Pangandusfundamentalism, ajupesu ning vabadus. Ainult mõtlevatele hulludele

„Piirake oma soove, kuni nad on kooskõlas tegelikkusega.“
Walter Lippmann ,,Sissejuhatus kõlblusõpetusse”

I osa
Vaated laenuorjuse ajaloole

Enne, kui käesoleva arutlusega edasi liikuda, tuleb tunnistada, et pangandussüsteemi, laenutööstuse jõhkrat ajalugu ei ole kerge käsitleda. See ei anna ennast uurijale kergesti kätte. Ometi on tegemist  põneva ajaloolise uurmisainesega juba varasest keskajast, kust pärinevad esimesed kirjalikud tõendid pangandussüsteemi kui tõsise vähkkasvaja kohta. Poliitikud on oma kõnedes jätkuvalt demagoogitsevalt väitnud, et pangandussüsteem moodustab maailma majanduse vereringe. Filosoof Aristotelese loogika kohaselt on tegemist väga ebaõnnestunud metafooriga. Kui vereringe metafoor oleks pisutki tõene, võiks seda mõista eelkõige vereringesüsteemina, mis toimib ainult kooma seisundis inimeses. Koomasolev inimene võib tõesti üsna kaua elus püsida, kuid mis elu see on?! Laenu- ja rahateooriate probleemi teeb veelgi keerulisemaks rahanduse ning panganduse eetiline iseloom. Pangandusideoloogia ajalooga ei saa tegeleda isoleeritult, vaid ainult koos sotsiaalpsühholoogia, rahateooriate, rahvamajanduse, ajaloo, geograafia, sõjateaduse, sotsioloogia, bioloogia, teoloogia ja filosoofiaga.

Vanades tsivilisatsioonides tunti ainult üht universaalset maksevahendit – metallmünti – kullast, eriti aga hõbedast ja odavat vasest raha igapäevaseks kasutamiseks. Algul soodustas raha tõesti tavalist kaubandust, hiljem sünnitas raha sõjapidamise tsivilisatsiooni (Ubiius belli, ibiius usurae – seal, kus on sõjaõigus, seal on liigkasuvõtmise õigus) ja pikemas perspektiivis nõudis sõda valitsustelt enam rahalisi vahendeid, kui maksustatud alamad suutsid anda. Selles seisneb halastamatu tõde, et sõdade pidamise vajadusest saavad alguse rahamaailma ning panganduse mahhinatsioonid – rikkuste ümbermängimine, paber- ja virtuaalraha kunstlik loomine majandusväljale, mis on kõikide finantsmanipulatsioonide aluseks. Sõjad põhinevad puhtelitaarsetel, kõrgelt spetsialiseerunud ja hierarhiliselt korraldatud, täiesti ebademokraatlikel ja autoritaarsetel organisatsioonidel, mille uhke kolmik  läbi ajaloo on olnud: pangandus, tööstus ja relvajõud. Väärismetalli, kulla ja hõbeda maht ning akumulatsioon määras vana mandri suurte riikide majandusliku edu või ebaedu. Rahateooriate ajalugu on ühtlasi tsivilisatsioonide ajalugu. Täpsemalt, kõikide tsivilisatsioonide muutused, pöörangud või hävimised, saavad alguse rahalistest manipulatsioonidest, mille tulemuseks ei ole ainult materiaalse jõukuse ümberjagamine uuele eliidile, vaid ka suurte inimrühmade vaesusse tõukamine. Vaesus, kuulekus ning sotsiaalne kontroll on alati olnud seotud riikidevahelise rahastuspolitiikaga.

Pangandus arenes läänemaailmas plahvatuslikult, seda seitsme sajandi jooksul 12.-19. sajandini. Pangandus on juba 13. sajandil suur probleem. Rooma õigusest on laenatud sõna fenerare ehk „intresside vastu laenuks andma”, „liigkasu võtma”. See asjaolu soodustab ka liigkasuvõtmist tauniva roomaõigusliku ja kanoonilise seadusandluse koostamist 12. sajandil. Püha Hieronymuselt: „Liigkasuvõtmine on see, kui sa saad rohkem, kui annad” (Usura est pius accipere quam darea); „Liigkasuvõtmiseks ja vahekasuks nimetatakse mida iganes, mille puhul nõutakse sisse rohkem, kui anti.” (Usuram appellari et superabundantiam quidquid illud est, sia b eo quod dederit pius acceperifxi); „Kõik, mida nõutakse peale põhikapitali, on liigkasu.” (Quicquid ultra sortem exigitur usura est). Püha Hieronymuselt pärineb järgmine konkreetsem loetelu:
• liigkasuvõtmine on kõik see, mida nõutakse tasuks laenu eest peale laenatud asja enese,
• liigkasu tuleb täies ulatuses tagastada selle tegelikule omanikule,
• kõrgendatud hinnad järelmaksuga müügi puhul on enesestmõistetavalt liigkasu,
• vargus liigkasuvõtmise/panganduse teel on alati kuritegu õigluse vastu.

Keskaja õigusmaailmas algas alatu liigkasuvõtmine juba 13%st tulust, mida teeniti mõne teenuse osutamise pealt. Rooma õigus ja varakeskaja germaani rahvaste seadused lubasid kuni 12%st liigkasu aastas ning 11. ja 15. sajandi vahel pidi saama lubatud piiriks 13,5% intressimäär, sest just sellise määra surusid Prantsusmaa kuningad Louis VIII (1223) ja Louis IX (1230, 1234) peale juudi liigkasuvõtjatele. Veneetsias kõikus intressimäär tavaliselt 5% ja 8% vahel.  Aga oli ka tõelisi ahnuse tippe. Näiteks Austrias ja Firenzes jäid intressimäärad kõige sagedamini 20–30% piiresse, samas Pistoias ja Luccas võisid nad tõusta 40%ni.  Aastal 1284 toob kohus päevavalgele Lombardia rahalaenutajate 34–266% intressimäärad, lombardlasi aga samastati juutide, see tähendab liigkasuvõtjatega.   150–266% intressimäärad viisid keskaja ühiskonnas juba pankurite tapmisele, aktiivsetele juudiprogrommidele,sest teenimatult jõukas inimene äratas kadedust ja pahatahtlikkust, tema aususes ja kohusetundlikkuses kaheldi sügavalt.  On selge, et panganduse ühiskondlik maine oli juba keskajal väga halb.

Üldiselt jäi pankur keskaja ning uusaja ühiskonnas paariaks. Tänapäeval on seda keerulisem öelda, kuhu täpselt pankurid sotsiaalpsühholooglises tähenduses kuuluvad. Põhjus on siinkohal üsna proosaline – pankurid on Lääne ühiskonnas tavaliselt anonüümsete nägudega kasumisaajad, osavad poliitlised niiditõmbajad, kes millegi ees risti ette ei löö. Teoloogid, filosoofid, kes uurisid õiglase kasumi probleeme juba 13. sajandil, armastasid tihti märkida, et pankuri amet ei ole Jumalale ega rahvale meelepärane. Nimelt on filosoofide sõnul võimatu, et raha edasi–tagasi hangeldamise suhetesse ei sugeneks kurja. „Ebaausateks” või „roojasteks” peetud elukutsete nimekirjades – neid koostasid paljud ühiskonnad, linnad – figureeris peaaegu alati ka pankuri kui labase äritseja amet. Erilist põlgust äratasid need rikkad, kes protsendiga raha välja laenasid. Juba 1179. aastal keelas kirik kristlastele ametlikult liigkasuvõtmise. Tuletame siinkohal meelde, et kirik valitses keskajal tervet ühiskonda, mitte ainult sakraalhooneid. Ei olnud sootsiumi osa, mida kiriku seadused, hoiakud ja normid ei reguleerinud. Seesugused panganduses kehtinud keelud ja käsud seletavad osaliselt ka juutide rolli
Õhtumaade majanduselus.

Lakkamatu, kirglik võitlus käis õigusväljal, kuidas seaduslikku tulu legitimeerida ja määratleda, sest seda tuli selgelt eristada liigkasuvõtmisest kui ebaseaduslikust, kriminaalsest nähtusest. Markantseid näiteid põhjustest on mitmeid: pangandusega (loe: ebaausalt väljapigistades) teenitud raha, mis oli  pandud samasse kastikesse vaeste kogutud annetustega, sõna otseses mõttes õgis ära ülejäänud mündid; ühel merereisil näppas ahv pankurist liigkasuvõtja tengelpunga, ronis masti otsa, nuusutas münte ning pildus merre need, mis oli saadud liigkasuvõtmise teel; 1240. aastal sai liigkasuvõtjast pankur Dijonis ühe laulatuse ajal kiriku ukse ees surma, sest tema pea lömastas ülevalt kaela kukkunud kivist kukkur. See kuulus liigkasuvõtja kuju juurde kiriku lääneportaali kohal, mis kujutas tavaliselt viimset kohtupäeva. Neis lugudes avaldub selgelt moraalne sotsiaalpsühholoogia, mille kaudu pangandus sidus inimesed majandusliku sõltuvuse, vaesuse hullusärki. Tuletagem veel meelde, mis toimub Dante „Jumaliku komöödia“ põrgus, neid tõelisi põrgupiinu, mis said liigkasuvõtjatele osaks. Protsentidest elanud pankuri hinge võis päästa üksnes ebaõiglaselt hangitud rikkuse täielik laialijagamine neile, keda ta oma eluajal ära oli kasutanud. Osalisest pahategude hüvitamisest ei olnud mingit abi. Üks on selge, et filosoofiline, eetiline selgus oli pangaduse küsimuses keskajal suurem, kui meie paljukiidetud demokraatliku progressi ajastul, mil oleme propaganda abil muutunud hoopis informeeritud idiootideks.

Milles siis probleem seisneb? Eetiliselt, moraalselt lõhub pangandusmaffia, liigkasuvõtmine kui seaduslik vorm sideme inimese ja tema tegevuse (reaalselt tehtud töö, tööaja) vahel, kuna kasumi intressid kogunevad ka sel ajal, kui pankur sööb, magab või puhkab. Pankur on ühiskonna ja töötava inimese ajavaras. On teada, et enamik religioone käsivad inimesel teenida oma igapäevast leiba palehigis, mida paljud ka teevad, kuid pankur rikastub tööd tegemata. Äritsedes raha ootamisega, see tähendab ajaga, varastab ta laenuorjuses olevate aega, kõigi Jumala silmis võrdsete olendite omandust. Üks 13. sajandi esimese poole kroonik kirjutab: „[—] on reeturid ja petised [—] Nad lähevad rasva teiste häda arvelt ja nad ise on nagu hundid, kes õgivad inimesi.”. Itaalia liigkasuvõtjate tagakiusamine ja massiline tapmine oli läänes, eriti Prantsusmaal, 13. sajandi viimasel veerandil ja 15.-16. sajandil sama sage ja levinud nähtus nagu juudipogrommid, selle ainsa erinevusega, et viimaseid õigustati lisaks vihale teist usku rikaste liigkasuvõtjate vastu ka usuliste tõekspidamistega. Sellises õhkkonnas ei ole üllatav, et finantsisti, pankurit kujutati julmalt oma lapsi õgiva Moolok-riigi sünnitisena. „Väljapressija” (maltotier) või „vahendaja” (traitant) halvustava sildiga pankur oli märklaud, mille pihta vallandus kogu mõtleva, palvetava ning kirjutava maailma pahameel.

Euroopa esimene tõsine finantsmagnaat oli Jacques Coeur (umbes 1395–1456), kes paigutas oma kapitali kõikidesse mõeldavatesse tulutoovatesse ettevõtmistesse ning kellel oli huvisid kõikjal Euroopas. Keeruliste tulumahhinatsioonide abil sai temast Prantsuse kuningas Charles VII varahoidja. Coeuri enneolematu tõus – ja langus. Pärast ebasoosingusse sattumist pidi ta Prantsusmaalt põgenema ning suri pagulasena täielikus vaesuses. Sarnane on Jakob Fuggeri (1460—1525) elukäik. Algselt vaimulikukarjääri tegema määratud noor Fugger saadeti hoopis Veneetsiasse kaubandustehnikat õppima. Kaubitsemine väärtusliku hõbedamaagiga ning teistest kaevandustest pärineva vasega, pani koos sulatusahjude ja pangaga aluse selle saksa ettevõtja hiigelvarandusele. 17. sajandil tehti esimene 1000-1200 suure finantsisti prosopograafiline uuring, mis toetub notariaalsetele ja kuningliku finantsnõukogu arhiividele ning tribunalidest pärinevatele kohtudokumentidele. Selle eesmärgiks oli massiliste maksupetuste ohjamine, mida pankurid uusaja ühiskonnas agaralt praktiseerisid. Uuring maalib pankurist oluliselt teistsuguse pildi kui kirjanduslikud allikad. Rahaga hankeldajad ei pärinenud ainult väikekodanlikest kihtidest. Uurimistulemused näitasid, et see oli vale ettekujutus. Teine arvamus, mille kohaselt liiakasuvõtjad  olid tihti neetud välismaalased – juudid, osutus õigeks. Ajalugu on otseselt seostanud liigkasuvõtja kuju juudi kujuga alates 1. sajandist. Kiriku juudivastasus ägeneb 12. sajandil ja eelkõige 13. sajandil vallanduvad kristlikus ühiskonnas – lihtrahvast valitsejateni – esimesed tõsised antisemitismipuhangud, mis tulenevad otseselt pangandusüsteemi ahnusest. IV Lateraani kirikukogu (1215) andis välja edikti, mis ütles: „me otsustame […], et kui juudid on mis tahes ettekäändel nõudnud kristlastelt suuri ja ränki intresse, keelatakse neil igasugune kauplemine kristlastega seni, kuni nad on maksnud valuraha.”Teiseks põhiliseks tunnusjooneks  oli, et pankur, finantsist oli tihti katoliiklane. Protestandid moodustasid vaid tühise vähemuse (5%), ent kas see fakt ei tuleta meelde Vatikani pangamaffia probleeme kaasajal? Finantsistide isade ja isaisade ühiskondliku seisundi vaatlus näitab neid homogeense keskkonna võsuna: 75% pankurite isadest ning 65% isapoolsetest vanaisadest olid samuti riigiametnikud, kes olid seotud valitsevate struktuuride maksusüsteemiga. Neist eelistest veelgi enam paelus võimalus pääseda võimu ümber koondunud mikrokosmosesse, sest just seal sõlmiti ja teostati suuri äritehinguid. See amet kujutas endast pääset suletud ringkondadesse, kus sünnib rahanduse alkeemia. Liigkasuvõtmine ei hukuta mitte üksnes rahalaenajate vaimu ja eetilist palet, vaid ka nende laste omi, kuna nood pärivad ebaõiglaselt teenitud rikkuse ega hüvita isa poolt tehtud kahju ühiskonnale.

II osa

Pangandusfundamentalism kui võimetus vabaduseks ehk
vaated laenuorjuse sotsiaalpsühholoogiasse

„Miski pole nii uskumatu, et seda ei saaks vastuvõetavaks rääkida.“
                                    Marcus Tullius Cicero „Stoikute paradoksid”

Nõndanimetatud “vaba” majanduse diskursuse tänane moesõna on “laenamine”, iseäranis “eluaegne laenamine”, sest pealesurutud tarbimine sunnib pidevalt muutuma nii inimest kui tsivilisatsiooni. Laenamise ajalugu näitab, et inimloomus ei muutu, isegi isiklikult kogedes mitte. Kontrollitud vabadust antakse korraga inimesele nii palju, et pole enam aega sügavamaks sissevaateks – siin avaldub laenutööstuse inimest vormiv, kontrolliv pool. Kuna pangandus, pangandustööstus on psühholoogilises ja sotsioloogilses tähenduses alati ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse, sest nende ideede propageeritavad põhitõed taotlevad üldkehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohalolule. Siin näeme panganduse pseudoreligioosset iseloomu, mis on tähtis võti süsteemi mõistmiseks.

Pangandustööstust piiritlevad sellele omased veendumused maailma, inimese kohta ja mõlemad edastavad teatavat ideoloogiat, mida ei pruugita kunagi sõnaselgelt väljendada ning laenusõltuvust kui eluviisi reklaamivad inimesed, süsteemid ei pruugi adudagi, et kinnistavad ühe kitsa ringkonna arusaamu, kuid varjatud sõnum on seda jõulisem. Teisisõnu panganduse puhul on psühholoogial ja meedial oluline osa süsteemist, mida filosoof Louis Althusser nimetas „ideoloogiliseks aparaadiks”; need säilitavad ja taastoodavad süsteemi valitsejate tõekspidamisi neid ühiskonna liikmetesse süstides. Ideoloogilised aparaadid võivad rakendada sõnumite edastamiseks nii jõudu kui ka varjatud meetodeid. Laenutööstuse ideoloogias kasutatakse vägivaldse ajupesuga võrreldes vähe näilist sundust, kuid seda mõjuvam ta on. Üksikuna on inimene talutav, hulgakesi koos seisab ta loomariigile liiga lähedal, et oma vabadusele mõelda. Kui inimesed on organiseeritud massideks, kaotavad nad nii oma inimliku identiteedi kui kvaliteedi – suur hulk on inimesi, kes ei suuda end inimolenditena väljendada. Nad pole üksteisega seotud üksikisikute ega kogukondade liikmena. Õigupoolest ei olegi nad üldse seotud millegi tähendusrikkaga, vaid hoopis millegi kauge, abstraktse, ebainimlikuga. Piiratud vaimuga inimesed on laenutööstuse parim saak. Võõrandumine on parim märksõna laenusuhte iseloomustamiseks. Masside kollektiivsel erutuvusel, võltssoovidel, mille tekkimisel massid mühisevast vaimustusest haaratuna saadavad korda irratsionaalseid tegusid, on tõenäoliselt konkreetsed sotsio-biopsüühilised põhjused, mida positivistlik psühholoogia ei ole soovinud idelooglistel põhjustel välja selgitada. Nagu oleme korduvalt maailma ajaloos näinud, püüavad alatud süsteemid ning selle järele lohisev kinnimakstud “teadus” valitsevaid ideid ning argielu inimkäitumismudeleid ühendada empiirilise uurimistööga, et sel moel sõltuvusele, orjalikkusele rõhuvale süsteemile teaduslikku legitiimsust leida. Käesoleva arutluskäigu üks lähtekohti ongi väide, et positivistlik psühholoogia, sotsioloogia pole laenutööstuse rolli küllalt selgesti käsitlenud, sest aus (ühiskonna)teadus peaks uurima inimeste ebavõrdsuse, vaesuse püsimise tagamaid. Kaasaja maailmas on vaesuse struktuur maailmas oluliselt muutunud ning peale on sündinud uus vaeste klass. Tegelikult on sotsiaalne ebavõrdsus uuesti ja kohutaval määral kasvamas ning tervikuna ei ole vaesust maailmas vähemaks jäänud, vaid on pidevalt juurde tulnud. Seda tõestavad ilmekalt riskisotsioloogia alased tööd (Beck 2011).

Ent probleem on alati meis endis, eriti meie endi teadvuses, kui me ei mõista, kui tähtis osa on massimeedial ebaõiglase jõukuse ning pangasüsteemi võimu seadustamisel. See, mida sotsioloogia ja psühholoogia kunagi kõige paremini oskas – nimelt kaitsta üksikut inimest anonüümsete, ahnete struktuuride eest – on tänases maailmas loodusetult kadunud. Selle asemel et julma, eristavat ideoloogiat uurida, on sotsioloogia, psühholoogia ise muutunud ideoloogiaks – kusjuures selgelt õelaks positivistlikuks ideoloogiaks, mis tänapäeval tegeleb inimelu kõige tühisemate näilise käitumise pisifragmentidega. Ilmselt seda selleks, et keegi jumala pärast ei kõneleks kõvahäälselt võimust, kuulekusest ja sotsiaalsest kontrollist, mida teostavad ametlikud struktuurid. Neile, kes tajuvad ebavõrdsusega kaasneva ilmaoleku tunnet või hiljem laenude raske taaga all kannatavad, jätab ajupesule rõhuv meedia mulje, nagu oleks ebavõrdsus loomulik ning paratamatu. On teada, et alluvad klassid ammutavad suurema osa oma teadmistest maailma kohta just ülevalt juhitud massisuhtluskanalitest. Massimeedia roll info, teadmiste ja kuvandite edastamisel on tänapäevases laenutööstuses ülimalt oluline. Pangandust võib kirjeldada kui osavat manipulatsiooni, mille kaasabil saab inimese intelligentsuse piisavalt kauaks välja lülitada, et  “vabade” subjektide taskust raha kätte saada. Tööd, mis suhtuvad kriitiliselt laenutööstuse lähenemisse, kasutavad sageli Theodor Adorno – ühe Frankfurdi koolkonna teooriatega seotud võtmefiguuri – kirjutisi. See Frankfurdi koolkonna markantsemaid esindajaid nägi majanduse ja inimeste isesesisvuse sisemist jõudu nõrgenemas juba 1920. aastail. Ta kutsub meid vaimsele matkale tõelise teadvustamise maailma. Adorno kirjutab:
„Panganduse ja laenutööstuse tegelik tagajärg on valgustusvastane; nagu on juba varem märkinud G. F. Hegel, muutub panganduse ja laenutööstuse võimutsemine massipettuseks ning seda kasutatakse teadvuse kammitsemiseks. See takistab sõltumatute, iseseisvate indiviidide arengut, kes oskavad ise enda nimel teadlikke otsuseid langetada.“ (Adorno 1961: 12)
Ja veel samas:
„Seega, pangandustööstus avaldab kahtlemata mõju nii sihtmärgiks valitud miljonite teadvusele kui ka alateadvusele, pole massid talle mitte esmase, vaid teisese tähtsusega, märkides üksnes arvestuste objekti, masinavärgi ripatsit. Inimene ei ole kuningas, ehkki laenutööstus püüab meid vastupidises veenda, ta pole mitte subjekt, vaid alati objekt,ori, kehtib reegel –  kõik pangasüsteemi jaoks, kõik panga kaudu, mitte midagi pangandussüsteemi vastu! – see on pangandusfašismi peamine loosung.“ (Adorno 1961: 92)

Siin näeme elustuvat Hegeli kuulsat orja ja isanda dialektikat, millest ta kirjutas põnevalt oma ,,Vaimu fenomenoloogias”. Mis puutub laenutööstuse türanniasse, siis peab ütlema: homo homini lupus – inimene on inimesele hunt. Mitte türann ei teinud orja, vaid vastupidi, sest inimese põhiolemus on laiskus ja sellega seonduv hirm vastutuse ees. Inimesed ihkavad vabadust elades türannia ikke all ja türanniat elades vabaduses. Hegelist mõjutatud Adorno koolkonna puhul võib näha püüet täita pangandusmaffia analüüsi üldpildis oluline lünk, milleni Karl Marx ei jõudnud –    nimelt laenamise ja ideoloogia omavaheline positsioon. Marx eristas kapitalistlikes ühiskondades ringlevate kaupade turu- ehk vahetusväärtust ja tarbimisväärtust. Marx on panganduse ideoloogiast juttu teinud korduvalt ja mitme muu teema kõrvalt. Karl Marx mõistis oma majandusteoorias, et viimaks valvab pangasüsteem kõige järele, mitte midagi ei pääse tema kontrolli alt ning kogu ühiskond “reguleeritakse” sõna kõige otsesemas tähenduses.

Üks müüt, mille ühiskondlikud psühhoanalüütikud Erich Fromm, Herbert Marcuse ja Max Horkheimer purustasid, on tõdemus, et pangandust ei huvita ainult rahaline kasum, vaid inimhulkade kollektiivne teadvus ja käitumise juhtimine, millega saab juhtida ka masside käitumist, suunata inimeste võltsvajadusi.  Samas Adorno on meile mõtlevatele hingedele kirjutanud, et ” laenutööstuse edu tõeline saladus … on pelk peegelpilt sellest, mida turul kaubaks nimetakse”. Sotsiaalpsühholoogiliselt antakse laenuorjusele kaasa individuaalsuse hõng, nii et iga laenutoode “näib omapärane”. Igale laenutootele ning ka igale laenuohvrile sõltumatuse sildi kaela riputamise eesmärk on hägustada laenutööstuse harrastatavat teadvusega manipuleerimist. Laenamise ideoloogia on korrumpeeriv ja manipuleeriv, turu ning pangatööstuse võimu toonitav, selle jõud nii võimas, et mugandumine on asendanud teadlikkuse. Panganduse ja laenutööstuse tootmisjõud suudavad Adorno hinnangul luua väärtusi raiskamise teel, näiteks sõjaotstarbeliste tellimuste kaudu, ning luua näiliselt tohutul hulgal jõukust, et täita tarbijate “võltsvajadusi”. Seepärast saab inimesi laenutööstusega alateadlikult lepitada, tagades selle stabiilsuse ja järjepidevuse.

Kuulsaim naisfilosoof Hannah Arendt on seostanud pankade võimu üksinduse, vaesuse hirmuga lääne ühiskonnas. Hannah Arendt tegi endale nime kolme mõjuka teosega: „Totalitarismi lätted” (The Origins of Totalitarianism, 1951), „Inimolu” (The Human Condition, 1958) ja „Eichmann Jeruusalemmas” (Eichmann in Jerusalem, 1963). Tema põhieesmärk oli selgitada, miks maailmapoliitika seisukohalt nii „tähtsusetu” asi nagu ebaõiglase finantssüsteemi toetus sai „katalüsaatoriks“ kõigepealt natside liikumisele, siis maailmasõjale ja lõpuks surmavabrikute loomisele. Tema vastus oli, et massiühiskond tingib inimese isoleerituse ja üksinduse, luues tarbimisühiskonnale tuttava üksildase rahvahulga. Kaasaja reklaami- ja turunduspsühholoogias on teada fakt, et üksikud inimesed on suuremad tarbijad kui pereinimesed ehk sotsiaalselt seotud indiviidid. Üksikutel on keerulisem oma hetke ajel tekkinud impulsiivseid soove kellegagi läbi arutada, mida perekonnaga seotud inimesed tavaliselt omavahel teevad. See fakt on 99% õela ostupsühholoogia aluseks, mida mandunud ärisüsteemis nimetatakse turunduseks. Kuid samal ajal määratles Arendt leidlikult üksildust ka „hirmu taimelavana“, mis on totalitaarsete (äri)süsteemide olemuslik tingimus. Pangandussüsteem loob „staatuseihalejaid” kasutatades ära inimeste „positsiooni“ ühiskonnas ning selle kaotamise hirme. „Staatuseihalejad” ei küsi, mida nad vajavad, vaid lasevad süsteemidel öelda, mida nad peavad omama. Kaasaja ühiskonna suurim keerukus on  Arendi arvates see, et selle ajastu inimene tunneb end eksistentsiaalselt võõrandununa, mis on psühholoogilise võõrandumise tulemus. Tavakodanikul ei ole võimalik osa saada siseringi informatsioonist, millega opereerib poliitiline ja majanduslik eliit. Igal pool on ees bürokraatia ja igaühele antud valikuõigus ei tähenda midagi. Demokraatiast saab õel keeleline nali, valitseb keskpärane anonüümne hierarhia, mille unistuseks on uus orjandussüsteem. Kui tihti unustame ära ühe ajaloofilsosoofia põhitõe: kõik süsteemid ajaloos on olnud orjanduslikud. Siinkohal pole küsimus selles, kas me oleme kunagi vabad olnud, vaid hoopis, mille või kelle orjuses me oleme? Immanuel Kant rõhutas oma eetika alastes töödes, et majanduslikult, füüsliselt ei ole inimene kunagi universumis vaba. Vaba saab subjekt olla ainult moraalsetes valikutes ning just moraalsete valikuvõimalustega süsteem manipuleeribki. Need ahistavad asjaolud saavad eriti tähtsaks just suurkorporatsioonide loogikas. Inimene on üksi, kuid teab, et üksi ta elada ega tegutseda tegelikult ei saaks. Ta vajab ausat, toetavad ühiskonda, struktuure ja selle lootuses satub nende  manipulatsioonide ohvriks.

Esimene uurimus, mis jättis püsiva jälje reklaami-, pangatööstusesse, oli 1950. aastal avaldatud „Üksildane rahvahulk” (The Lonely Crowd), mille autoriks oli hiljem Stanfordi kolinud Harvardi sotsioloog David Riesman. “Üksildane rahvahulk” oli katse leida isiku– ja perekonnapsühholoogiast lähtudes seoseid, mis iseloomustaksid terveid ühiskondi ning nendele pealesunnitud tarbimisstruktuuri. Riesmani arutluskäik hargnes huvitavat liinipidi. Esiteks väitis ta, et ühiskonnad läbivad teatud arengufaase, mis on seotud rahvaarvu muutustega. Vanemates, stabiilselt väikese rahvaarvuga ühiskondades on inimesed „traditsioonikesksed” – neis on kulutused väga minimaalsed, ülejõu elamine on kogukonnas tugevalt halvustatud ja kontrollitud.  Teises faasis, kui rahvaarv kiiresti suureneb, muutuvad inimesed „sisemaailmakeskseks” – nende rahakulutamise struktuur on valikuline, seotud hariduse, sotsiaalsete hinnangutega. Ja kolmandas, palju suuremal rahvaarvul pidama jäänud faasis, on inimesed „teisekesksed” – nende sotsiaalne eksistents põhineb alati teiste arvamusel, primitiivsel rühmakuuluvusel, pidevate trendide järgimisel. Selle kontseptsiooni alla käib palju inimtüüpe, kes kõik usuvad ja kogevad, et elu ning nende käitumist määravad väärtused sisendatakse neile autoriteetsete isikute poolt, seda juba nii varases eas, et viib inimese täielikult väliste manipulatsioonide sõltuvusse. Kasumiahne ühiskond loob alti teisekeskse inimese, kes on alati tarbimisele avatud, kes samas ei teadvusta, et millegi omamine ei ole kunagi  tõeline vaba olemine.

Nagu Arendt, oli ka Erich Fromm saksa juut. Koos Martin Buberiga loodi sõltumatu mõtteteaduse akadeemia ning sellest oli Frankfurdis välja kasvanud suund, mis uuris orjastatud teadvuse kujunemist. See oli üks esimesi katseid uurida psühholoogia, poliitika ning varjatud finantsoligarhia suhteid. Frommi 1920. – 1960. aastate majanduspsühholoogia alaseid töid ei tõlgitud inglise keelde enne 1980. aastaid ja nõnda ei avaldanud nad niisugust mõju, nagu nende sisu oleks võinud avaldada. Kuid selge oli, et Frommi huvid kattusid Riesmani, Adorno ja Arendtiga. Tema 1955. aastal ilmunud raamat „Arukas ühiskond” (The Sane Society) sisaldas tegelikult neist kõigist märksa sügavamaid mõtteid, k. a panganduse psühholooglise struktuuri mõistmise kohta. Frommi põhipunkt oli, et panganduse sugereeritud laenusüsteem on klassikaline „piirsituatsioon”, mis nõuab ,,inimestelt põhjapanevaid otsuseid seal, kus risk on totaalne”. Tegelikult me ei usu enam, et ränk töö ja säästmine on väärtused, mille poole elus tasub püüelda, kuid nad on ikka veel meie alateadliku moraali mõõdupuud. Meie esivanemad elasid säästes tuhandeid aastaid. Kas nende elu oli loogikast, mõtlemisest või tõest vaene? Frommi, Adorno ja Arendti põhieesmärk on näidata konkreetsete teooriate varal, et tarbijad pole muud, kui uute psühholoogiameetoditega manipuleeritavad ajudeta zombid. Adorno arvates olid psühholooglised tarbimist sugereerivad motivatsiooniuuringud antidemokraatlikud, mis kasvasid väja empiirilisest psühholoogiast 1950. aastal. Teaduse abil mõjutatakse inimese irratsionaalset poolt ja vormitakse jõuliselt tema teadvust. Poliitikas viiks niisugused trikid ,,1984s” ja „Loomade farmis” kujutatud maailma. Tuleb välja, et mõjutamine ei ole ainult tarbijaühiskonna abimees, see võtab inimestelt autonoomia saavutamise võime. Fromm on tunnistanud, et tema raamat on sulam R. H. Tawney „Ahnest ühiskonnast” (The Acquisitive Society, 1920), mis oli algselt kandnud pealkirja „Ahne ühiskonna haigus” (The Sickness of an Acquisitive Society). Fromm kirjutas veel, et hiigelsuured pangandus organisatsioonid tõmbasid ligi ja samas ka tootsid teatud tüüpi inimesi ning et ettevõtetele ja organisatsioonidele sobis teatud kindel psühholoogia. Fromm kirjeldas esimesena ilmekalt kliinilise psühhopatoloogia üht olulist mõistet – isiksusehäire tüpoloogiat, milles omavahel kombineerub kõrge intellekt ning alaarenud empaatia, teadlik koostööks vajalike tunnete mängimine, seda selleks, et omada ebatervet võimu teiste üle. Rahvas teadis, et patolooglistes organisatsioonides edasijõudmiseks tuli olla iga hinna eest rühma liige, tuli olla külmalt populaarne ja vältida „paadi kõigutamist”.  Ahnele organisatsioonile kuulekas massiinimene on isikusehäirega konservatiiv väikese k-tähega, kes töötab eeskätt kellegi teise käske täites, püüdes vältida oma sisemist, eetilist kompassi. Frommi huvitas väga laenamise ning subjektide võltsvajaduste sotsioloogline probleem. Võltsvajaduste mõistet on eriti tihedalt seostatud laenutööstuse võimutsemisega. Psühholooglisi võltsvajadusi inimloomuses on käsitlenud mitmed oma töödes:  Immanuel Kant,  Carl Gustav Jung, Herbert Marcuse, Theodor Adorno. Kuid mõiste ise pärineb kreeklaste peripateetikute koolkonna üldisest teoreetilisest raamistikust. See põhineb eeldusel, et inimeste ehtsateks, tõelisteks vajadusteks on olla loov, sõltumatu ja iseseisev, määrata ise oma saatust, olla tähendusrikka ning demokraatliku kogukonna täieõiguslik liige, elada vaba ja suhteliselt piiramatut elu ning ise enda eest mõelda. Järelikult toetub see mõiste väitele, et tänapäevases pangaduskapitalismis ei saa neid tõelisi vajadusi rahuldada, kuna nende peale surutakse võltsvajadused, mida süsteem peab enda ellujäämiseks kasvatama. Võltsvajadused püüavad inimeste tõelisi ehk ehtsaid vajadusi eitada ning alla suruda. Loodud ning alalhoitud võltsvajadusi, nagu ka tarbijalikkuse tekitatud ihasid, saab küll rahuldada, ent seda üksnes rahuldamata jäävate tõeliste vajaduste arvelt. Nii näiteks on pangandustööstuse monopol andnud läbi võltsvajaduste loomise korporatsioonidele suurema kontrolli turu ja hindade ning seega ka raiskamise üle, riigi sekkumine aga võib ära hoida majanduskriiside perioodilist puhkemist ja veelgi huvitam on küsimus: miks seda senini tehtud pole? Pangandustööstuse tekitatud jõukus, samas ka tarbijalikkus ning reklaami ja ajakirjandustööstuse vallatava ideoloogilise kontrolli tase on taganud vaesteklassi põhjaliku sulandamise süsteemi. Selle liikmed on nüüd näiliselt rahaliselt kindlustatumad, võivad osta paljusid asju, mida nad ihalevad või arvavad ihaldavat, ning neil pole enam ühtki teadlikku põhjust pangandussüsteemi kukutada ja seda klassideta ning riigita ühiskonnaga asendada. Idee, et vaesteklass on lepitatud pangandustööstust ja kriise omaks võtma, on Frankfurdi koolkonna teoorias ja selle majandusanalüüsis kesksel kohal.

Tänapäeval on laenutööstuse heaks abiliseks legitimeeritud koolisüsteem, mille sisuks on poolharidus ja kibedaks viljaks võõrandunud vaimne vabadus. Poolharidus on oma olemuselt võõrandunud teadvus, mis võtab kõike antuna ning piirdub kulissidega. Poolharitu rahuldub vähesega, omandades pindmiselt teadmiste fragmente, leppides valitsevate käibetõdedega ning lastes end meelsasti teistel juhtida. Laenutööstus kujundab oma ideloogiat kavalalt (üli)koolide  kaudu, seda eelkõige õppelaenude süsteemi näol. Enamasti viiakse seda ellu vastavate õppeprogrammide juurutamise abil, mis kindlasti on huvitavad, kuid kerged ning pakuvad harva hästitasustatud töövõimalusi hilisemaks eluks – näiteks kirjandus, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia, poliitikateadus, ajakirjandus jms. Valitud eriala sunnib inimest korduvalt astuma pankade kureeritud tasulisse õppesse, soodustades sellega nende tugevat sõltuvust nii ametlikust haridussüsteemist, kui pankade kujundatud õppelaenude süsteemist. Seda nimetakse kaasajal haridusideloogide suus tabavalt “elukestvaks õppeks”, mida küll täpsuse huvides tuleks alati tõlkida „elukestavaks laenusõltuvuseks“. Kahjuks oleme haridusväljal bürokraatidele juba kaotanud ja seda rängalt oma laste kahjuks. Sarnaselt avaldas arvamust Hermann Funke: “Panganduse diktatuuri ajal tuleb koos huntidega ulguda ja demokraatia ajal koos lammastega määgida.” Empiirilised uurimused näitavad, et valdava ideoloogia ja kontrolli kehtestamine on keskendunud mõjuvõimsaid majandus- ning finantshuvisid esindavate suhteliselt väikeste rühmade kätte. Seepärast kalduvad tõendid toetama haridussüsteemi kontrollmudelit, et eelkõige on koolides kadunud klassikalised keeled, loogika, retoorika ning korralikud filosoofiakursused. Juba 1860. aastal  kirjutas vene rahvusest tsivilisatsiooniuurija Timofei Granovski oma artikli “Klassikalise õpetuse vähenemine gümnaasiumides ja selle muutuse vältimatud tagajärjed ühiskonnas”, kus ta kritiseeris kreeka, ladina keele ning antiikajaloo, filosoofia kaotamist gümnaasiumiharidusest. Kontrollmudelil põhinev haridussüsteem ei soovi mingeid iseseisvalt mõtlevaid eliite (küll kujundab kool Adorno mõistes edukalt barbaarset eliiti) ja tihti isegi mitte häid erialaspetsialiste, vaid tõelisi praktilise õppesihiga “erialaidioote”, kellel puudub igasugune kõrgem haridus väljaspool oma kitsast ala ning kes on seetõttu ka kergesti manipuleeritavad. Samas kui panganduseliidi taastootmise keskuses, kuulsas Londoni Majanduskoolis (London School of Economics) õpetatakse majandust, pangandust alati koos filosoofia, sotsioloogia ning psühholoogia ajalooga üheskoos. Filosoofia on veel eriti tähtis, seda õpetatakse süvendatud programmi alusel. Ei ole seega imestusväärne, et just sealt koolist tulevad tihti uue kavala, läbipaistmatu ühiskonna loojad. Oluline on siinkohal mõista, et pangandustööstuse ning poliitmaffia ülim siht on hävitada iseseisev rikaste ühiskondlik seisus. Sellel seisusel on suurem roll ajaloos, kui oskame arvata. Just see seisus on tasustanud sõltumatuid ülikoole ja uurimisinstituute, on toetanud iseseisvaid mõtlejaid, õpetlasi, ning ainult nende rahastuste kaudu toimib veel ühiskonnas vabam vaimne vereringe. Poolharidusele ning allutavale  haridussüsteemile on tunnuslik irratsionaalsus – on vaja teada võimu konstrueeritud fakte, mitte mõista, sest see välistab kriitilise mõtlemise. Poolharidus on läbi imbunud majanduslikust konformismist, mugavnemisest ja toodab ideolooglist vaateviisi, et majanduskriis, milles elatakse oleks seaduspärane. Samas on fakt, et ühiskonnas ei ole kriisi, mille pealt keegi ei teeniks kasumit. Vaene, kes on enamasti poolharitlane, on uhke oma poolhariduse, ametliku koolikultuse (Eestis on juba olemas vabamüürlastest koolisüsteemi korraldavad asjamehed jne), hõivatuse ja näilise jõukuse üle, ent alatus süsteemis on ta alati alandatud ja kaotaja.

Kasvavale laenuintensiivsusele vaatamata muutub tehnoloogilises turutegelikkuses maailm hoopis monotoonseks. Tegu on kriitilise meele vaesumisega, vabaduse kaotusega, õigusenälja puudumisega, sest kaob võime vabadust läbi elada sügavuti. Lisaks arendatakse inimeste teadvust tagasiliikuvalt. Pole ju küünilised ameerika laenuprodutsendid juhuslikult öelnud, et majandus peab arvesse võtma üheteistaastase vaimset taset. Seda tehes tahaksid nad meelsasti ka täiskasvanu üheteistaastase tasemele viia. Panganduse edu sõltub enamasti rumaluse klassikalistel seadustel. Niisiis: pangandus ei alahinda maailmas liikvel olevate rumalate inimeste hulka. Süsteem teab, et võimalus, et mõni inimene on rumal, ei sõltu selle inimese teistest omadustest.  Ajalugu peab lolli tarbijat kõige ohtlikumaks inimtüübiks – tõeline vesi pangandusmaffiale – ja kuna lolliks kujundatud inimesi on alati rohkem kui arvatakse, ning kui nende vastu kaitse puudub, siis paratamatult lõpeb see lollide võiduga. On ju täiesti ilmne, et omatakse meelsamini sadat kui kümmet lammast, kuid selleks, et eelistada  viit kilogrammi kulda kümnele kilogrammile hõbedale, on vaja juba natukene kõrgemat intelligentsi. Lauset Plenus venter non studet libenter ehk täis kõht ei õpi meelsasti, võidakse tõlgendada ka sedapidi, et üldise heaolu aegadel ollakse vähem järelemõtlikud, aga vaestel aegadel muututakse “süsteemi suhtes skeptiliseks”. Meie, mõtlevad hullud, ei tohi unustada, et pangandustööstus kaupleb valede, mitte tõdedega, võltsvajaduste ja võltslahenduste, mitte tõeliste vajaduste ja tõeliste lahendustega. Püüdlemine totaalses laenusõltuvuses ühiskonna poole ei salli ühtki kõrvalekallet olemasolevast ühiskonnakorrast, ei talu vastasseisu ega alternatiivseid ideaale. Ja mida aeg edasi, seda raskem on neid ka ette kujutada. Probleemi sisusse tungimise asemel tegeleb laenutööstus kinnimakstud meedia ja teaduse abil   välisilmega, ühtlasi hõivab sellega masside teadvuse. Siin muutuvad massid täiesti võimetuks. Võim on laenutööstuse käes, süsteemi “head” lahendused edendavad mugandumist ja üksmeelsust, mis tagavad eliidile kuuletumise ja röövelliku süsteemi stabiilsuse. Selle aluseks on oskus kujundada ning põlistada “regressiivset” auditooriumit, sõltuvat, loidu ja alistuvat tarbijaskonda. Totalitaarseid (rahandus)süsteeme on ajaloos iseloomustanud kohustuslik optimism ja usk helgesse tulevikku. ON HIRMUTAV, ET ELAME PIIRATUD MAAILMAS, PIIRAMATUTE SOOVIDEGA NING JUST
SELLEST SÜNNIB KOHUTAVAL HULGAL EBAÕNNE.
Aga kes informeerib vaimselt, õiguslikult täiesti kaitsetuid kodanikke ja kuidas neid informeeritakse? Milline on informaatori huvitase? Kas ta pole mitte enamasti äriliselt, eetiliselt poolharitu, kellel veerandharitutest jõud üle käib? Eestis puuduvad teadlikult kriitlised koolitused, milles käsitletaks tervikuna pangandustööstuse, pättmajanduse ideoloogia, sotsiaalpsühholoogia ning demagoogia omavahelisi seoseid. Eesti “demokraatlikes” raamatukogudes puuduvad jätkuvalt kõikide nende mõtlejate teosed, kes vastavast teemast kriitliselt kirjutavad. Massidel on võimurite poolt lavastatud arvamusfestivalid, aga meil, mõtlevatel hulludel, mis meil on??? Kuidas nüüd edasi minna? Mis juhtub, kui suur majanduskriis radikaliseerib Euroopa poliitilise areeni ning need näljased ja pettunud massid liikuma hakkavad? Kas siis saabub suur õnn ja võimalus sõnaosava poliitmaffia jaoks!?

Kas me kannatame tõde iseeneste kohta?

Allikad:


Adorno, T. W.; Frenkel-Brunswik, Else; Levinson, Daniel J.; Sanford, R. Nevitt 1950. The Authoritarian Personality. New York. (In Deutschland posthum erschienen unter dem Titel Studien zum autoritären Charakter. Frankfurt am Main. 1973 (vgl. auch Autoritäre Persönlichkeit).
Adorno, T. W.  1961. Drei Studien zu Hegel. Frankfurt am Main.
Adorno, T. W.  1950. Minima Moralia. Reflexionen aus dem beschädigten Leben. Berlin: Frankfurt am Main.
Adorno, T. W. 1961. Negative Dialektik. Frankfurt am Main.
Althusser, L. and Balibar, E. 1970. Reading Capital.
Arendt, Hannah 1963. On Revolution. New York: Viking.
Arendt, Hannah 1951,  The Origins of Totalitarianism. Revised ed. 2004. New York: Schocken  (Includes all the prefaces and additions from the 1958, 1968, and 1972 editions.)
Arendt, Hannah 1958. The Human Condition. Chicago: University of Chicago Press.
Arendt, Hannah 1963. Eichmann in Jerusalem: A Report on the Banality of Evil. Rev. ed. 1968. New York: Viking.
Beck, Ulrich 2011. Risikogesellschaft. Auf dem Weg in eine andere Moderne © Suhrkamp Verlag, Frankfurt am Main.
Bonney, J. R. 1978. Political change in France under Richelieu and Mazarin, 1624-1661. Oxford.
Bosher, J. F. 1973. Chambres de Justice in French Monarchy. – French Government and Society, 1500 – 1800. Essays in Memory o f Alfred Cobban. London.
Chomsky, N. 1972. Psychology and Ideology, edited by James Peck. pp. 181-182
Cicero, M. T. 1978. De Natura Deorum. Oxford.
Collins, J.R. 1988. Fiscal limits of Absolutism. Berkeley.
Conney, R. J. 1981. The King ’s Debts, Finance and Politics in France. Oxford.
Dent, J. 1973. Crisis in Finance. Crown, Financiers and Society in Seventeenth Century France. New York.
Fromm, Erich 1955. The Sane Society.
Fromm, Erich 1973. The Anatomy of Human Destructiveness.
Hanson, J 2012. Ideology, Psychology, and Law (Series in Political Psychology). USA: Oxford University Press.
Helmolzi, R. H. 1987. Canon Law and the Law of England. Hambledon Press.
Helmolzi, R. H. 2010. The Spirit of Classical Canon Law. 3rd ed. University of Georgia Press.
Hicks, J. 1974. Capital Controversies: Ancient and Modern. – The American Economic Review 64.2, p. 307
Kuurme. T.   Olulisemad haridusteooria alased tekstid. 1999- 2013.a
Le Goff, J. 1979. The Usurer and Purgatory. – TheDawn of Modern Banking. Lk 25-52.
Le Goff, J. 1990. The Birth of Purgatory. Aldershot: Scolar Press.
Le Goff, J. 1990. The Medieval World. London: Parkgate.
Le Goff, J. 1988. Your Money or Your Life: Economy and Religion in the Middle Ages. New York: Zone Books. 
Maier, C. S. 2013. Poliitökonoomia tagasitulek; http://www.vikerkaar.ee/poliitokonoomia-tagasitulek/
Martin, G., Bezangon, M. 1913. L ’Histoire du credit en France sous le regne de Louis XIV. Kd I: Le Creditpublic. Paris.
Marx, Karl  1982. Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844.aastast. 
Marx, Karl 1955. Palgatöö ja kapital sissejuhatus: F. Engels.
Marx, Karl 1965. Poliitilise ökonoomia kriitikast.
Riesman, D. 2001. The Lonely Crowd, Revised edition: A Study of the Changing American Character  Yale University Press
Riesman, D.  1978. Life of the Mind, unfinished at her death, Ed. Mary McCarthy, 2 vols. New York: Harcourt Brace Jovanovich.
Tawney, H. 1924. Education: the Socialist Policy
Tawney, R. H. 2004. The Acquisitive Society (1920) New York: Harcourt Brace and Howe.


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid