Mida arvavad kulda investeerimisest Jaan Männik ja Mait Kraun

Jaan Männik,
Eesti Panga nõukogu esimees 2008–2013

Pole kunagi ise kulla omanik olnud. Ka minu tuttavad on rohkem aktsiaid ostnud.

Usun, et põhjus on selles, et investeerimisest huvitatud inimesed lähevad esimese sammuna tavaliselt panka nõu küsima – kui inimesel on 100 000 eurot ja ta läheb panka ja küsib, mida ma teen selle rahaga, siis pank küsib, kui suurt riski olete nõus võtma. Kas tahate aktsiaid, millel võib olla hea tootlikkus või tahate vähema riskiga aktsiaid. Ma ei ole kunagi kuulnud, et pank soovitaks kulda osta või isegi sellisest võimalusest klienti informeeriks.

Seda, miks pank kulda osta ei soovita, tuleks aga pankurite käest küsida. Käisin isegi alles Swedbankis ühel kliendipäeval. Räägiti aktsiaturgudest maailmas ja ka reformierakondlasest poliitik Kaja Kallas rääkis ühe jutu. Aga jutt oli ikka: võlakirjad ja aktsiad. Isegi kinnisvarasse investeerimise kohta – mis on ju ka praegu laialt levinud – infot ei antud. Ikka kas Euroopa või Põhja-Ameerika või Aasia aktsiad ja võlakirjad.

Pank ise ei müü ju kulda – nad kõik müüvad aktsiaid ja võlakirju ning teenivad selle pealt ise teenustasu. Miks nad siis peaksidki kulda investeerimist inimestele soovitama?

Mait Kraun, väikeinvestor

Mul on suhteliselt suur osa investeeringutest kullaga seotud varad – umbes 20–30%.

Mulle tundub mingi osa portfellist väärismetallides hoida praegu mõistlik otsus, kuigi ta ei paku rahavoogu. See tundub kindlustuspoliisina portfellile väga hea – eriti kui teised investeeringud on riskantsemad.

Ja USAs ei ole kulda täielikult üle parda visatud. Suur osa sealsetest nõustajatest soovitab, et kuni 10% võib ikka väärismetallidesse panna. Seal ei ole see tabu. Eestis vaadatakse sellele teatud määral viltu, aga ma arvan, et see ei ole põhjendatud.

On küll argument, et kuld ei paku rahavoogu ja ei kasva – kui ettevõttesse investeerid, siis see ju kasvab ja pakub dividendi – ja see on mõttekas argument, kuid millest aru ei saada, on kulla ajalugu. Kuidas seda on kasutatud ja kuidas ta on ostujõudu säilitanud. Isegi kui sellest saadakse aru, siis on praegu liiga head ajad – liiga headel aegadel unustatakse kuld alati ära.

Kulla populaarsus käib mitte päris klassikaliste tsüklitena, aga ta siiski tuleb ja läheb. Kuld oli Eestis populaarne tõusufaasi ajal 2005–2011 ja isegi kui ta 2012–2015 langema hakkas, siis kui vaadata, mida inimesed foorumites kirjutasid, siis on näha, et just väikeinvestorid olid investeerinud kulda. Ja kui sa vaatad LHV enimkaubeldud fonde, siis tihtipeale on need kullaga seotud.
Füüsiliselt olen investeerinud hõbedasse. Hõbedat nimetatakse vaese mehe kullaks. Kuld lihtsalt maksab palju – üks untsine münt üle 1000 euro. See tekitab probleeme likviidsusega, näiteks ei saa kuldmünti pooleks lõigata ja maha müüa. Hõbemüntidega on lihtsam. Neid on mul 10% portfellist.

Kui alustasin investeerimist, siis olin selles mõttes kullausku, et mõtlesin, et müün võimaluse avanedes kõrgema hinnaga maha, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen suhtunud sellesse nagu kindlustusse. Kui midagi väga hullu juhub ja kui hind väga palju tõuseb, siis kindlasti müüks ka, kuid see otsus ei sünniks lihtsalt. On tõenäoline, et lähema 70–80 aasta jooksul võib mõni raskem olukord Eestis ka tekkida.

Igapäevane poliitiline ebakindlus mõjutab kulda vähe, pigem on see seotud rahasüsteemi ja keskpankade tegevusega. Geopoliitliste sündmuste mõju kestab nädal aega, seda on tegelikult vähe. Nii et kui just ei tule maailmasõda, siis pole muretsemiseks põhjust.

Kullaleht on ajaleht kullast ja investeerimisest. Vaata 2018. aasta sügise Kullalehte siit: https://bit.ly/2Cx4OpW