleb ta. Lisaks kirjutatud raamatule kulda investeerimisest on Torbjörn Iwarson teinud ka arvestusi selle kohta, mida oleks kõige parem hoida kullas, hinnates andmeid aastatel 1971–2006. Teooria on üles ehitatud teesile, et kui investeering annab kasumit, tunnevad kõik end hästi. Inimeste isikupära erinevus ilmneb seevastu selles, kui halvasti end finantsriske võttes tuntakse. Niisiis saab ta oma süsteemiga testida, mil määral erinevad inimesed vihkavad riskide võtmist ning jagada nõuandeid raha paigutamiseks, lähtudes kasumist. „Ent ma olen jõudnud järeldusele, et pea kõigi vastumeelsuse astmete puhul riskide suhtes on kulda investeerimise number tervikportfellis lõppenud 7% juures,” ütleb ta lõpuks.