Meelis Atonen: inflatsioon kui käest lastud kastmisvoolik

ASi Tavid nõukogu liige Meelis Atonen (Reformierakond) tõdeb, et inflatsioonil on ­jube komme kontrolli alt väljuda ja põhjustada kannatusi väga paljudele. Poliitikutele on valusa kulude kärpimise asemel tunduvalt lihtsam lasta inflatsioonil töö ära teha, kuid üksikisikute seisukohalt ei pruugi see just õiglane olla.

«Ma ei usu, et oleks liialdus väita: kogu ajalugu on tegelikult inflat­sioonide ajalugu, tavaliselt valitsuste poolt valitsuste kasuks esile ­kutsutud inflatsioonide ajalugu.»

Friedrich Hayek,
Austria majandusteadlane

Euroopa võlakriis on jõudnud järku, kus isegi Euroopa võimsaima majanduse poliitiline juht Angela Merkel on sunnitud tunnistama: «Praegu on kõige raskemad ajad pärast Teist maailmasõda.» Veel mõni aeg tagasi üritasid poliitikud Euroopas valdavalt asjast mitte rääkida või näidata end kõikvõimsate otsustajatena tühise teemaga tegeledes, lootes elegantsetele tulemüüridele ja superfondidele.

Kantsleri avameelsus näitab, et vähemalt Berliinis on võlakriisi kui vähkkasvaja ohtlikkusest aru saadud. Avalikkust ehmatab see, et lahendusi ei leita. Kuri majandushaigus on jõudnud staadiumisse, kus ravi õieti ei olegi, ning sellest saadakse mõnel pool juba aru.

Huvitav on jälgida muutusi võimu juures. Riigid võlaummikusse juhtinud liidrite lahkumise järel on võimule saanud nn tehnokraadid, kellelt oodatakse imesid. Hiljem mõnus neile vastutust veeretada: näe, ei saanud hakkama, ometi ju anti võimalus. Itaalia uus peaminister Mario Monti on väga tugev ja hinnatud teadlane, edukas eurovolinik ning väga meeldiv inimene. Sellest kõigest on paraku vähe.

Itaalia parlamendis on ikka samad otsustajad, kes riigi kriisi juhtisid. Samaks jääb ka rahvas, kes kasinusmeetmetele pea ükskõik mis riigis lihtsalt streikide ja protestidega vastab. Uued juhid on pandud juhtima võimatut missiooni. Riikide võlad ja turgude hirm on ületamatult suured.

Ameerika Ühendriigid tunduvad olukorda võtvat jaanalinnuliku rahuga. Sealne rahandusminister Timothy Geithner on mitmel korral avaldanud Euroopa kolleegidele survet, et nood tegutseks kiiremini ja otsustavamalt.

Ta pelgab, et siinne võlakriis kahjustab globaalset majandust. Kindlasti kahjustab, paraku unustab minister õpetussõnu puistates kodused probleemid, mis globaalset majandust sugugi vähem ei ohusta. USA riigivõlg on võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga tunduvalt suurem kui Euroopas. Ühendriikidel on see umbes 100 protsenti SKTst, eurotsoonis keskmiselt pisut üle 80 protsendi. Kokkuhoiupoliitikast ei saa Ameerika võimukandjad rääkida.

Geithner propageeris siinsetes sõnavõttudes USA praktikat, mis üldiselt tähendab ükskõik millises vormis majandusse lisaraha puistamist. Euroopas oleks see praegu paraku nii juriidiliselt kui ka majanduslikult suuresti rakendamatu. Ameerika taustaga inimesel on ilmselt keeruline mõista Euroopa ühenduse erinevust kodusest kooslusest, aga see on pigem vormiline probleem.

Soovitus raha puistata, ükskõik mil kombel, on suuresti illusioon. Püsivat tulemust ei anna, aga jätab jõhkra jälje taas kasvanud võlakoormuse näol. Võlg aga vähendab usaldusväärsust. Raha oma. Ühel hetkel saavad inimesed ikka aru, et see dollar või see euro ei ole seesama, mis enne üle jõu elamist.

Raha ei ole ju muud kui lubadus. Ja kui lubaduse andja ei ole enam usutav, siis ei ole ka raha enam kindel. Just see praegu juhtub. Nii on rahaga ikka juhtunud. Prantsuse filosoof Vol­taire nentis juba 18. sajandil: «Paberraha jõuab lõpuks oma loomuliku väärtuseni – nullini.»

Võlakriisi on tekitanud üle võimaluste elamine. Ei ole oluline, kui üllad ja ilusad olid üle jõu kulutatud raha eesmärgid. Oli see unistus heaoluriigist ja seeläbi liiga uhke sotsiaalne kaitse, lihtsalt logisev riik, riikliku bürokraatia piiramatu levik või usk majanduse turgutamisse riigieelarve rahaga, kui vaid levinumaid mainida.

Võlgu elamine muutub pikapeale ikka kurnavaks. Eraisiku puhul tundub üle jõu elamise võimatus meile arusaadav ja loomulik olevat, sest kust see raha tal ikka tuleb, iga pidu saab lõpuks läbi. Riiki peetakse millegipärast sootuks teistsuguseks organismiks, ehkki tegelikult on üle jõu elamise lõpptulemus täpselt sama.

Nassim Taleb on öelnud: «Kui eraisik muutub maksejõuetuks, siis ei kandu ta võlad tema lastele. Kui riik muutub maksejõuetuks, siis isegi veel sündimata lapsed kannavad seda koormat. Seetõttu on riigieelarve defitsiidid ebamoraalsed.» Loodetavasti saame Eestiski tänu sellele kriisile aru oma valitud rahandusliku tee õigsusest.

Rahasüsteemide ajaloo peamiseks teemaks ongi olnud sellise rahandusliku süsteemi leidmine, mis takistaks laenuvõtjaid raha ostujõudu nõrgestamast. 1971. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid lõpetada dollari ja kulla ametliku hinna sidumise fikseeritud kursiga, mis oli pärast Teist maailmasõda taganud rahalise stabiilsuse maailmas. Just selle otsusega avati võimalused praeguste probleemide tekkeks.

Jah, Euroopas on ju veel olnud kokkuleppeid, aga need on pigem naljanumbrid. Mis see aastane eelarvedefitsiit Maastrichti kokkuleppe alusel olla tohtiski? Kolm protsenti SKTst. Paljud seda ka täidavad? Möödunud aastal kolm riiki. Kui palju tohtis olla riigi üldine laenukoormus? 60 protsenti SKTst. Ja kuidas on siis võimalik, et Kreeka on jõudnud võlaga 160 protsendini, Itaalia 120 protsendini, Prantsusmaa, kes peagi abipalveid levitama hakkab, ligi 100 protsendini ja eurotsooni keskmine on kaugelt üle 80 protsenti SKTst?

Polegi nii lihtne süüdistada vasakpoolseid või parempoolseid. Või selgitada, kas tegu on kapitalismi või sotsialistliku süsteemi hävinguga. Utoopilisest ja järjest kasvavast heaoluriigist unistasid peaaegu kõik – valijad tahtsid valitutelt üha enam saada ning poliitikud, meeldida tahtjad, lubasid üha enam.

Ka parempoolsed poliitikud suutsid end hullutada valijate loodetud toetusest ja võimalikust majanduse turgutamise illusioonist. Võib julgelt väita, et John Maynard Keynesi õpetus riigi väetisega kasvatatavast majandusest oli viimastel aastakümnetel kogu arenenud maailmas parempoolsetel palju rohkem au sees kui Austria koolkonna karmid ja justkui kammitsevad nägemused.

Keynesi nn perpetum mobile kasvu juttu jäid uskuma liiga paljud. Valituks tahtsid kõik saada ning mida rohkem raha eelarves kulutamiseks, seda lihtsam ilusa elu tagamine näis.

Mitte kõik ei ole tajunud olukorra tõsidust ega võlakriisi olemust. Taani uus sotsialistist peaminister lubas alles mõne nädala eest oma riigis proovida majandust turgutada maksumaksja rahaga, justkui oleks tal ette näidata sellekohaseid edukaid kogemusi. Vägisi jääb mulje, et demokraatias on õppimine häbiasi ning kõik hävitav tuleb ka oma riigi peal järele proovida.

Kuidas olla valmis lähitulevikuks? Ajaloost on võimalik abi saada, paraku ei taha mõistus nii halbu stsenaariume kuidagi tunnistada.

Algatused ühtsete Euroopa võlakirjade loomiseks on ette määratud hukule. Mis võiks küll olla Saksamaa ja teiste nn korralike riikide präänikuks, et nad vabatahtlikult halvendaksid oma laenutingimisi, pakkudes samas leevendust neile, kes juba kokkulepetele vilistanud?

Kreeka eelmine peaminister Papandreou näitas veenvalt nn abivajajate mõttemaailma: kõik peavad meid aitama, sest muidu on teil varsti väga paha. Ühiste võlakirjade tekkimine päästaks hädas olevate riikide poliitikud kiiretest ja hädavajalikest otsustest. Võib rääkida võlakirjadega kaasnevatest karmimatest kokkulepetest ja paremast järelevalvest, kuid tegelikult oleks see ikkagi kahtlane leevendus, mis suurendaks Euroopa üldist võlakoormust.

Järjest uued ja uued riigid seisavad silmitsi kõrgenevate laenumaksetega ehk väheneva võimega eelarveraha vajalikeks asjadeks kulutada. Selgitada oma rahvale solidaarsusest võetud lisakohustusi olukorras, kus majandus niikuinii kokku tõmbab, oleks väga keeruline. Keerulisem kui neil abivajajatel kohe kärpima asuda.

Hädasolijad ise üritavad muidugi meeleheitlikult ühise vastutuse teemat laual hoida. Jääb vaid imestada ELi tippametnike selleteemalise jätkuva initsiatiivi üle, komisjoni esimehe Barrosoga eesotsas. Millele nad loodavad? Võib-olla üritavad tõestada, et nad midagi ikka teevad ning on jätkuvalt olukorra peremehed.

Euroopa ei leiagi pikka aega käegakatsutavat kokkulepet, mis kriisi lahendamisele kaasa aitaks. Huvid on lihtsalt nii erinevad. Mõne aja pärast saab selgeks, kui vähe on nn hädasolijad suutnud tegelikult kärpida. Üks asi on lubadusi jagada, sootuks teine reaalsetele seadustele parlamendi toetus saada. Ilmselt jätkub otsustamatus päris pikalt, tegelikult seni kuni olukord võlakirja­turgudel vähegi lubab.

Lähiajal jõuame siiski mitmeaastaseks saava kriisi järgmisse, võib arvata, et saatuslikku etappi. 2008. aastal algas kogu protsess finantskriisiga, kus osa finantsettevõtteid tundus olevat lihtsalt liiga lõdvalt käitunud.

Tegelikult jäid paljud probleemid tookord lahti rääkimata ning riskid analüüsimata. Ülilõtv rahanduspoliitika lubas pankuritel sisuliselt mitte millestki raha tekitada, ning kui seda järjest erinevate instrumentidena turule paisati, muutus arusaamine rahast sootuks teiseks tegelikkusest. Loodi näilist rikkust, võeti üha uhkemaid kasumeid ja väljastati üha suuremal hulgal laene näilisuse tagatisel, kuni illusioon purunes.

Finantssektorist jõudsid probleemid majandusse. Turult ei saadud ühel hetkel lihtsalt raha. Ka tarbijad muutusid ettevaatlikuks ja nii võis olukorda nimetada juba kogu arenenud maailma majanduskriisiks. Selles olukorras otsustasid riigid eesotsas USAga oma majandust turgutama hakata abipakettidega. Mõne aja pärast saabus edu.

Paljud spetsialistid jõudsid juba rääkida ka majanduskriisi põhja läbimisest… Paraku oli edu ajutine, turul sai abipakettide abil elevust tekitanud olukord lihtsalt otsa. Edu mootor sõitis täpselt nii kaugele, kui tangitud rahakütus lubas. Mitte enam. Abistanud riikidele jäid vaid head mälestused hetkelisest heaolust ja veel suuremad võlad. Sai selgeks, et abipakettide lahendus oli ajutine lahendus.

Seni valitud lahendused lubavad ennustada kergema vastupanu ehk inflatsiooni teed. Ausamaks ja karmimaks kärpimiseks ei olnud otsustajatel mõni aeg tagasi piisavalt meelekindlust. Kindlasti oleks see tee olnud väga ebameeldiv, sest kahju oleksid saanud paljud, kuid vabaturumajanduses kannatavadki valele kaardile panustanud kahju.

Poliitikutele on edasilükkamine olnud mugavam, nagu on valusa kulude kärpimise asemel tunduvalt lihtsam lasta see töö ära teha inflatsioonil. Praegu ilmselt kärpimislahendust ei eksisteerigi – nii sügavale võlgade hädaorgu on Euroopa viimase paari aasta tegevusetuse ja valede otsustega  langenud. Siit ka meeleheitlikud õhkamised Hiina, Venemaa ja kes teab veel kelle võimaliku abi järele.
Alguses hakatakse rääkima kontrollitud inflatsioonist.

Ühel hetkel, kui kriis ikka lahendust ei leia, kuid olukord eskaleeruma hakkab, otsustatakse eurosid lihtsalt juurde trükkida. Mis see euroala riikide senine üle jõu elamine muud on olnud kui olematu raha kasutamine. Rahatrükk on selle poliitika loogiline jätk. Paraku on inflatsioonil jube komme kontrolli alt väljudes põhjustada kannatusi väga paljudele.

Inflatsioon on kasulik riikidele, majandus justkui areneks, kõik saavad suuremat palka, riigil kulub oma võlgade maksmiseks vähem raha, saab ka pensione tõsta. Vastuolu on üksikisikuga, kes sellest kaotab.

Inimene teeb tööd, müüb oma tööjõudu või midagi muud ja saab raha, mille eest ta peaks saama mingit muud kaupa osta. Aga kui ta seda hiljem ostma läheb, saab ta vähem, kui algul oli oma panust andnud, sest raha on väärtust kaotanud. Rääkimata inimeste säästudest, mis lihtsalt inflatsioonis põlevad. Nii et riigid võidavad, eraisikud kaotavad. Kas pole amoraalne?

Mida inflatsioon meiega teeb, peaksime mäletama pisut enam kui 20 aasta tagustest aegadest. Nõukogude rubla hävitusvõime oli küll julm, kuid siiski piiratud, sest NSVL oli muust maailmast eemalseisev majandus, mis oli ohtlik vaid iseendale.

Euroopa Liidu või  Ameerika Ühendriikide sattumine inflatsiooni spiraalile on sootuks teisest mastist. Need tõmbavad endaga kaasa palju ning tagajärjed saavad olema ettearvamatud. Jääb vaid loota, et vapustused jäävad ainult majandusruumi.

Meelis Atonen

http://www.e24.ee/647542/meelis-atonen-inflatsioon-kui-kaest-lastud-kastmisvoolik/