Teekond iseendani ehk kuidas avastati maailma suurim kullast ese

1950ndatel otsustas grupp Tai munkasid oma templi ära kolida. Ühe esemena oli vaja transportida ja savist tehtud hiiglaslikku Buddha kuju. Transportimise käigus juhtus midagi erakordset.

Kuju transportimine ei olnud lihtsamate killast. Püüdlused seda pjedestaalilt üles tõsta lõppesid esialgu halvasti – kuju paigal hoidnud nöörid purunesid ja see kukkus kolinaga põrandale. Üks munk märkas midagi ebatavalist. Kujus oli pragu. Lähemal vaatamisel selgus, et praost kiirgab erksat ja läikivat valgust. Mungad võtsid kätte haamri ja peitli ning hakkasid kuju peal olevat värvitud klaasi eemaldama. Selle all oli ka savist kiht.

Savi alt välja paistma hakanud vaatepilt oli vapustav. See kuju polnud tehtud savist. See oli üleni kullast. Kuju alumises otsas oli ka võti, millega sai selle üheksaks erinevaks tükiks jaotada. See oli mõeldud kuju transpordi lihtsustamiseks.

Ajaloolased usuvad, et hiiglaslik Buddha kuju kaeti saviga mitusada aastat tagasi. Toona oli selle eesmärk kuju kaitsta, sest riiki oli ründamas Birma sõjavägi. Nad soovisid Buddha kuju suurt väärtust salajas hoida.

Birma sõjaväelased, kes jõudsid templisse 1767. aastal, tapsid arvatavasti kõik templis olnud mungad. Mööda läks mitu sajandit ja alles 1950ndatel avastati, kui suur varandus selle kuju sees peitus.

Tegemist on maailma suurima kullast valmistatud objektiga. See kaalub kokku 5,5 tonni ning see asub Wat Traimiti templis Tais. Selle kõrgus on veidi enam kui 3 meetrit. Selles sisalduva kulla väärtus on praegu 244 miljonit eurot, aga selle kultuuriline väärtus on paljude jaoks hindamatu.

Lugu kasutatakse õpetustes

Budistid on kuldse Buddha kujuga juhtunut hakanud metafoorina kasutama ka oma õpetustes. Budist ja autor Tara Brach on Buddha kuju lugu kasutanud nõnda:

Nii nagu mungad peitsid rasketel aegadel kuldse Buddha säravat olemust, nii katame kinni ka oma sisemise puhtuse ja headuse ajal, mil peame maailma raskustega toime tulema. Üles kasvades hakkame ühiskonna väärtustest ja ja hinnangutest lähtuma, kaotades ühenduse oma vooruse, loovuse ja hellusega. Me katame kulla kinni, sest soovime teiste heakskiitu, et nemad annaksid meile väärtuse.

Lisades enda puhtale olemusele järjest rohkem kihte, hakkame ennast nende kihtidega samastama – arvame, et oleme teistest eraldi, ohustatud ja ebapiisavad. Ja isegi kui me ei näe oma kuldset olemust, siis seda ei ole võimalik tuhmistada või kustutada. See kutsub meid igapäevaselt enda poole läbi igatsuse ühenduse järele, uudishimu, ilu ja teiste aitamise. Meie sügavam intuitsioon juhatab meid millegi poole, mis on meie harjumuspärasest ja eraldatud minast kõrgemal: midagi avarat, müstilist ja püha.

Kuld on budismis tähtsal kohal

Buddha munakujulise pea uurimisel selgus, et selle kujundamisel on olnud India mõjutusi. Sellest järeldati, et tõenäoliselt valmistati see 13-14. sajandil Sukhothai dünastia valitsemisajal.

Kuju külastavad välismaalased ootavad tihtipeale, et selle hiilgus lööb nad pahviks. Selle asemel saadakse sageli hoopis lihtne kogemus, mille keskmeks on rahu.

Kuld on läbi ajaloo olnud budismi müstitsismis tähtsal kohal. Kuld sümboliseerib päikest või tuld. Arvatakse, et kulda ei peaks teiste elementidega segama, sest see kaotab sellisel juhul hiilgust. Suur osa Tiibetis asuvatest kujudest on kaetud puhta kullaga. Lisaks Wai Traimiti templi kujule on tehtud ka mitmeid teisi kujusid, mis on üleni kullast.

Wai Traimiti kuldne Buddha istub traditsioonilises poosis, millele on antud nimeks Bhumisparsha Mudra. Bhumisparsha tähendab maa puudutamist, mudra tähendab rituaalset poosi. Mõned mudrad hõlmavad tervet keha, aga enamikul juhtudest väljendatakse neid käte või sõrmedega.

Buddha positsioon sümboliseerib Buddhat ajal, mil ta istus bodhipuu ehk „virgumise puu“ all. Bodhipuu on püha viigipuu, mille all Buddha 500 aastat eKr valgustus. Samal ajal tekkis ka budism.

Autor: Mait Kraun