Poliitikute ja pankurite ühine häbi

Kujutage ette olukorda, kus näiliselt edukas naabrimees, kellest ammu on teada üle võimete elamine, tuleb teilt raha laenuks küsima.


Pajatab kiusavatest pankadest ja turust, kes ei taha talle laenu juurde anda. Potentsiaalsed laenuandjad pidavat väitma, et ta elab üle võimete ega suuda äkki laene tagasi maksta. Naabrimees ise näeb asju muidugi sootuks teise nurga alt: ettevõtlikke inimesi piiratakse, ei lasta unistusi ellu viia. Viimasel ajal olete veel kuulnud, et naabri poeg käib keksimas oma taskurahaga, mis on teie lapse omast viis korda suurem. Rääkimata mehe suurest limusiinist, ehkki teie keskmise autoga  läbi ajate. Naabrimees lubab raha kohe varsti tagasi maksta ja veel koos kopsaka valurahaga, sest iga hetk loksuvat kõik taas rööpasse.
Kas annate laenu? Vaevalt suur osa inimesi sellele isegi mõtleks. Aga otsustajate käitumine muutub kardinaalselt, kui mängus on pisut suuremad süsteemid ehk riigid või ka pangad ja kui laenuks pole vaja anda omaenese raha.
Kindlasti on õigus neil, kes väidavad, et Euroopas ja Ameerika Ühendriikides möllav võlakriis ei ole nii lihtne kui toodud näide. Ent probleemi anatoomia on sama: üle oma võimete elamine. Nii nagu eraisiku ja ettevõtte puhul, tuleb riikidelgi ette olukordi, kus elatud toredus tuleb tagantjärele kinni maksta. Praegu käib vaid võitlus selle nimel, kes suuremate võlglaste patud enda kanda võtab.


Lihtne on hirmutada


Finantssüsteemi haavatavus on sõnapaar, mis justkui kaitseks iga tehtud otsust. Lihtne on inimesi hirmutada, rääkides, mis igaühe raha, pensionifondi ja muude säästudega juhtub, kui näiteks Kreeka pankrotti läheb. Rääkimata sellest, mis võib juhtuda, kui Kreeka-taolisi riike stabiilsusrahaga järjest aidates probleemid ikka ei lahene. Nii ehitatakse üles keerukaid organisatsioone, millel justkui oleks üleloomulik võim turgudel tekkinud olukorda klaarida. Olen mitmetelt rahvaesindajatelt küsinud, kuidas eri päästesüsteemid praegust kriisi konkreetselt lahendavad. Ja ehkki nad süüdistavad oponente plaanituses, tuleb tõdeda, et reaalset plaani pole ma kordagi kuulnud. Kõik taandub vaid hirmutamisele stiilis „kujuta ette, kui s… nüüd kohe ventilaatorisse lendab”.
Millel siis põhineb meie otsustajate lootus, et tekitatav stabiliseerimispuhver midagi muudab? Kreeka, juba mitmendat aastat probleemne maa, ei ole suutnud niigi palju kärpida, et lähemas tulevikus eelarvedefitsiidi kriteerium täita. Kreeka ei olegi tegelikult omaette küsimus. Jah, Kreeka olukord on väga halb, sest keegi ei tea nende tegelikku seisu, aga Kreeka on siiski vaid alla 2% Euroopa majandusest.


Hoopis hullem lugu on Itaaliaga, mille võlakoorem on ju samuti hirmutav – 120% SKT-st. Kui see EL-i suurriik oma 12%-ga Euroopa Liidu SKT-st probleeme hakkaks tekitama, siis mis vahenditega ja kuidas teda aidata? Kas ei peaks nn troika juba ammu selles riigis asju dikteerima, ennetamaks pisutki probleemi eskaleerumist?
Kui palju üldse on Euroopa Liidus riike, kes suudavad kogulaenu puhul täita Maastrichti riigivõlakriteeriumi: laenukoormus ei tohiks olla suurem kui 60% SKT-st? Vähem kui pooled. EL-i ja ka euroala keskmine ületab selle piiri selgelt, olles üle 80%. Tegelikult on ka Saksamaa ja Prantsusmaa pigem murelapsed oma suure võlakoormaga, mis üha kasvab. Halbade üllatuste ennetamiseks peaks veel üle vaatama ka kõik hiljuti populaarsed PPP-projektid, sest need võivad sisaldada suurel hulgal lisaohtusid.


Vaevalt keegi meie otsustajatest tahab raha lihtsalt kaotada, kuid loodetakse probleeme lahendada ilma mustaks saamata. Hämmastab vaid oponentide kirumine olukorras, kus tulevikku ei tea keegi.
Euroopa poliitikud ja pankurid jagavad hetkel ühist häbi. Üheskoos on Euroopa võlasupi sisse veetud. Poliitikud, arutult lubadusi andes ja rahvast hullutades, riike võlakoormasse surudes ja ehk ka Keynesi teooria järgi perpetuum mobile’t lootes. Pankurid elementaarset majandusloogikat eirates ja lihtsat kasumit eeldades, halbu laene andes. Nüüd ei taha kumbki oma vigu tunnistada.
Kujutate ette poliitikut, kes tunnistab: jah, ma eksisin, andsin valelubadusi, me ei olnud nii rikkad, et kõike seda lubada. Või võluri oreooliga pankurit tunnistamas: kahjuks panin teie raha valesse kohta. Seda ei juhtu ja nii üritatakse finantssüsteemi säilitamise sildi all olukorda lahendada uuel viisil, kaasatakse võlakriisi laiem ring poliitikuid. See võimaldaks pankadel jätkata harjumuspärast tegevust ja poliitikud saaksid end esitleda probleemide lahendajana. Kas pole mitte nii, et tegelikult päästab osa suurriike ennast ning oma panku ja pankureid, hajutades vastutust ka neile, kes on olnud korrektsed. Ma rõhutan, et päästetakse pankureid, sest kodanikud on  mõistlikkuse piires kaitstud hoiuste tagamise seadustega.


Mida peaks tegema? Julmalt kärpima. Meie siin ju teame, et see annab lõpuks tulemusi. Paraku toob kärpimine lühikeses perspektiivis kaasa kurvad ja ebapopulaarsed tagajärjed. Kuna kärpima peab sisuliselt kogu Euroopa, aga ka USA, siis on oodata ka vaba raha ehk tarbimisvõime vähenemist nendel turgudel. Muidugi on tagajärg, et kaupu on vähem vaja, ja järelikult tuleb ka majanduslangus. See aga tähendab, et kärpida on vaja suure varuga, et ennetada kärbetest tulenevat kukkumist ja suuta ka tegelikult laenukoormust kärpida. Ent kriisiriikide poliitikute retoorika ei luba seda kuidagi uskuda. Nemad ju vajavad hääli, mitte saneerija kuulsust.
Seetõttu on kärpestsenaarium üha vähem tõenäoline. Võlad on juba liiga suured ja saadakse aru, et otsused oleksid liiga valusad, ning seepärast ongi valitud vähem valus aitamise tee, mis peaks andma rohkem aega ja justkui võimaluse aeglasemateks ja poliitikutele mõistlikumateks muutusteks. Paraku ei anna see aeglane tee soovitud tulemusi ja poliitikud jäävad jooksma probleemide kannul.
Peagi Euroopa juhtivate riikide ja USA poliitikute retoorika muutub. Kui seni on vähemalt räägitud kärpimisest ja asjade õigele rajale saamisest, siis peagi hakatakse rääkima kontrollitud inflatsioonist. Paraku on inflatsioonil rumal komme muutuda kontrollimatuks, hoolimata poliitikute tarkadest jõupingutustest. Vaid paarkümmend aastat tagasi nägime rubla valusid inflatsioonitules. Kes uskunuks ajaloo kordumist nii kiiresti?


Õppimisvõime puudumine


Olen võlakriisi ajal korduvalt kuulnud väiteid kapitalismi kriisist või liberalismi eksiteest. Selle rumala süüdistuse võiks unustada. Eheda kapitalismiga ei ole praegusel kriisil ega ammugi kriisi lahendamiseks ette võetavatel sammudel midagi pistmist. Pigem on see ikka sotsialistliku ülekulu kriis. Lahendused, mis on Euroopas ja ka USA-s praegu valitud, on liberaalsest majandamisest ja igaühe vastutusest kaugel. Pigem oleme jõudmas riikliku planeerimiseni.
Eesti poliitikud olid väga raske valiku ees. Me ise ei ole riigina võlgu elanud ja seetõttu lahendame teiste tekitatud probleeme. On kahju, et me ei ole suutnud enda mõtlemist Euroopale maha müüa, pigem oleme teiste valikute tagantkiitjad. Võib-olla on väikese majandusega võimatu suurt häält teha. Paraku karistada saame ikka kõik üheskoos. Muidugi tuleb olla optimist ja loota parimat, aga inimestele tuleb ohtudest avameelselt rääkida. Praegu on õhus ohud, millesarnaseid Euroopa tervikuna pole ammu näinud.


 


http://www.epl.ee/news/arvamus/poliitikute-ja-pankurite-uhine-habi.d?id=59308876


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid