10 riskifaktorit, mis võivad viia panganduse uude ja sügavamasse kriisi

Globaalsel tasandil on nüüd ebatõenäoline, et inflatsioonitempo aeglustub. Samal ajal on oodata ka intressimäärade tõusu. Võlakirjade tootlused on juba kasvamas ning tulemas on panganduskriisi järgmine faas, kirjutab ökonomist Alasdair Macleod portaalis GoldMoney.

Allpool on avaldatud Alasdair Macleodi essee lühendatud kujul. Esseest on välja toodud osa, kus ta räägib faktoritest, mis võivad viia uue ja suurema panganduskriisini.

See artikkel vaatleb faktoreid, mille koosmõjul on intressimäärad kasvamas. Need faktorid destabiliseerivad tervet globaalset pangandussüsteemi. Pangakrediidi kokkutõmbumine on oma varases staadiumis ja ainuüksi see hakkab suurendama laenuvõtjate intressikulusid. Meil on tulemas vana hea krediidikriis.

Hinnainflatsiooni uus faas, mis on täpsemalt valuutade ostujõu languse kiirenemine, viib lõpuks ka intressimäärad kõrgemale. Sellele järgneb julm karuturg (langev turg) finants- ja kinnisvaraturgudel. See paneb välisinvestoreid oma raha finantsvaradest välja võtma.

Praegu on USA dollaris nomineeritud välisinvesteeringuid tehtud 32 triljoni dollari väärtuses, kõik see on kogunenud 52 aastaga. Suurest osast nendest investeeringutest loobutakse. Ja BRICSi riikide arutelud dollari väljavahetamiseks rahvusvahelises kaubanduses ei saa tulla halvemal ajal.

Globaalse panganduskriisi riskid kasvavad

Krediiditurul on häirekell tööle hakanud. Monetaristid ja Austria koolkonna ökonomistid püüavad selgeks teha, et lai rahamass (M3) [majanduses oleva rahamassi hulga kõige laiem mõõdik] on sisuliselt igal pool langema hakanud. Peamiselt hõlmab see kommertspankade hoiuseid. Ja sellel nädalal on krediidiprobleemid esile tulnud isegi Hiina majanduses. Järjekordne suur kinnisvaraarendaja – Country Garden Holdings – ei suutnud oma kohustusi õigeaegselt täita.

Globaalne pangakrediidi tsükliline langus on juba pikka aega edasi lükkunud. Nüüd peame sellega aga silmitsi seisma. Viimaste tsüklite empiirilised tõendid, eriti 1929-1932 aastate oma, näitavad, et hirm võib pangandussektoris levida nagu metsatulekahju. Pankadevahelised krediidiliinid lõigatakse läbi, kõik soovivad laene tagasi saada ja tagatised tehakse rahaks. Põhiküsimus on praegu see, kas praegune krediiditsükli langus on tõsisem kui ükski nendest, mida oleme pidanud läbima alates 1970ndatest. Või on võimalik keskpankade krediidiga kõik uuesti ära päästa?

Rahapoliitika kasutamine finantskriisi ärahoidmiseks kätkeb endas suurt probleemi – mingil hetkel see enam ei tööta. Eriti juhul, kui bürokraatide stardipunktiks on eeldus, et pangad on majanduslanguse puhuks piisavalt hästi kapitaliseeritud. See ignoreerib asjaolu, et eelmistest tsüklitest on üle kandunud palju halbu laene, mis võivad tekitada pankrottide tsunami. Kui see pangad üle uputab, siis peab rahapoliitiliselt niivõrd tugevalt sekkuma, et see saab olema valuuta jaoks destruktiivne, mis hakkab omakorda probleemi võimendama. Kuna võlakirjade tootlused [intressid] on jälle tõusmas, siis on hea põhjus uskuda, et nüüd oleme jõudmas pöördepunkti.

Krediiti võib pidada aja jooksul tekkinud võlamägede sünonüümiks. Krediit on sisuliselt usk: usk rahapoliitikasse, usk valuutasse ning usk sellesse, et teine osapool täidab oma kohustusi. Enne kui vaatame fiat-valuutaga seotud riske, vaatame faktoreid, mis võivad viia krediidisüsteemi kollapsini:

1. Kahanev pangakrediit. Pangakrediit on vähenemas, sest pangad saavad aru, et laenuandmise riskid on kasvamas. Kui panga bilansis on suur võimendus [reservidega võrreldes on antud välja palju laene], muutub see tõsiseks probleemiks. See tähendab, et halbade laenude tõttu võib pank tugevalt pihta saada ning aktsionäride kapital väheneb. Seejärel ei soovita paljudele laenuvõtjatele, kelle laenu teenindamise kulud on intresside tõusu tõttu kasvanud, enam laenu anda. Või nad saavad laene, aga tunduvalt kõrgema intressiga. Seega – krediiditsükli languse varastes staadiumites näeme, kuidas intressimäärad tõusevad veelgi kõrgemale, mis tähendab mitmete äride pankrotistumist. Lõpuks ei suuda ka keskpangad enam intressimäärasid kontrollida.
2. Pankadevahelised teise osapoole riskid. Pangad on ajalooliselt alati oma konkurente kahtlustanud, et nad on ennast liiga tugevalt võimendanud või panka halvasti juhtinud, mis suurendab teise osapoole riski. Pankadel on nende riskide kindlakstegemiseks analüütilised mudelid, seega on oht, et ühe panga kohta on paljudel teistel pankadel samaaegselt kujunenud sama arvamus. Kõik võivad korraga otsustada, et teatud pank ei ole enam laenukõlbulik, mille tõttu ta jääb turult kõrvale. Kui see juhtub, siis ei saa nad katta ära hoiuste väljavõtmisest tekkivad raha puudujääki. Seejärel on nad sunnitud abi küsima keskpangalt, vastasel juhul variseb pank kokku. Hiljutiseks näiteks on Silicon Valley Bank. Näiteks mõne reitinguagentuuri (Fitch, S&P) otsus panga reitingut alandada, võib tekitada pankadevahelisel laenuturul kriisi, olgu selleks kohalik või rahvusvaheline tasand (rahvusvaheline tasand juhul, kui mõne riigi reitingut alandatakse). Nüüdseks on hakatud krediidireitinguid ka alandama.
3. Võlakirjade tootluse kasv. Pangad ostavad tavaliselt valitsuse võlakirju rohkem siis, kui nad tahavad erasektorile laenude andmisel ettevaatlikumad olla, aga raha siiski kuhugile paigutada. See tähendab, võlakirjade osakaal suureneb tavaliselt siis, kui krediiditsükkel juba pöördumas on. Selle mustri on aga keskpankurid ära lõhkunud, sest nad on hoidnud intresse pikka aega nulli juures ajal, mil majandus on stagneerunud. Jällegi – Silicon Valley Bank on hea näide, kuidas asjad saavad väga valesti minna. Nad ostsid madalate intresside juures riigivõlakirju ja kui intressimäärad hakkasid kasvama, siis seis nende bilansis halvenes. Föderaalreserv on selle riski nüüd enda peale võtnud, luues Bank Term Funding programmi, kus võlakirju ostetakse üheks aastaks tagasi nende lunastusväärtusega. Sisuliselt tähendab see, et probleem on jälle kinni mätsitud ning see koguneb Föderaalreservi bilanssi.
4. Kvantitatiivne kinnikeeramine (quantitative tightening). Kollektiivselt on suurimad keskpangad (Föderaalreserv, Euroopa, Jaapani ja Hiina keskpangad) vähendanud oma bilanssi alates 2022. aastast 5 triljoni dollari võrra. See on saavutatud selle kaudu, et rahatrüki raames ostetud aeguvaid valitsuse võlakirju ei asendata uutega (ei reinvesteerita). Sisuliselt kogu see bilansi vähenemine peegeldub nüüd kommertspankade reservides. Järelikult on kommertspankade süsteem tervikuna sattunud surve alla, et reinvesteerida vabanenud reservid millessegi muusse. Teine võimalus on vähendada oma kohustusi hoiustajate, võlausaldajate ja aktsionäride ees. Esialgu saab pangandussektor reageerida lühema tähtajaga valitsuse võlakirjadesse investeerimisega (3 ja 6 kuud). Valitsuse jaoks pole see stabiilne finantseerimise viis.
5. Tagatiste rahaks tegemine. Kõik valitsuse võlakirjade graafikud karjuvad meile, et tootlused (intressid) kasvavad edasi. Seda vaatamata asjaolule, et enamus turuosalisi ootavad nende stabiliseerumist ning sellele järgnevat langust. Lisaks sellele on nüüd nafta- ja energiahinnad uuesti kiiresti tõusmas. Kui arvestada, et pangakrediidi vähenemisel tõusevad intressimäärad veelgi (nagu eelpool selgitatud), siis võib oodata finantsvarade ja kinnisvara karuturgu. Pangad hoiavad neid finantsvarasid laenude tagatistena ja nende väärtuse alanemise puhul on järjest suurem surve neid rahaks teha
6. Kinnisvaralaenud. Aina rohkem elamu- ja ärikinnisvara pangalaenusid tuleb hakata pangakrediidi vähenemisest ja inflatsioonist tingitud kõrgemate intresside tõttu maha kandma. Lehmani kriis oli seotud kinnisvaralaenude väärtpaberiteks muutmisega. Seekord saab kõrgemate intresside tõttu olema valemis ka ärikinnisvara.
7. Varipangad. Varipankadeks nimetatakse institutsioone, kes ei loo krediiti (selleks on vaja pangalitsentsi) vaid retsirkuleerivad seda. Nende hulka kuuluvad näiteks pensionifondid, kindlustusfirmad, maaklerid, investeerimisfirma ja kõik teised finantsasutused, kes laenavad aktsiaid või tegutsevad derivatiivide ja teiste väärtpaberite turgudel. Kõik need asutused tähendavad pankade ja teiste varipankade jaoks teise osapoole riski. Osad riskid võivad tekkida ootamatutest kohtadest – nii nagu nägime eelmise aasta septembris Ühendkuningriigi pensionifondide kriisi puhul.
8. Derivatiivid (tuletisväärtpaberid). Derivatiivide turu maht on Rahvusvahelise Arvelduste Panga andmetel reguleeritud turgudel 38 triljonit ning optsioonituru maht on 60 triljonit dollarit. Reguleerimata turgudel (OTC, over-the-counter) hinnatakse 2022. aasta lõpu seisuga derivatiivide mahuks lausa 625 triljonit dollarit. Sinna hulka kuuluvad valuutaturu lepingud (107,6 triljonit), intressilepingud (491 triljonit), aktsiatega seotud derivatiivid (7 triljonit), toorainederivatiivid (2,3 triljonit) ja krediidiga seotud derivatiivid (9,9 triljonit). Kõikidel derivatiividel on ahelad teiste osapoolte riskidest. Me nägime, kuidas lihtne positsioon USA riigivõlakirjades Silicon Valley Bankile suure probleemi tekitas. Tõrge derivatiivide turul tähendaks palju suuremaid tagajärgi, eriti selle pärast, et regulaatoritel ei ole täpset ülevaadet reguleerimata turgude reaalsetest riskidest.
9. Repo (repurchase agreement) turud. Kõikides pangandussüsteemides sõltuvad pangad oma likviidsuse tagamisel tagasiostulepingutest. Madalad intressimäärad ning vajaliku tagatise olemasolu on repotehingute puhul väga olulised. Kui vaadata Euroopat, siis on repoturu maht tõusnud International Capital Markets Associationi andmetel enam kui 10,4 triljoni euroni. Sisuliselt peegeldab see summa, kui palju on finantssüsteemis bilansside tasakaal paigast ära. Kuigi repotehingutel on tagatised, võib teise osapoole riski realiseerumine tähendada tõsist ebastabiilsust kogu pangandussektoris. Kuna intressimäärad on tõusmas, siis on tagatiste väärtus vähenemas ja selle tõttu on ka likviidsus kuivamas.
10. Keskpankade bilansid. Keskpangad, kes on läbi viinud kvantitatiivset lõdvendamist (QE), on seda teinud koos intressimäärade alandamisega. Intressimäärade hilisem kasv on tähendanud keskpankade jaoks suuri kaotusi, mille tõttu on nende omakapital tugevalt pihta saanud. Keskpangad väidavad, et see ei ole tähtis, sest nad plaanivad vastloodud rahaga ostetud väärtpabereid hoida nende tähtajani. Samas – kui hakatakse päästma kommertspankasid, siis keskpankade tehniline pankrot võib kujuneda takistuseks, mis hakkab omakorda nende valuutade usaldusväärsust õõnestama.

Kui vaadata kõiki neid valdkondi, kust võiks alata süsteemi kokkuvarisemine, on väga üllatav, et intressimäärade järsk tõus ei ole veel laiaulatuslikku panganduskriisi tekitanud. Credit Suisse ja mitme USA regionaalse panga kokkuvarisemine on arvatavasti peasündmuse soojenduseks. Kui reaalne olukord kätte jõuab, siis tekib küsimus, kas keskpangad ja valitsused valivad bailouti või bail-in. Esimene tähendab, et pangad päästetakse maksumaksja rahaga, teine eeldab, et suurema osa kaotustest peavad kandma panga aktsionärid ja laenuusaldajad. Kui need otsused pole G20 suurriikide puhul koordineeritud, võib see takistama hakata kõiki päästemissioone.

Lisaks sellele on selge, et kuigi keskpankade spetsialistidel on mingi arusaam krediidist ja pangandusest, siis regulaatoritel seda üldiselt ei ole. Tavaliselt pole nad kommertspankades reaalselt asja juures olnud. Nad mõtlevad pankadele välja stressiteste ja nende edukal läbimisel eeldatakse, et reguleeritud pangad jäävad ellu. Kui need ellu ei jää, siis nad on regulaatoritena läbikukkunud. On märkimisväärne, kuidas makromajanduslikud eeldused pankade stressitestides on peaaegu alati ebarealistlikult leebed.

Kui asjad reaalselt juhtuma hakkavad, hakkab bürokraatiline süsteem kogu süüd enda pealt ära veeretama ning süüdistab hoopis varisevaid panku. Enda ebakompetentsust ei soovita seejuures tunnistada.