Masu „süüdlasteks” on … loodusseadused

Kaupo Vipp 23.04.2010


Senised olulisemad muutused tsivilisatsiooni arengus on olnud järkjärgulised. Nafta-ajastu lõpp saab olema pigem revolutsiooniline kui evolutsiooniline.     


Lihtne talupojatarkus kinnitab meile, et igal asjal siin ilmas on oma A ja O, algus ja lõpp, sünd ja surm. Moodne majanduskäsitlus on ilmselt ainus inimtegevuse valdkond, kus seda tarkust  tunnistada ei taheta. Nimelt eeldab meie majandusmudel toimimiseks majanduse pidevat ning lõputut kasvu. Kehtiva käsitluse järgi võivad vaid väikesed ajutised tagasilöögid – surutised või kriisid – teatud ajavahemiku tagant häirida selle igikestva protsessi käiku. Majanduskasvu mõiste võttis esmakordselt oma 1377. aasta teoses „Prolegomena” kasutusele araabia mõtleja Ibn Khaldun. Ta seletas seda seosena rahvastiku kasvu, tööjõu arvukuse kasvu, tootmismahu kasvu, kasumite kasvu ning kaupade tarbimise ja heaolu kasvu vahel, mis viib omakorda rahvastiku  kasvuni jne, jne.


Tänapäevani on just tootmismahu (majanduse kogutoodangu) kasv selleks näitajaks, mille abil majandusolusid iseloomustatakse. Siiski arendati idee majanduskasvust kui igasuguse majandustegevuse mõõdust ja eesmärgist selle moodsal kujul välja alles modernismiajastu Lääne-Euroopas. Viie tuhande aastase majandusajaloo valguses võis see idee näida ootamatu, sest varasemas „seisumajanduses” oli hinnatud pigem stabiilsust ning kogumist. XIX sajandil sai koos tööstusrevolutsiooniga majanduses otsustavaks kapitali roll. Tehnilised uuendused ja mehhaniseeritud  tootmine lubasid kiiremat kasumit kui traditsiooniline käsitöö või orjanduslik põllumajandus. Areng kasvatas rahavajadust, sest suurtootmine ja uute tehniliste ideede võisturakendamine nõudis ka suuri ja kiireid kapitalimahutusi, milleks üha sagedamini ei piisanud ettevõtjate omavahendeist. Raha laenutamine ei olnud muidugi uus nähtus. Kuid kaua oli tehtud järsult vahet laenamise ja „liiakasuvõtmise” ehk protsendiga laenuandmise vahel, mis paljudes kohtades oli pikalt keelatud (araabia kultuuris tänini). Nüüd oli kiire areng viinud Euroopa kapitalismiajastusse, kus nii kasumlik kapitalipaigutus kui protsendiga  laen said enesestmõistetavaks. Siit saab selgemaks vajadus seada just majanduskasv igasuguse majandustegevuse mõõdupuuks ja eesmärgiks. Peab ju nii kapitalipaigutus kui laenuraha lõpuks omaniku juurde naasma suuremas summas, kui välja antud. Süsteemse ja jätkuvana on see mõeldav ainult ettevõtete, riikide ja tervete maailmajagude pideva majanduskasvu tingimustes. Kasvu puudumisel oleks ju majandusse investeerimine raha omaniku jaoks mõttetu, kestva majanduslanguse puhul lausa kahjulik.    


Majandus ja füüsika


1930. aastatel pöörasid majandusteadlased esmakordselt tähelepanu  sellele, et rahaväärtussüsteemi asemel võiks ühiskonna majandusarengu mudelites olla arvepidamise aluseks hoopis süsteemide energeetilised väärtused, et eristada majandusprotsesside reaalsete sisend/väljundressursside arvestus paljuski imaginaarsete rahanumbrite arvestusest. Rahas ei saa majandussüsteemide energeetikat üheselt kirjeldada, sest ei sünni seda ju tegelikult süüa, koorma ette rakendada või ahjus kütta. Siiski ei arvesta majanduskasvu kontseptsioon tänini loodusressursside ning energeetiliste väärtustega. 1988. aastal avaldas Joseph Tainter oma uurimuse „Komplekssete  ühiskondade häving”, kus ta käsitles põhjalikult nii Rooma impeeriumi kui maiade ja inkade tsivilisatsiooni languse põhjusi nende majanduse termodünaamiliste protsesside alusel. Ta näitas, kuidas iga kompleksne ühiskond kasvab koos oma majandusega, muutub kasvuprobleeme lahendades ise üha keerukamaks ja vajab nii üha rohkem ning aina spetsiifilisemaid ressursse, et säilitada toimimiseks vajalik keerukus. Kui selleks ressursse ei jätku või kui nende hankimise energeetilised kulud ületavad energeetilise tulu, siis langeb iga majandus ja ühiskond vältimatult kokku.


Sisuliselt tähistas selline  postulaat majandusteaduse jõudmist juba XIX sajandi füüsikas tunnustatud loodusseadusteni. Majanduses hakati kohati arvestama saadud energia suhtega kulutatud energiasse ehk energiasaagisega. See oli üsna harjumatu mõtteviis. Enne inimese astumist tehnilise tsivilisatsiooni ajastusse ei eksisteerinudki meie planeedil ühtegi süsteemi või elusolendit, kes oleks suutnud eirata energia jäävuse seadusi ning seejuures ise püsima jääda. Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma  impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama. Uusajal aga olukord muutus, sest inimkond võttis „looduselt armuande ootamata” kasutusele fossiilkütused. Sai võimalikuks üks inimmoraali triumfe – loobumine orjapidamisest, mis oli sinnamaani olnud majanduse olulisim energiasisend. Praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub umbes 147 inimese füüsilise tööga – orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heaks meist ööpäev läbi 147 orja. Moodsa tsivilisatsiooni energiasisendist moodustavad taastumatud fossiilkütused ligi 90%.


Kõige olulisema  osa, üle 40% moodustab nafta. Me lausa supleme selles, tarbides umbes 12 miljardit liitrit päevas. Inimliik ei ole samaväärset arenguhüpet sooritanud neoliitilisest revolutsioonist peale. Bioloogiliste olenditena suutsime me end nafta abil tõsta lausa väljapoole loodusseaduste haardeulatust. Erinevalt kõigist teistest elusolendeist kulutame me oma toidu hankimiseks nüüd kümneid ja sadu kordi rohkem energiat, kui me hangitud toidust lõpuks saame. Nii kulub arenenud riikides ühe kalori toiduenergia kasvatamiseks näiteks teravilja puhul keskmiselt 8 kalorit fossiilkütuste energiat, sealiha  puhul koguni 400 kalorit, ent näljasurma asemel võitlevad paljud meist hoopis kasvava kehakaaluga. See tähendab, et sisuliselt sööme me naftat.    


Tasuta lõunad


Tänu naftale sai meie planeedil teoks nn „roheline revolutsioon”, mis tähendas üleminekut kolme- või neljaväljasüsteemis  põlluharimiselt põllumajanduslikule suurtootmisele. Naftakeemiatoodete ning sisepõlemismootori abil said põllumaad nüüd iga-aastasesse kasutusse, andes palju suuremat saaki. Nii hankisime piisavalt toitu, et tõsta saja nafta-aastaga oma liigi arvukus planeedil 1,7 miljardilt 6,7 miljardini. Selle tohutu inimmassi elutegevust teenindava tsivilisatsiooni oleme me arendanud ülikeerukaks masinavärgiks, mis tarbib pöörastes kogustes ressursse. Põllumajanduse järel on üks energiamahukaim, 98% ulatuses naftale toetuv ilming toidu, toorme, kaupade ja inimeste massiline transport üle kogu planeedi.  Igasuguse tootmise kontsentreerumine, mis algas linnastumisega, jätkub nüüd globaalsel tasemel. Rahvusvahelise kaubavahetuse osakaal on tõusnud juba ligi 60%-ni arenenud riikide majanduse kogutoodangust.


Meie kasvumajanduse toimimise ja jätkuva tarbimiskasvu põhieelduseks on odava sisendenergia pidev kasv. ÜRO statistika järgi oli XX sajandi teises pooles globaalne keskmine majanduskasv umbes 4% aastas ning selleks vajalik iga-aastane keskmine energiasisendi kasv ligi 2%. Nii on ka odava nafta tarbimise kasv ligikaudu 2% võrra aastas meie moodsa tsivilisatsiooni püsimiseks möödapääsmatu. Muidugi  varieeruvad need näitajad riigiti, kuid riigikorrast sõltumata saab moodne majanduselu edukalt toimida vaid pideva kasvu tingimustes. Mis sellest, et idee lõputust majandus- ja tarbimiskasvust meenutab planeedi lõplike toormeressursside taustal kahtlaselt ideed igiliikurist, mille loomise võimalikkuse välistasid füüsikud juba 1775. aastal. ER oEI (Energy Returned on Energy Invested) ehk saadud energia jagatuna selle saamiseks tehtud energiakuludega. Kestvalt tööstustsivilisatsiooni majandusele kõlbliku (doteerimisvaba) energiasisendi jaoks peetakse saagikuse alampiiriks  ER oEI suhet üle 3:1. Võrdluseks: keskaegne agraarühiskond oli jätkusuutlik oma keskmise 1,2:1 näidu juures, mis on samas suurusjärgus planeedi teiste imetajate elutegevuse näitudega. Nafta erakordset energiatihedust sobib näitlikustama fakt, et 1 kg nafta põletamisel vabaneb ca 10 korda rohkem energiat kui 1 kg trotüüli plahvatamisel. Naftale ligilähedase energiasisaldusega biodiisel on sellest keskmiselt 10 korda väiksema energiasaagisega (ER oEI 2:1).


Seega, rääkimata toiduainete kasvatamiseks vajaliku põllumaa vähendamisest, on biodiisli tootmine 10 korda (energia)kulukam. Tänased parimad akupatareid  suudavad kanda elektrienergiat ca 2000 MJ kuupmeetris ja ca 2 MJ kilogrammis. Elektriautode jõuakude mahutavus on sellest veel poole võrra väiksem. Inimese keskmine päevane toiduratsioon peaks normaalse toitumuse korral sisaldama 6 kuni 8 MJ energiat. Meie praegune loodusseadusi eirav tarbimine on reaalsuseks saanud just tänu sellele, et nafta on olnud väga kergesti kättesaadav ja imeodav. Nafta hankimise ER oEI näit oli naftaajastu alguses parem kui 100:1. See tähendab, et sada kalorit fossiilenergiat suudeti maast kätte saada, kulutades selleks  vaid ühe kalori (ehk 4,182 džauli) sedasama energiat. Selle tulemusena kõikus nafta turuhind kogu XX sajandi jooksul allpool 30 USA dollarit barrelist (< 2 Eesti krooni liiter).


Ülihea energiatiheduse ning transpordi- ja käsitlemismugavuse juures (võrreldes küttepuude või kivisöega) oli selline hind tõepoolest vapustavalt soodne. Eelkõige tänu soodsale hinnale sai meie tehniline tsivilisatsioon üles ehitatud nii, et tänapäevaks on kas nafta abil hangitav, nafta baasil toodetav või siis naftat kasutades töötav peaaegu iga artefakt, millega me oma elu jooksul kokku puutume.  Haruldane keemiline koostis võimaldab naftast sünteesida ka enamiku keemiasaadustest, mida me oma elus vajame, ravimitest plastmassideni. Nafta imelisele odavusele toetub põllumajanduslik ja tööstuslik suurtootmine, nende tooteid ja kõiki muid teenuseid turustav ärisektor, äritegevuseks möödapääsmatu transpordivõrk ning kõigis majandusharudes juurduv finantsvaldkond. Tõsi küll, sel sajandil on naftahinnad märgatavalt tõusnud. Kuid isegi 2008. aasta rekordhindade juures maksis kasutatavaim naftasaadus – bensiin – meie tanklates vaid 20 krooni liiter. Jätkem tähelepanuta, et suurema osa bensiini  müügihinnast moodustavad tegelikult kõikvõimalikud maksud, mitte omahind. Ikkagi maksis keskmine kohvitassitäis (ca 150 grammi) seda imevedelikku ainult umbkaudu kolm krooni koos kõigi maksudega. Mõelda vaid, et see tassitäis võib meid maanteel koos meie pere, pagasi ja kaks tonni kaaluva autoga kahe kilomeetri jagu edasi liigutada! Seitse korda odavamalt kui maksab tassitäis kohvi söögikohtades! Te peate nõustuma – see on imeline!  


Vaenulikud loodusseadused


Noodsamad igiliikurit välistavad füüsikaseadused on hakanud XXI sajandil üha rohkem häirima meie tsivilisatsiooni väljavaateid jätkata senist kurssi. Juba XX sajandi keskel osutasid mitmed teadlased, et naftavarude avastamise ning kaevandamise statistika viitab meie planeedi naftatootmise maksimumini jõudmisele juba XXI sajandi alguseks. Naftatipuks (Peak  Oil) ristitud fenomen tähendab hetke ajas, millest alates nafta tootmiskiirus enam tõusta ei saa. Kuigi kaevandamiskõlbulikust naftast on maapõues veel vähemalt pool alles, hakkab nafta kättesaadavus nii geoloogilistest, termodünaamilistest kui majanduslikest seaduspäradest tulenevalt sellest hetkest vähenema ning hind vastavalt tõusma, halvates globaalse majanduskasvu. Täna näib, et me jõudsime planeedi naftatipu platoole juba 2004. aasta lõpul.


Suurest nõudlusest, kõrgetest hindadest ja poliitilisest survest hoolimata pole viimasel kuuel aastal nafta tootmismahu  kasvatamist jätkata suudetud. Seetõttu püüti üha defitsiitsemaks ja kallimaks muutunud naftat kiirelt kasvavas mahus asendada põllumajandustoodetest sünteesitud biokütustega. Neid hakati ülivõimsalt subsideerima nii ELis kui USAs. Tulemusena vähenes muidugi seni toiduainete tootmiseks kasutatud põllumaade maht. Koosmõjus kallinenud naftaga tingis see maailmaturul nii järsu toiduainete hinnatõusu, et mõju oli silmatorkav isegi meil, heaoluriikides. ÜRO oli sunnitud „põllumaade raiskamise” hukka mõistma, kui 2007-2008 tekkisid mitmetel arengumaadel näljahädad koos valitsuste kukutamiseni viinud ulatuslike nn toidumässudega ning põgenike hordid  ründasid ELi ja USA piire.


Viimase 200 aasta jooksul oli majandusreeglina postuleeritud, et nõudluse kasv tekitab alati pakkumise kasvu, tasakaalustades nii olukorra turul. Esmakordselt pärast tööstusrevolutsiooni algust ei jõudnud ühe kõige olulisema toormeressursi pakkumine nüüd enam kuidagi nõudlusele järele. Võimalusega, et loodusseadused ikkagi sekkuvad majandusellu, ei olnud kasvumajanduse ideoloogia arvestada osanud.1 Pidurdamatult teravnev puudujääk kasvatas jätkuvalt naftahindu ja ettearvatult osutus sellest kõige haavatavamaks maailma suurim naftatarbija2  – USA. Kaasnenud „naftadollari” kursilangus, peataolek aktsiaturgudel, pankrotilained, töötuse kasv ning tarbimis- ja maksevõime langus viisid lõhkemiseni üles puhutud kinnisvaramulli. Selle tulemusena sattusid löögi alla ehitusbuumi finantseerinud pangad ning kindlustusfondide püramiidskeemid, mis oleksid kasvava majanduse tingimustes rahulikult edasi õitsenud. Lõpuks, jõudnud 2008. aasta suvel 147 USA dollarini barrelist, ületas nafta hind juba 100 USA dollari tasemel paigale tardunud maailmamajanduse taluvuspiiri. Varing rullis nüüd üle kõigist arenenud riikidest, kelle finantsmajanduse,  tootmise, tarbimise ja transpordi oli kiire globaliseerumine lahutamatult kokku sidunud. Kätte jõudis sai enneolematu mastaabiga finants- ja majanduskriis, mida tunneb omal nahal peaaegu iga meie planeedi elanik.


Täna on olulisematest maailma naftaga varustavatest riikidest ligi 70% toodang languses ja 16% jõudnud oma „riiklikule” tootmistipule. Mitmetest kunagistest suurtest naftaeksportijaist, näiteks USAst või Malaisiast, on saanud nafta importijad. Uute naftamaardlate leidmise tempo on pärast 1960. aastaid aina masendavamalt alla jäänud tarbimistempole. Nafta tootmiseks  tuleb see ju kõigepealt leida. Kuid viimasel aastakümnel on suudetud leida keskmiselt 1 liiter iga 9 tarbitud liitri kohta. Vastleitud maardlate energiasaagis on aina madalam, tingituna tehnoloogilistest (naftaliivad, väävlisisaldus jms), logistilistest (ülisüvapuuraugud, merepõhi, polaaralad jne) ning poliitilistest (piirkondades sõjad või äärmuslikud režiimid) ebamugavustest. Majanduskriisi tingimustes takistavad uute leiukohtade kasutuselevõttu veel ka kesised investeerimisvõimalused. Kokkuvõttes jääb pakkumine maailmaturu nõudlusele alla kiiremini, kui seda tingiksid puhtgeoloogilised asjaolud. Hinnad,  mis majanduskriisi alguses vähenenud nõudluse tõttu märkimisväärselt langesid, on uuesti tõusuteel ja liiguvad taas globaalsele majanduskasvule ohtliku piiri – 100 USA dollarit barrelist – poole.


Tarbimispidu on lõppenud


Meie tsivilisatsioon ei tunne tänase seisuga ühtegi tehnoloogiat, mille abil võiksime lähikümnendeil juurutada kasvumajanduse jätkusuutlikkuse tagava alternatiivse energiasisendi3. Fossiilse energiasisendi kadumisega kaasneb aga paratamatult globaalmajanduse kokkutõmbumine, mille tulemusel kaotame kümmekonna aastaga ka suutlikkuse alternatiivide juurutamiseks tulevikus. Lootustandvam ning loogilisem näib hoopis asendada majandusmudel, mida me enam energiaga ära toita  ei suuda. Parema puudumisel saaksime naasta varasemate aastatuhandete „seisumajandusse”, juurutada nn „steady state” majandusmudeli ning arendada edasi vaid moodsa tehnoloogia väiksema energiamahukusega osi. Odava nafta ajastu on nii või teisiti möödas. Lähiaastaiks prognoositakse ka gaasi tootmistippu. Kuni meile uutest lahendustest teada antud ei ole, peaksime valmistuma eluks teistsuguses maailmas, kus korrelatsioonis naftahinnaga kerkib ka toidu, toormete ning kaupade hind.


Sisendenergia defitsiidist tingitud šokilained hakkavad aina sagedamini destabiliseerima  meie majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid püüdlusi, paisates meid iga lainega üha rohkem tagasi vahepeal saavutatud heaolu ja tarbimisvõime tipptasemelt. Kümmekonna aasta pärast valitseb aga suurel osal planeedist pidev humanitaarkatastroof. Pagulaste hordid tunglevad kõrgema elatustasemega piirkondade poole ja meeleheitel inimeste arv, kes on valmis ükskõik milleks, et korraks kõht täis süüa, kasvab miljarditesse. Praegust, globaalmajandust ainult kolme aasta võrra „tagasi keeranud” kriisi ennustati üsna täpselt ette4. Prognoositakse, et globaalmajandus pöördub uuesti tõusule aastal 2011, kuid uus  tõus viib paratamatult ning samadel põhjustel takerdumiseni uues ja veelgi sügavamas kriisis juba 2013…2015. Kui suurriikidel ei ole enam võimalik päästa finantssüsteeme maksumaksjate raha või riigivõlgade kasvu arvel, siis saame seekordse stagflatsioonilaine asemel tunnistajaiks ühiskondi lammutavale inflatsioonitormile.


Ka meie poliitika- ja majandusringkondadel on viimane aeg letargiast ärgata ning ühiskonnale olukord teadvustada. Enam ei piisa ettevalmistustest vaid globaalsoojenemisega võitlemise või innovatsiooni soodustamise nimetuste all. Veelgi vastutustundetum  on jätkata „pahade poiste finantsskeemide” või „spekulantide” süüdistamist käesolevas kriisis, hellitades ise lootusi tollesama „business as usual” peatsele taastumisele. Ükskõik kui humaansetel kaalutlustel on ka kõigi aegade suurimast probleemist siiani avalikkuse ees vaikitud, on see vaid kahandanud meie võimalusi end tulevikuks ette valmistuda.5 Loodusseadused on inimliigi uuesti kätte saanud ja nurka surunud, asetades meie tsivilisatsiooni ette enneolematu väljakutse.


Meie valikuteks on kas kiirelt uue jätkusuutliku energiasisendi leidmine või planeedi inimarvukuse mitmekordne  langus. Senised olulisemad muutused tsivilisatsiooni arengus on olnud järkjärgulised. Nafta-ajastu lõpp saab olema pigem revolutsiooniline kui evolutsiooniline. Selle teeb talumatult järsuks eelkõige meie loodusseadusi eirav majandussüsteem, mis vähk-kasvajale omase ideoloogiaga nõuab piiramatut kasvu piiratud keskkonnas ning variseb kasvu peatumisel omaenda raskuse all kokku. Neid meie liigikaaslasi, kes oma mõtlemisja eluviisi piisavalt kiiresti uute oludega kohandada ei suuda, sunnivad loodusseadused naftasajandi tasuta lõunad hingehinnaga kinni maksma.


1 Peter David Schiff (Euro Pacific Capital): „Majandus, see on teadus piiranguteta kasvava nõudluse rahuldamisest piiratud ressursside arvelt.”


2 Planeedi naftatoodangust tarbib USA üksi ca 25%, Aasia ja Okeaania riigid kokku ligi 30% ning Euroopa regioon kokku ca 20%. Kõigi ülejäänud maailmaosade vahel jagamiseks jääb 25%.


3 Palju kõneldud vesinik on vaid energiakandja, mitte -sisend. Tuumajaamadele jätkuks teadaolevaid jätkusuutliku ER oEIga uraanivarusid isegi ainult senise mahu korral (7% maailma energiasisendist) vaid 85 aastaks. Teoreetiliselt võiks kõnelda termotuumaenergiast või tooriumi-tuumareaktoreist, kuid nende praktikasse juurutamise probleemidele ei näi lähikümnendeil lahendusi paistvat. 


4 Jutud selle majanduskriisi ootamatusest ei pea paika. Tänase olukorra tekkimist ennustati juba XX sajandi keskel. 2006. aastal prognoosisid Peak Oil’i teoreetikud globaalkriisi saabumist 2008. aasta lõpuks, naftahinna kasvamisega ca 150 USA dollarini barrelist. Tegelikuks finantskriisi alguseks loetakse septembrit 2008, sellele eelnenud naftahinna rekordiga 147 USA dollarit barrelist.


5 Eesti on üks väheseid arenenud riike, kus Peak Oil’i teema laiemale avalikkusele esitamist ikka veel tabuks peetakse. Kui meie praegune jaanalinnutaktika ei oleks Eesti inimestele kahjulik, võiks seda hiinalikult naeruväärseks pidada – oludes, kus lihtne Google’i otsing annab üle kümne miljoni vaste. Vt nt: paljude allikaviidetega põhjalik teadustöö – http://www.ldeo.columbia.edu/~odland/http://www.netl.doe.gov/publications/http://www.sweden.gov.se/content/1/http://www.peakoil.net/ ; teema lühiülevaade– http://en.wikipedia.org/wiki/Peak_oil. c6/06/70/96/7f04f437.pdf ; üks paljudest temaatilistest veebilehtedest – others/pdf/Oil_Peaking_NE TL.pdf ; programm „Naftavaba Rootsi” – Odland_PeakOilMgt_Dissertation.pdf ; USA valitsuse tellimusel koostatud uurimus


Sirp.ee, Sirp nr 16, 23.04.2010
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10577:masu-sueuedlasteks-on–loodusseadused-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3296


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid