Majandussurutised: nende põhjused ja ravid

Murray N. Rothbard

Me elame eufemismide maailmas. Surnumatjatest on saanud matusetalitajad, pressiesindajad on nüüd avalike suhete korraldajad ja koristajad on muudetud järelevaatajateks. Kõigis eluvaldkondades on lihtsad faktid mähitud hägustavasse maskeeringusse.

Sama kehtib ka majanduses. Varemal ajal tabasid meid pea regulaarselt majanduskriisid, mille äkilist algust nimetati paanikaks ja pärast seda saabunud kestvat madalseisu kutsuti depressiooniks ehk majandussurutiseks.

Kaasaja kuulsaim majandussurutis algas mõistagi 1929. aastal iseloomuliku finantspaanikaga ning kestis II maailmasõja puhkemiseni. Pärast 1929. aasta katastroofi otsustasid majandusteadlased ja poliitikud, et seda ei tohi enam kunagi korduda. Otsuse täideviimiseks oli kõige lihtsam “depressiooni” ehk “majandussurutise” mõiste käibelt kaotada. Sellest peale ei tohtinud enam majandussurutised USA-d tabada. Järgmise karmi majandussurutise saabumisel aastail 1937–1938 keeldusid majandusteadlased seda hirmsat nime suhu võtmast ja mõtlesid välja uue, märksa pehmekõlalisema sõna “majanduslangus”. Sellest saadik oleme üle elanud päris mitu majanduslangust, ent mitte ühtki surutist.

Kuid õige varsti muutus ka sõna “majanduslangus” USA õrnale ja tundlikule avalikkusele liiga karmiks. Praegu tundub, et meie viimane majanduslangus oli aastail 1957–1958. Pärast seda on toimunud üksnes majanduse jahtumine või mis veelgi parem, aeglustumine või külgsuunas liikumine. Seega, ärge laske pead norgu! Edaspidi võib halvimal juhul toimuda ainult majanduse aeglustumine. Need on uue majanduse imed.

Viimase 30 aasta jooksul on USA majandusteadlased rakendanud majandusteooriat, mille töötas välja inglise majandusteadlane John Maynard Keynes, kes rajas oma 1936. aastal ilmunud raamatuga “Hõive, protsendi ja raha üldteooria” (“The General Theory of Employment, Interest, and Money”) keinsismi ehk uue majanduse. Keinslaste graafikud, arvutused ja algeline žargoon väljendab nende lihtsustatud, koguni naiivset suhtumist buumidesse ning krahhidesse. Inflatsiooni korral peitub eeldatav põhjus rahva liigses kulutamises ning väidetav ravi on ise ennast riigi majanduse tasakaalustajaks ja reguleerijaks määranud valitsuse sekkumine, sundides rahvast vähem kulutama, kasutades selleks maksude suurendamist, millega kärbitakse liigset ostujõudu. Seevastu majanduslanguse korral on põhjus ebapiisavas kulutamises ja nüüd peab valitsus raviks suurendama iseenda kulutusi eeskätt defitsiidi kaudu, hoogustades seeläbi rahva kogukulutamist.

Enamikus konservatiivsetes ajalehtedes ja ajakirjades valitseb arvamus, et valitsuse kulude suurendamine ehk kerge raha mõjub ärile hästi ning eelarve kärpimine ehk raskem raha on halb. Need trükised peavad ka iseenesestmõistetavaks, et riigivalitsuse püha ülesanne on juhtida majandussüsteemi kitsal teel, mille ühel pool varitseb surutise kuristik, teisel pool aga inflatsioon, sest eeldatakse, et vabaturumajandus langeb igavesti emma-kumma kurja ohvriks.

Kõikides praegustes majanduskoolkondades valitseb samasugune suhtumine. Näiteks pange tähele dr Paul W. McCrackeni, president Nixoni majandusnõunike kogu esimehe seisukohta. Varsti pärast ametisse asumist [24. jaanuaril 1969] kinnitas ta New York Timesile antud intervjuus, et üks suuremaid majandusprobleeme, mille uus administratsioon lahendama peab, on kuidas jahutada inflatsioonilist majandust kutsumata samal ajal esile lubamatult kõrget töötuse määra. Ehk teisiti öeldes: kui meie ainus soov on inflatsiooni vähendamine, siis on see tehtav. Kuid ühiskond on töötuse suhtes üsna sallimatu. Ning veel: “Arvan, et peame tegutsema käsikaudu. Meil puuduvad kogemused majanduse korrapärasel jahutamisel. Vajutasime 1957. aastal piduri põhja, kuid mõistagi saavutasime majanduse olulise aeglustumise.”

Pange tähele dr McCrackeni põhisuhtumist majandusse – ainuüksi juba see on tähelepanuväärne, et seda jagavad peaaegu kõik tänapäeva majandusteadlased. Majandust koheldakse kui potentsiaalselt töövõimelist, kuid alati tülikat ja tõrgest patsienti, kellel on pidev kalduvus suuremale inflatsioonile või töötusele. Valitsuse ülesanne on olla tark vana juht ja arst, kes pidevalt valvab ning nokitseb, et hoida majanduspatsienti heas töökorras. Igatahes peab majanduspatsient olema selgelt alam ja selle arstist valitsus isand.

Alles hiljuti nimetati niisugust suhtumist ja poliitikat sotsialismiks, kuid kuna me elame eufemismide maailmas, siis praegu kasutame selliseid tunduvalt leebemaid nimetusi nagu mõõduka arenguga majandus või valgustatud vaba ettevõtlus. Me elame ja õpime.

Mis on korduvate majandussurutiste põhjused? Kas meie suhtumine buumide ja krahhide põhjustesse peabki jääma agnostitsistlikuks? Kas on tõesti tõsi, et äritsüklite juured peituvad sügaval vabaturumajanduses, ning kui soovime majanduses teatud stabiilsust säilitada, on mingisugune valitsusepoolne planeerimine vajalik? Kas buumid ja krahhid tekivad lihtsalt iseenesest või üks tsükli etapp kutsub loogiliselt esile teise?

Praegu moes olev suhtumine äritsüklitesse pärineb tegelikult Karl Marxilt. Marx nägi, et enne tööstusrevolutsiooni 18. sajandi lõpus ei toimunud regulaarselt korduvaid majandusbuume ja -surutisi. Kui mõni kuningas läks sõtta või konfiskeeris oma alama omandi, tekkis ootamatu majanduskriis, kuid sellist veidrat tänapäeva nähtust, niisuguseid üldisi ja üsna regulaarseid muutusi äriõnnes nagu paisumisi ning kokkutõmbumisi ei toimunud. Kuna need tsüklid tekkisid umbes samal ajal kui tänapäeva tööstus, järeldas Marx, et äritsüklid on kapitalistliku majanduse loomulik omadus. Hoolimata teistest eriarvamustest ja tsüklile omistatavatest eri põhjustest on kõik tänapäeva majanduskoolkonnad järgmises olulises küsimuses üksmeelel: need äritsüklid saavad alguse kusagil sügaval vabaturumajanduses. Süüdi on turumajandus. Karl Marx oli veendunud, et korduvad surutised muutuvad üha karmimaks, kuni lõpuks tõstab rahvas mässu ja hävitab selle süsteemi, seevastu tänapäeva majandusteadlased arvavad, et valitsus suudab majandussurutisi ning tsüklit edukalt stabiliseerida. Kuid selles on kõik osapooled üksmeelel, et viga peitub sügaval turumajanduses ja kui üldse miski olukorda päästa suudab, siis on see mingisuguses vormis kaalukas valitsuse sekkumine.

Kuid eeldus, et süüdlane on turumajandus, kätkeb endas olulisi probleeme. Majanduse üldteooria õpetab meile, et nõudmine ja pakkumine turul on tavaliselt tasakaalus ning sellepärast kalduvad nii tootehinnad kui ka tootmistegurid alati liikuma mingisuguse tasakaalupunkti suunas. Ehkki muutused andmetes, mis alati aset leiavad, ei lase tasakaalu kunagi rikkuda, ei seleta majandussüsteemi üldteoorias miski äritsükli regulaarselt korduvaid buumi ja krahhi etappe. Kaasaja majandusteadlased “lahendavad” probleemi lihtsalt sellega, et hoiavad hinna ja turu üldteooriat ning äritsükliteooriat eri lahtrites rangelt lahus, et need kaks ei kohtuks iialgi, rääkimata omavahelise terviku moodustamisest. Kahjuks on majandusteadlased unustanud, et on olemas ainult üks majandus ja sellepärast ka ainult üks terviklik majandusteooria. Majanduselu ja struktuuri teooria ei saa ega tohigi olla rangelt eraldatud. Meie teadmised majandusest on üks ühendatud tervik või mitte midagi. Ometi on enamik majandusteadlasi hinna üldanalüüsi ja äritsüklite puhul rahul täiesti erinevate ja mõistagi teineteist välistavate teooriate rakendamisega. Selliseid majandusteadlasi ei saa tõsiselt võtta, kuni nad niisugusel primitiivsel viisil tegutsevad.

Praegu moes oleva käsitluse puhul on aga tõsisemaidki probleeme. Majandusteadlased ei mõista üht eriti olulist probleemi, sest nad ei vaevu oma äritsükli ja hinna üldanalüüsi teooriaid korrastama: miks toimub majanduskriisi ja -surutise ajal ettevõtluse kummaline kokkukukkumine? Turumajanduses on ärimehe kõigi aegade kõige tähtsam ülesanne olla ettevõtja, inimene, kes investeerib tootmismeetoditesse, ostab seadmeid ja värbab tööjõudu, et toota midagi, mis võib, kuid ei pruugi talle kasumit tuua. Lühidalt öeldes on ettevõtja ülesanne muutlikku tulevikku ennustada. Enne mis tahes investeeringu tegemist või tootmise alustamist peab ettevõtja analüüsima nii praegusi ja tulevasi kulusid kui ka tulevasi müügitulusid ning seeläbi analüüsima, kas ja kui palju kasumit ta investeeringu pealt teenib. Kui ta ennustab hästi ja oma ärikonkurentidest märksa täpsemini, lõikab ta oma investeeringu pealt kasumit. Mida täpsem on tema ennustus, seda suuremat kasumit ta teenib. Teisalt aga, kui ettevõtja on kehv ennustaja ja ülehindab oma toote nõudlust, kannatab ta kahju ning on sunnitud oma äri varsti lõpetama.

Turumajandus on kasumi-kahjumimajandus, milles äriettevõtjate arukust ja oskust mõõdetakse nende teenitud kasumi ning kahjumiga. Peale selle sisaldab turumajandus sisseehitatud mehhanismi, omamoodi loomulikku valikut, mis kindlustab parema ennustaja püsimajäämise ja edukuse ning halvemate väljapraakimise. Mida suuremat kasumit lõikavad paremad ennustajad, seda laiemaks muutuvad nende ärikohustused ja seda rohkem on neil võimalik tootmissüsteemi investeerida. Seevastu mõni aasta kahjumi teenimist sunnib kehvemad ennustajad ja ettevõtjad äritegevust lõpetama ning tõukab nad palgatöötajate ridadesse.

Kui turumajandusel on heade ettevõtjate jaoks sisseehitatud loomulik valikumehhanism, siis tähendab see, et üldjuhul ei tohiks väga paljud äriettevõtted kahjumit teenida. Ja tõtt-öelda, kui me tavalisel äripäeval või -aastal ringi vaatame, siis näeme, et kahjumid ei ole väga laialt levinud. Kuid sel juhul vajab selgitamist järgmine veider tõsiasi: kuidas on võimalik, et majanduslanguste ning eriti just karmide majandussurutiste ajal tabab ärimaailma ikka ja jälle äkki tohutu ränkade kahjumite tulv? Saabub hetk, mil äriettevõtted, varem väga targalt kasumit teeninud ja oskuslikult kahjumeid vältinud ettevõtjad leiavad peaaegu kõik ennast äkki oma kohkumuseks tõsiseid ning seletamatuid kahjumeid kannatamas. Miks küll? Siin on ülitähtis fakt, mida mis tahes majandussurutise teooria seletama peab. Niisugusest seletusest nagu alatarbimine, mis on piisk üldises tarbimises, ei piisa esiteks juba sellepärast, et seletamist vajab asjaolu, miks varemate igasuguste majanduslike muutuste ja arengute puhul õigesti ennustanud ärimehed ei suuda äkki üldse mitte mingil moel seda eeldatavat tarbimisnõudluse langust ette näha. Miks ennustamine äkki nurjub?

Adekvaatne majandussurutiste teooria peab seletama majanduse kalduvust liikuda läbi järjestikuste buumide ja krahhide, ilmutama sealjuures mitte mingisugust märki sellest, et liikumine muutub ühtlaseks või tasapisi progresseeruvaks, tasakaaluolukorrale lähenevaks. Majandussurutise teooria peab seletama iseäranis seda meeletut vigade hulka, mis tehakse kiiresti ja äkki just majanduskriisi hetkel, ning mis jätkuvad kogu surutise perioodil, kuni majandus toibub. Ja on veel kolmas üldine tõsiasi, mida tsükliteooria seletama peab. Buumid ja krahhid on alati intensiivsemad ja tõsisemad mitte tarbekaupade, vaid just kapitalikaupade sektoris, kus toodetakse seadmeid, varustust ning tööstuslikke toormaterjale või rajatakse tööstushooneid. Esitan veel ühe äritsükli fakti, mis vajab seletust, kuid mida on sellise majandussurutise teooria põhjal nagu populaarne alatarbimise doktriin ilmselgelt võimatu seletada: tarbijad ei kuluta tarbekaupadele piisavalt. Kui süüdi on ebapiisav tarbimine, siis kuidas on võimalik, et jaemüüjad langevad surutisse kõige viimasena ja kõige leebemalt, kõige tõsisemalt tabab aga surutis niisuguseid majandussektoreid, mis toodavad tööpinke, kapitalikaupu, ehituskonstruktsioonide elemente ja toormaterjale? Seevastu äritsükli inflatsioonilistel buumietappidel edenevad väga hästi just viimati nimetatud majandussektorid ja mitte need, mis teenindavad tarbijat. Adekvaatne äritsükliteooria peab sel juhul seletama ka tunduvalt ägedamaid buume ja krahhe mittetarbekaupade ehk tootmiskaupade sektoris.

Õnneks on tõene majandussurutise ja äritsükliteooria olemas, ehkki tänapäeva majandus eirab seda üldiselt. Ka sellel on majanduslikus mõtlemises pikk traditsioon. Kõnealusele teooriale panid aluse 18. sajandi Šoti filosoof ja majandusteadlane David Hume ning 19. sajandi alguse silmapaistev Inglise klassikaline majandusteadlane David Ricardo. Põhimõtteliselt nägid need teoreetikud, et 18. sajandi keskel oli tööstussüsteemi kõrval välja arenenud veel üks oluline institutsioon. See oli pangandus, millel oli võime laenuvõimet ja rahavaru suurendada (alguses paberraha ehk pangasedelite, hiljem aga nõudehoiuste ehk kontode kujul, kust saab pangas silmapilk sularaha välja lunastada. Just nende kommertspankade tegevuses nägidki need majandusteadlased 18. sajandi keskpaigast saadik vaatlejaid segadusse ajanud salapäraselt korduvate paisumis- ja kokkutõmbumistsüklite ehk buumide ja krahhide võtit.

Ricardo äritsükli analüüs oli umbes järgmine: maailma vabaturule tekkinud loomulikud rahad on iseenesest kasulikud kaubad, üldjuhul on need kuld ja hõbe. Kui raha piirduks ainult nende kaupadega, toimiks majandus kogusummas nagu eri turgudel: nõudmine ja pakkumine kohanduksid sujuvalt ning seetõttu ei oleks ka buumi ja krahhi tsükleid. Kuid laenuraha süst lisab ühe olulise ja segava elemendi. Pangad suurendavad laenuvõimet ja seeläbi rahavaru sedelite või kontode kujul, mida on teoreetiliselt võimalik nõudmisel kulla vastu lunastada, aga praktiliselt ilmselgelt mitte. Näiteks, kui panga hoidlas on 1000 untsi kulda ja pank emiteerib lunastatavaid laokviitungeid 2500 untsile kullale, on see ilmselgelt emiteerinud 1500 untsi rohkem, kui see on võimeline lunastama. Kuid seni, kuni ei toimu ühist nn jooksu pangale nende kviitungite lunastamiseks, toimivad laokviitungid turul kulla ekvivalendina. Seega on pangal õnnestunud suurendada riigi rahavaru 1500 untsi kulla võrra.
Siis hakkavad pangad rõõmsasti laenuvõimet suurendama, sest sellega kaasneb ka nende kasumi suurenemine. Tulemusena suureneb rahavaru riigis, näiteks Inglismaal. Kui paber- ja laenuraha hulk Inglismaal suureneb, siis inglaste rahalised sissetulekud ja kulud tõusevad ning suurenenud rahavaru kergitab Inglismaa kaupade hindu. See toob kaasa inflatsiooni ja buumi riigis. Kuid see lõbusalt jätkuv inflatsiooniline buum külvab samal ajal ise oma hävingu seemneid, sest Inglise rahavaru ja sissetulekute suurenedes ostavad inglased järjest rohkem kaupu välismaalt. Peale selle, kui Inglismaa kaupade hinnad tõusevad, kaotavad need oma konkurentsivõime teiste kaupade suhtes riikides, kus puudub inflatsioon või selle määr on väiksem. Inglased hakkavad ostma vähem kodust ja rohkem välismaalt, samal ajal kui välismaalased ostavad vähem Inglismaalt ning rohkem kodust. Tulemuseks on Inglismaa maksebilansi defitsiit ja Inglismaa eksport kahaneb oluliselt võrreldes impordiga. Aga kui import on suurem kui eksport, tähendab see, et raha voolab Inglismaalt välisriikidesse. Ja millise rahaga on tegu? Kindlasti mitte Inglise pangasedelite ega kontodega, sest prantslasi, sakslasi või itaallasi ei huvita eriti või üldse oma fondide hoidmine Inglise pankades. Sellepärast lunastavad nad oma pangasedelid ja kontod Inglise pankades kulla vastu ning kuld on sellist liiki raha, mis kaldub järjepidevalt riigist välja voolama, kui inflatsioon Inglismaal jätkub. Aga see tähendab, et Inglise panga suurenevat laenuraha tagab kuld, mille varu Inglise panga hoidlates järjest kahaneb. Buumi jätkudes suurendab meie hüpoteetiline pank oma emiteeritud laokviitungi väärtuse näiteks 2500 untsilt 4000 untsile, samal ajal kui kullavaru väheneb näiteks 800 untsile. Selle protsessi hoogustumisel haarab panku lõpuks hirm. Pangad on ju ikkagi kohustatud nõuded sularahas välja maksma, kuid nende sularaha voolab kiiresti välja, samal ajal kui nõuded kuhjuvad. Seega löövad pangad lõpuks verest välja, lõpetavad laenuraha suurendamise ja vähendavad maksmata pangalaene. Niisugust taandumist kiirendavad pankrotistavad jooksud pankadele rahva poolt, keda riigi pankade üha ebakindlamaks muutuv olukord oli samuti järjest murelikumaks muutnud.

Panga kokkutõmbumine muudab majanduspildi vastupidiseks. Buumile järgnevad kokkutõmbumine ja krahh. Pangad hakkavad rahaga ettevaatlikumalt ümber käima ning ettevõtted kannatavad, kui surve võlgade tagasimaksmiseks ja koondamiseks suureneb. Pankade rahavaru vähenemine toob omakorda kaasa üldise hinnalanguse Inglismaal. Kui rahavaru ja sissetulekud kahanevad ning Inglise kaupade hinnad kukuvad, muutuvad need välismaise toodanguga võrreldes atraktiivsemaks ja maksebilanss võtab vastupidise suuna, sest eksport ületab importi. Kui kuld voolab riiki ja raha hulk väheneb kullavaru suhtes, muutub pankade olukord tunduvalt kindlamaks.

Selles seisnebki äritsükli majandussurutise etapi olemus. Pange tähele, et see etapp areneb paratamatult välja sellele eelnenud majandusliku kasvu buumist. Eelnev inflatsioon muudab majandussurutise etapi vajalikuks. Me näeme näiteks, et surutis on protsess, mille abil turumajandus kohandub, vabaneb inflatsioonilise buumi ajal kogunenud liigsest ja ebanormaalsest ning taastab kindla majandusolukorra. Surutis on ebameeldiv, kuid vajalik reaktsioon eelnenud buumi ebanormaalsusele.

Aga miks algab järgmine tsükkel? Miks kalduvad äritsüklid jätkuvalt korduma? Sest kui pangad on küllalt toibunud ja paremas olukorras, tunnevad need ennast piisavalt kindlalt, et jätkata oma loomulikku laenuvõime suurendamist, ning nii saabki alguse järgmine buum, mis külvab järgmise paratamatu krahhi seemneid.

Kuid kui äritsükli põhjustaja on pangandus, siis kas pangad pole samuti eraturu majanduse osa? Kas me ei saaks selletõttu öelda, et süüdlane on ikkagi vaba turg, isegi kui ainult selle vaba turu pangandussektoris? Vastus on “ei”, sest esiteks ei saaks pangad ilma valitsuse sekkumise ja õhutamiseta laenuvõimet ühiselt suurendada. Kui pankade vahel valitseks tõeline konkurents, põhjustaks mis tahes panga laenuvõime suurendamine kiiresti vastava panga võlgade suurenemise selle konkurentidest pankadele ja selle konkurendid hakkavad kiiresti laienevalt pangalt võlgu sularahas välja nõudma. Lühidalt öeldes nõuavad panga konkurendid väljamakseid kullas või sularahas samamoodi nagu välismaalased, ainult et see protsess kulgeks märksa kiiremini ja lämmataks tekkiva inflatsiooni juba eos. Pangad saavad muretult üheskoos laieneda, kui on olemas keskpank, põhimõtteliselt riigipank, mis naudib monopoolset kuulumist valitsusele ja valitsuse kehtestatud privilegeeritud positsiooni kogu pangandussüsteemis. Pangad said hakata oma laenuvõimet piiramatult suurendama ja kaasaja maailma tuttav äritsükkel sai alguse alles siis, kui seati sisse keskpangandus.

Keskpank teostab pangandussektoris oma võimu niisuguste valitsuse meetmete abil nagu muudab oma kohustused seaduslikuks rahaks, millega tasutakse kõik võlad ja maksud, annab keskpangale monopoolse õiguse pangatähti emiteerida, vastupidiselt hoiustamisele (Inglismaal oli valitsuse asutatud keskpangal, Bank of Englandil, seaduslik monopoolne õigus pangatähtedele Londoni piirkonnas), või otse sundides panku kasutama keskpanka oma kliendina rahareservide hoidmiseks (nagu USA puhul Föderaalreservis). Aga pangad ei kurda eriti selle sekkumise üle: just keskpanganduse süsteem muudab pikaajalise laenuvõime suurendamise võimalikuks, sest keskpanga rahavaru kasvamine suurendab kogu pangandussüsteemi rahavaru ja võimaldab kõikidel kommertspankadel laenuvõimet üheskoos suurendada. Keskpangandus toimib nagu õdus kohustuslik pangakartell, mille ülesanne on suurendada pankade kohustusi, ja pangad saavad nüüd nii keskpanga sedelitest kui ka kullast koosneva suurema rahavaru baasil laieneda.

Niisiis näeme nüüd, et äritsüklit ei põhjusta mingisugused vabaturumajanduse salapärased puudused, vaid otse vastupidi, valitsuse süstemaatiline sekkumine turu tegevusse. Valitsuse sekkumine toob kaasa laenuraha suurenemise ja inflatsiooni ning inflatsiooni lõpule jõudes järgneb majandussurutise kujul kohandumine.

Ricardo äritsükliteooria mõistis õige tsükliteooria olulisi elemente: tsükli etappide korduvat olemust ja surutist kui kohandumisprotsessi turul, mida pole esile kutsunud vabaturumajandus. Ent kaks probleemi oli ikka seletamata: millest on tingitud äkiline tohutu ärivigade hulk, tõrked ettevõtluses, ja miks toimuvad tootmiskaupade sektoris tunduvalt suuremad muutused kui tarbekaupade sektoris? Ricardo teooria seletas ainult liikumisi hindade tasandil, üldises ettevõtluses, jättes täielikult seletamata tohutult erinevad reaktsioonid kapitali- ja tarbekaupade sektoris.

Tõese ja täielikult välja arendatud äritsükliteooria avastas ning avaldas lõpuks Austria majandusteadlane Ludwig von Mises, kui ta töötas Viini Ülikoolis professorina. Mises andis vihjeid äritsükli olulise probleemi lahenduse kohta oma monumentaalses teoses “Theory of Money and Credit” (“Raha- ja äritsükliteooria”), mis ilmus 1912, ning ligi 60 aastat hiljem on see ikka veel parim raamat raha- ja pangandusteooriast. Mises töötas oma tsükliteooria välja 1920-ndatel ning selle viis inglise keelt kõneleva maailmani Misese juhtiv mõttekaaslane Friedrich A. von Hayek, kes siirdus 1930-ndate alguses Viinist Londoni majanduskooli õppejõuks. Ta üllitas saksa ja inglise keeles kaks raamatut, mis seletasid ning täpsustasid Misese tsükliteooriat: “Monetary Theory and the Trade Cycle” (“Rahateooria ja kaubandustsükkel”) ning “Prices and Production” (“Hinnad ja tootmine”). Kuna Mises ja Hayek olid austrialased ning kuulusid kuulsasse 19. sajandi Austria majandusteadlaste koolkonda, sai see teooria kirjanduses tuntuks kui Austria (ehk raha üleinvesteerimise) äritsükliteooria.

Toetudes Ricardo teooriale, Austria üldteooriale ja oma loovale andele, töötas Mises välja järgmise äritsükliteooria.

Ilma pankade laenuvõime suurendamiseta püsib pakkumine ja nõudlus üldjuhul vabahinnasüsteemi abil tasakaalus ning sel juhul ei saa kasvavaid buume ja krahhe areneda. Kuid valitsus ergutab oma keskpanga kaudu pankade laenuvõime suurendamist, suurendades keskpanga kohustusi ja seeläbi kõikide riigi kommertspankade rahavarusid. Seejärel suurendavad pangad laenuvõimet ja riigi rahavaru tšekikontode kujul. Nagu Ricardo teooria pooldajad mõistsid, kaasneb sellise rahavaru suurendamisega kauba hinna tõus ja tagajärjeks on inflatsioon. Kuid Mises näitas, et see põhjustab midagi muud ja hoopis õudsemat. Ujutades ärimaailma uute laenufondidega üle, alandab panga laenuvõime suurendamine majanduses kunstlikult intressimäära vabaturu tasemest allapoole.

Vabal ja takistamatul turul määravad intressimäära ainult turumajanduse moodustavate inimeste ajaeelistused. Laenu olemus seisneb ju praeguse heaolu (raha, mida saab kasutada praegu) vahetamises tulevase heaolu (võlakiri, mida saab kasutada mingil hetkel tulevikus) vastu. Kuna inimesed eelistavad praegust raha lootusele saada mingi hulk raha kunagi tulevikus, mõjutab praegune heaolu alati tulevikku suunatud preemiat. See preemia on intressimäär ning selle suurus muutub vastavalt sellele määrale, millega inimesed eelistavad olevikku tulevikule, ehk nende ajaeelistuste määrast.

Inimeste ajaeelistused määratlevad ka, kui palju inimesed säästavad ja investeerivad võrreldes sellega, kui palju nad tarbivad. Kui inimeste ajaeelistuste määr langeb ehk nad eelistavad olevikku vähem kui tulevikku, kalduvad inimesed praegu vähem tarbima ning rohkem säästma ja investeerima. Samal ajal ja samal põhjusel langeb ka intressimäär, the rate of time-discount. Majanduskasvu kutsub peamiselt esile ajaeelistuste määrade langus, mis toob kaasa säästmise ja investeeringute suurenemise tarbimise suhtes ning samuti intressimäära languse.

Kuid mis juhtub, kui intressimäär langeb mitte ajaeelistuste määrade langemise ja suuremate säästude tõttu, vaid tänu valitsuse sekkumisele, mis soosib panga laenuvõime suurendamist? Ehk teisiti öeldes: kui intressimäär langeb kunstlikult tänu sekkumisele, mitte loomulikul teel, tarbiva avalikkuse hinnangute ja eelistuste muutumise tulemusena?

Siis on häda käes. Sest ärimehed, nähes intressimäära langemist, reageerivad nii nagu nad seda alati teeksid ja peavadki tegema selliste turu märkide muutumisel: nad investeerivad rohkem kapitali- ja tootmiskaupadesse. Investeeringud, eriti kauakestvate ja aeganõudvate projektide puhul, mis tundusid varem mittetulusad, tunduvad nüüd tänu tasumisele kuuluvate intresside vähenemisele tulusad. Lühidalt öeldes reageerivad ärimehed nagu siis, kui säästud oleksid tõepoolest suurenenud: nad suurendavad oma investeeringuid kauakestvatesse seadmetesse, kapitalikaupadesse, tööstuslikku toormaterjali, ehitusse, võrreldes nende panusega tarbekaupade tootmisse.

Lühidalt öeldes laenavad ettevõtted rõõmsal meelel uut suurenenud laenuraha, mis on neile nüüd madalamate määradega kättesaadav. Nad investeerivad selle raha kapitalikaupadesse ning lõpuks makstakse see raha välja kõrgemates rentides maa eest ja kõrgemates palkades kapitalikaupade sektoris. Elavnenud majandus kergitab tööjõu hinda, kuid ettevõtted arvavad, et suudavad seda hinda maksta, sest valitsuse ja panga sekkumine laenuturule ning määrava tähtsusega moonutatud intressimäärad turul on neid ninapidi vedanud.

Probleem ilmneb niipea, kui töötajad ja maaomanikud – enamasti esimesed, sest suurem osa ettevõtete brutotulust makstakse palkadeks – hakkavad kõrgemate palkadena saadud uut laenuraha kulutama. Rahva ajaeelistuse määr ei ole aga tegelikult alanenud ja nad ei taha säästa rohkem kui varem. Nii tarbivad töötajad suurema osa oma uuest sissetulekust ära, et lühidalt öeldes taastada endine tarbimise ja säästmise suhe. See tähendab, et nad suunavad kulutamise tagasi tarbekaupade sektorile. Nad ei säästa ega investeeri piisavalt, et osta vasttoodetud masinaid-seadmeid, kapitalikaupu, tööstuslikke toormaterjale jne. See olukord ilmutab ennast äkilise terava ja jätkuva surutisena tootmiskaupade sektoris. Kui tarbijad on oma ihaldatud tarbimise/investeeringute suhte taastanud, selgub, et majandus oli investeerinud liiga palju kapitalikaupadesse ja liiga vähe tarbekaupadesse. Valitsusepoolne manipuleerimine ja intressimäära kunstlik langetamine oli majandust eksitanud ning loonud mulje, et investeerimiseks oli rohkem sääste saadaval, kui tegelikult. Niipea, kui uus laenuraha läbis süsteemi ja tarbijad taastasid oma endised suhted, sai selgeks, et säästudest ei piisa kõikide tootmiskaupade ostmiseks ning majandus oli saadavalolevaid piiratud sääste valesti investeerinud. Majandus oli panustanud liiga palju kapitalikaupadele ja liiga vähe tarbekaupadele.

Nii põhjustab inflatsiooniline buum moonutusi hinnakujunduses ja tootmissüsteemis. Tööjõu ja toormaterjalide hinnad kapitalikaupade sektoris olid buumi ajal liiga kõrgeks tõstetud, et tagada kasumlikkus, kui tarbijad kehtestavad oma endised tarbimise/investeeringute eelistused. Siis nähakse surutises vajalikku ja tervendavat etappi, mille käigus majandus heidab ära ja likvideerib buumiaja väärad, ebamajanduslikud investeeringud ning ennistab tarbimise ja investeeringute suhted, mida tarbijad tegelikult soovivad. Surutis on piinarikas, ent vajalik protsess, mille abil vaba turg vabaneb buumi ülejääkidest ja vigadest ning taastab turumajanduse, mis teenindab tõhusalt tarbijate massi. Kuna tootmistegurite hinnad on buumi ajal liiga kõrgele kerkinud, tähendab see, et kapitalikaupade sektoris peab laskma tööjõu ja kaupade hindadel langeda, kuni õiged turusuhted on ennistunud.

Töötajad saavad suurenenud raha hulga kõrgemate palkade kujul üsna kiiresti kätte. Kuid kuidas on siis võimalik, et buumid võivad kesta aastaid, nii et väärad investeeringud ei ilmne, turu märkide manipuleerimise tõttu tehtud vead ei tule avalikuks ja surutise kohandumisprotsess käivitub? Vastus on, et buumid jääksid väga lühikeseks, kui laenuraha suurendamine ja sellele järgnev intressimäära vägisi langetamine allapoole vaba turu taset oleks ühekordne sündmus. Kuid asi on selles, et laenuraha suurendamine ei ole ühekordne, vaid see jätkub üha, andmata tarbijatele võimalust taastada nende tarbimise ja säästmise eelistatud suhted, andmata kapitalikaupade sektoris toimuvale hinnatõusule võimalust inflatsioonilisele hinnatõusule järele jõuda. Nagu hobusele antakse korduvalt dopingut, turgutatakse buumi üha laenuraha ergutavate doosidega, laskmata teenitud karistusel saabuda. Alles siis, kui laenuraha millegipärast enam juurde ei tule – pankade olukord muutub ebakindlaks või rahvas hakkab jätkuva inflatsiooni vastu tõrkuma –, jõuab karistus lõpuks buumile järele. Kohe, kui laenuraha enam ei anta, peab vilepillimängijale maksma ning vältimatud ümberkorraldused kõrvaldavad buumiaja väärad üleinvesteerimised, kallutades suhte jälle tarbekaupade tootmise kasuks.

Nii seletab Misese äritsükliteooria kõik meie mõistatused: tsükli korduva loomuse, massilised vead ettevõtluses ning buumi ja krahhi suurema intensiivsuse tootmiskaupade sektoris.

Mises näitab ära, et tsüklis on süüdi inflatsiooniline laenuraha hulga suurendamine, mida soosib valitsuse ja selle keskpanga sekkumine. Mida peaks Misese arvates näiteks valitsus majandussurutise kättejõudmisel tegema? Milline on valitsuse roll surutise ravimisel? Kõigepealt peab valitsus võimalikult ruttu täispumpamise lõpetama. On tõsi, et see teeb inflatsioonilisele buumile järsu lõpu, ning algab vältimatu majanduslangus ehk -surutis. Kuid mida kauem valitsus sellega venitab, seda karmimaid ümberkorraldusi teha tuleb. Mida varem surutis oma kohandused teeb, seda parem. See tähendab ka, et valitsus ei tohi kunagi püüda ebakindlaid majandusolukordi toetada, ei tohi hädas olevaid ettevõtteid päästa või neile raha laenata. Selline tegevus üksnes pikendab agooniat ning muudab järsu ja kiire surutisetapi kestvaks ja krooniliseks haiguseks. Valitsus ei tohi kunagi püüda palgamäärasid või tootmiskaupade hindu üleval hoida, sest selline tegevus pikendab surutise kohandumisprotsessi ja lükkab selle lõpule jõudmist teadmata ajaks edasi. See kutsub aga teadmata ajaks esile kauakestva surutise ja massilise töötuse olulises kapitalikaupade sektoris. Valitsus ei tohi hakata jälle majandust üles pumpama, et surutist lõpetada. Isegi kui majandus õnnestub uuesti üles pumbata, külvab see edaspidi üksnes suuremat häda. Valitsus ei tohi tarbimist kuidagi ergutada ega iseenda kulusid suurendada, sest see tõstab jätkuvalt ühiskonna tarbimise ja investeeringute suhet. Valitsuse eelarve kärpimine tegelikult parandab seda suhet. Majandus ei vaja tarbimiskulude, vaid säästmise suurendamist, et osa buumiaja üleliigsetest investeeringutest kehtivaks muuta.

Seega Misese majandussurutise analüüsi järgi ei peaks valitsus mitte midagi tegema. Majandustervise ja -surutise kiire lõpulejõudmise seisukohast peaks valitsus säilitama range eemalehoiu- ehk mittesekkumispoliitika. Kõik, mida valitsus teeb, ainult pikendab ja takistab turu kohandumist. Mida vähem valitsus teeb, seda kiiremini toimub turu kohandumine ja sellele järgneb kindel majanduse paranemine.

Niisiis on Misese retsept Keynesi omale täpselt vastupidine: valitsus peab majandusest käed täiesti eemale hoidma ja piirduma sellega, et ei lase endal majandust üles pumbata ning kärbib oma eelarvet.

Tänapäeval on täielikult unustatud ja isegi majandusteadlased ei mäleta, et Misese majandussurutise seletus ning analüüs saavutas suurt edu just 1930-ndate suure depressiooni ajal – sellesama surutise ajal, mida tuuakse vabaturumajanduse pooldajatele alati näiteks kui mittesekkumispoliitikaga kapitalismi kõige suuremat ja katastrofaalsemat läbikukkumist. Kuid midagi sellist polnud. 1929. aasta sündmused muutis vältimatuks just tohutu laenuraha hulga suurendamine läänemaailmas 1920-ndatel: Lääne valitsused ja mis kõige tähtsam, USA Föderaalreserv võtsid selle poliitika tahtlikult kasutusele. Surutise tegi võimalikuks läänemaailma suutmatus pärast II maailmasõda uuesti ehtsa kullastandardi juurde tagasi pöörduda ja nii sai valitsus ülespumpava poliitika teostamiseks vabamad käed.

Praegu peavad kõik president Coolidge’it mittesekkumispoliitika ja takistamatu turumajanduse pooldajaks, aga ta polnud seda, õnnetuseks ka mitte raha ja laenu valdkonnas. Kahjuks arvati Coolidge’i sekkumise patud ja vead olematu vabaturumajanduse süüks.

Coolidge muutis 1929. aasta sündmused paratamatuks, kuid president Hoover pikendas ja süvendas majandussurutist, muutes selle tavaliselt teravast, kuid kiiresti mööduvast surutisest kauakestvaks ning peaaegu surmavaks tõveks, mille “ravis” üksnes II maailmasõja holokaust. Mitte Franklin Roosevelt, vaid hoopis Hoover oli see, kes pani aluse New Deal’i poliitikale. Põhimõtteliselt kasutati riiki massiliselt just nende asjade tegemiseks, mille eest Misese teooria iseäranis karmilt hoiatab: palgamäärasid ei tohi vabaturu tasemest kõrgemal hoida, hindu ei tohi üleval hoida, laenuvõimet ei tohi paisutada ja ebakindlatele ettevõtlusvaldkondadele ei tohi raha laenata. Roosevelt üksnes jätkas Hooveri alustatud poliitika jõudsat edasiarendamist. Selle tulemuseks oli esimest korda Ameerika ajaloos peaaegu lõppematu majandussurutis ja peaaegu alaline massiline töötus. Coolidge’i kriis oli muutunud ennekuulmatult pikaks Hoover-Roosevelti depressiooniks.

Ludwig von Mises oli ennustanud majandussurutist 1920-ndate suure buumi kõrgpunktis – ajal, mis sarnaneb praegusega –, mil uue majanduse lakkamatu inflatsiooni ja Föderaalreservi uute vahenditega varustatud majandusteadlased ning poliitikud kuulutasid lõpmatut kestva õitsenguga uut ajastut, milles Washingtoni targad majandusdoktorid kindlad olid. Ainult oma õige äritsükliteooriaga varustatud Ludwig von Mises oli üks esimestest vähestest majandusteadlastest, kes ennustas suurt depressiooni ja seetõttu oli majandusmaailm sunnitud teda austusega kuulama. F. A. Hayek levitas sõna Inglismaal ja kõik nooremad Inglise majandusteadlased hakkasid 1930-ndate alguses majandussurutise analüüsis Misese tsükliteooriast lähtuma. Mõistagi hakkasid nad kasutama ka ranget vabaturupoliitika retsepti, mis selle teooriaga kaasas käis. Kahjuks praegu on majandusteadlased omaks võtnud lord Keynesi ajaloolise arusaama ja arvavad, et klassikalistel majandusteadlastel ei olnud äritsükliteooriat enne, kui Keynes enda oma 1936. aastal avaldas. Oli olemas majandussurutise teooria. See oli klassikaline majanduslik traditsioon. Selle vastu aitas range kindel raha ja mittesekkumispoliitika ning see võeti nii Inglismaal kui ka USA-s kiiresti äritsükliteooriana omaks. (Veider iroonia seisneb aga selles, et Austria teooria suur pooldaja USA-s 1930-ndate alguses ja keskel ei olnud keegi muu kui professor Alvin Hansen, kes jättis varsti oma jälje selles riigis silmapaistva Keynesi jüngrina.)

Misese tsükliteooria järjest kasvava kasutuselevõtu lämmatas lihtsalt n-ö Keynesi revolutsioon – varsti pärast “Üldteooria” avaldamist 1936 pühkis Keynesi teooria hämmastava kulutulena üle majandusmaailma. Misese teooriat ei lükatud küll tulemuslikult ümber, aga see lihtsalt unustati äkki moodsaks muutunud Keynesi teooria omaksvõtmise tuhinas. Mõned juhtivad Misese teooria pooldajad, kes ilmselgelt poleks tohtinud lasta ennast eksitada,  lasksid end vastselt kanda kinnitanud doktriini tuultest kaasa viia ja selle tulemusel tõusid nad USA ülikoolides juhtivatele ametikohtadele.

Kuid nüüd teatas ülikeinslik ajakiri London Economist hiljuti, et Keynes on surnud. Pärast kümne aasta pikkust teravat teoreetilist kriitikat ja ümberlükkavaid kõigutamatuid majanduslikke fakte on keinslased praegu üldiselt ning massiliselt tagasi tõmbunud. Taas kord tunnistatakse vastumeelselt, et rahavaru ja laenuraha mängivad selles tsüklis olulist osa. Aeg on küps Misese äritsükliteooria taasavastamiseks, taassünniks. See toimub täpselt õigel ajal ning kui see ükskord kätte jõuab, paisatakse majandusnõunike kogu arusaam põrmu ja me näeme valitsuse massilist taandumist majandussfäärist. Kuid kõige selle toimumiseks peab nii majandusmaailma kui ka üldist avalikkust teavitama äritsükli seletusest, mis on pikki traagilisi aastaid unarusse jäetult riiulil lebanud.

Constitutional Alliance of Lansing Michiganis avaldas selle essee 1969. aastal brošüürina.

Murray N. Rothbard (1926–1995) oli Austria majanduskoolkonna juhtiv pooldaja, kaasaegse liberalismi rajaja ja Misese Instituudi akadeemiline asepresident (õppeprorektor). Ta avaldas koostöös Lew Rockwelliga raporti Rothbard-Rockwell Report ning määras Lew oma kirjastajaks. Vt tema raamatuid.

© Ludwig von Mises Institute, 2012
Lubatud paljundada tervikuna või osadena viitega algallikale.